Värvide violetne maailm

Ma armastan värve. Värvide võluvat violetset maailma. Läbi aegade on mulle meeldinud purpur. Vahepeal on maitse-eelistus asendunud sügavlilla sirelitooni, siis jälle pisut heledama lavendlivärviga, varieerudes vahepeal suisa pehmeks õrnroosaks, millesse on tervendav end mähkida. Värvid annavad sisemist kirkust ja elujõudu, lubavad meil olla meie ise, on osa meist endist, meie sügavaimast sisemisest olemusest. Lõpetasin just kooli tarbeks akadeemilise teadusteksti kokkuvõtte tegemise ja tervitatav vaheldus on kirjutada jälle midagi loomingulisemat.

Mulle meeldivad ilusad keraamilised nõud, kunstipärased kinkekotid, mida võin vahel niisamagi silmailuks kokku osta. Kinkida jõuab ju hiljem alati. Korralikud nahast sõrmikud on igal ajal omal kohal. Käekott aksessuaarina pole ka kunagi liiast.
Suurepärane ja pisut rahulolust kantud sõltuvust tekitav on kõndida mööda suurt jahedat kaubamaja ja märgata ühtäkki midagi, mis on üleni sinu, mis ootaski leidmist. Nõnda seisad seal leti ees, keskendud korraks müüja viisakale naeratusele ja oled lummatud teadmisest, et seesamune kinkekaart, mis juba tükk aega kasutust leidmata kotisahtlis tilpnes, osutus ühtäkki võlupiletiks, mille abil sai välja lunastada see õnnelik leid, mida arvasid sisimas mitte kunagi sellest kaubanduse tohuvabohust ja kogu tarbetu kraami keskelt üles leidvat.