Ilmumas on detsembrilugu "Jõuludel on suhkrukringli ja lapsepõlve maitse"

Sedapuhku pakun perioodikalugejaile tavapärase suhtenovelli asemel killukest enda pühadeaegset maailma, kuna kirjutan nii lapsepõlveaja kui kaasajavõtmes. Otsustasin seekord minna seda teed, kuna aega kirjutamiseks jäi põhitöö, ülikooli ja muude tegemiste kõrvalt äärmiselt napiks, nii et hetkeks kahtlesin, kas see kuu üldse midagi toimetusele saata jõuan. Mingi sisemine sund ja kaastöö tegemise harjumus motiveeris siiski arvuti taha istuma ja nõnda valmis mu jõululugu, mis on jõulukuu temaatikaks igati paslik. Seega jääb üle neil, kes igakuiselt mu lugusid lugema harjunud, oodata ära ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumber, et korraks kiigata mu lapsepõlveaja jõulumuinasjuttu ja tänapäevastesse pühadetraditsioonidesse. Jah, ja kuigi pimeaeg mulle meeldib ning sobib, ootab hing juba vaikset lund...Eeltutvustuseks tilluke katkend: 

Kõik me tuleme lapsepõlvest. Niisamuti püsib meis igaühes vajadus mäletada oma juuri, hoida eneses tallel teadmist sellest, kust me pärineme, hoida mineviku mälestuskildude hinnalist pärandit. Hoolimata sellest, kaugele meid elu ka vahel viib, põimuvad need mõtetes ikkagi erksate värvilõimedena kirevaks kangaks, milles igaüks meist on omal moel nähtamatute, kuid tugevate lõimedega seotud.

Minu kõige ehedam jõulutunne pärineb kaugest lapsepõlveajast, mil sai jõule peetud vana eesti traditsiooni kohaselt maal. Õhtuti toahämarusest kostev vanaisa kandlemäng, õhku magusat lõhna õhkavad isetehtud piparkoogid, mulgi korbid ja muud pühadetoidud; hiliste õunte hapukasmagus karge maitse, põrandaid katvad nägusad triibulised vaibad, soojal pliidiserval läbi une nurruda tukkuv kass, vanaema kirikulaulud – kõik see on osa minu lapsepõlvest.