Lähemalt novellikogumikust "Õnn algab homme"

Paari sõnaga lähemalt muljetest, mis valdasid oma kümnendat trükisõnaks saanud teost, novellikogu "Õnn algab homme" käes hoides. Olen kogenud neid raamatupaki avamise hetki kümmekond ja iga kord on vallanud mind üsna ühesugune emotsioon. Mõnikord olen tundnud väsimust, enamasti rahulolu. Suurt rahulolu. Suurim rõõm oli ilmselt debüüdi ilmumise järel. Mõistmine, et mu sõnad, mida olin seni vaid faili kujul edasi-tagasi veeretanud, muutnud, lihvinud ja korduvalt ümber sõnastanud, on tõepoolest saanud tõelisuseks, reaalsel kujul eksisteerivaks teoseks. Kas autori jaoks nii tähelepanuväärsest hetkest võib lõpuks saada harjumus? Et nõnda ongi? Kaob ära see hetke erilisuse võlu. Ega vist tahaks nii, kuigi teatav rutiin saabub lõpuks iga tegevusega, paraku. 

Mõnikord kõhklen pikalt, enne kui kirjastuse poolt posti pandud autorieksemplaride paki lahti teen. Vahel vedeleb raamatupakk laua peal päevi, vahel nädala. Mitte, et ma huvi ei tunneks. Tunnen ikka. Pigem on see justkui kõditava uudishimu taltsutus ja tähtsa hetke edasi lükkamine. Selline tore ootus. Esmakohtumine oma trükisõnaks saanud teosega on minu jaoks enamasti olnud pisut ootamatu. Eales ei tea, milline täpselt raamat on saanud. Virtuaalfoto on enamasti midagi muud ega anna raamatust kaugeltki täit ettekujutust. Tõehetk saabub alles teose käeshoidmise momendil. Vahel ma kardan seda kerget pettumust, kui olen oodanud midagi muud, küllap seetõttu viivitangi vahel paki avamisega. 

"Ruubeni liblikate" sarja puhul arvasin, et teosed on pisut suuremas formaadis, mispeale Varrak kinnitas, et noortekad ongi neil kõik seda formaati. "Martin Greeni juhtumi" tiitellehele sattus kirjastuse Tänapäev apsaka tõttu lisaks minu nimele ka Reeli Reinausi nimi, kellel teosega mingit pistmist polnud. "Keteriin Salaaias" esimese osa kaanepildi puhul oli mul kahju, et Kreebule kingad jalga ei jäänud, oleks ikkagi toredamini mõjunud. "Lepatriinupüüdja" tekst sai liiga tihe, sai minu arvates natuke selline säästukas, aga kuna see oli minu esimene koostöö kirjastusega, ei teadnudki ma midagi tahta osata, kuna olin rõõmus juba pelgalt teadmise üle, et mu käsikiri on raamatuna ilmunud. Kõige rohkem olengi ehk kunstnikele kaanekujundusega kanda käinud, kuigi viimasel ajal nagu väga eriti ei taha. Pigem eelistan üles näidata teatud respekti, kuna tema töö ja minu töö on erinevad. Alati ei pruugi me nägemused muidugi ühtida ja kui ikka väga mööda on, olen pidanud vajalikuks ka sel teemal ühendust võtta, aga viimasel ajal isegi enam mitte.  

Tegelikult kõik loeb, kogu teose välimus. Igaüks eeldab kvaliteeti. Hea kvaliteetne paber, pigem kõva kui pehme kaas, ilus suur trükk, kirja loogiline paigutus. Need on need kriteeriumid, milleta ei saa. Mulle kui autorile on see väga oluline.

Novellikogu autorieksemplaride pakk oli sedapuhku suur ja raske, seisis tükk aega söögitoa laual nelja advendiküünla juures ja ootas õiget hetke. Lõpuks tuli ikkagi esimene küünal põlema süüdata ja pakk lahti käristada. Raamat ise oli üllatavalt kvaliteetne. Mitte, et ma poleks seda ette aimanud. Ilus valge paber, tekst kardetu asemel täiesti loetavas ja silmale heas formaadis. Kõva kaas ja kõrgläige räägivad enda eest. Kahtlemata suur tänu kirjastusele. Jääb üle loota, et lugejad mu sellegi teose raamatukülluse keskelt üles leiavad ja omaks võtavad. 

Ja lõpetuseks... hinge soojendavat esimest adventi teile kõigile, mu hääd lugejad. Väljas ladistab troostitut paduvihma, aga toas on soe ja õdus. Samasugust õdusat olemist teilegi minu novellikogu "Õnn algab homme" seltsis. Millal see õnn siis ikkagi algab või alguse on saanud, küllap on see eelkõige suhtumise küsimus. Võib-olla aitab mõni mu lugu teid tõele lähemale. Pilti teen raamatust kindlasti ka, aga siis, kui pimeajas mõni valgem hetk leidub. :)



Pilt: Joel Robison