Valminud on jõulunäidendi käsikiri Hiiu Valla lasteaiale

Valmis on saanud ka selletalvine jõululugu Hiiu Valla lasteaiale. Tavaliselt eelistan ma kirjutata selliseid lühemaid jutukesi ja näidendeid nädalalõppudel, kuid kuna jõuluaeg juba suisa ukse ees ja nii lastel kui täiskasvanud etlejatel läheb teksti õppimisega omajagu aega, mis on ka loomulik, tuli lugu valmis kirjutada suisa nädala sees, muude tegemiste kõrvalt ja arvelt. Lihtne see polnud, eelkõige ajanappuse tõttu, aga valmis kirjatükk sai.
Nüüd on tekst muusikapedagoog Rita Leplandi käes ning ootab lavastamist. Teksti mahtu on viie lehekülje jagu ja see on kirjutatud pisut kergemas ja paremini omistatavas vormis, kui möödundaastane näidend, mis iseenesest samuti lasteaiaperele väga meeldis. Jõululugu kannab pealkirja "Kõige toredam jõulukingitus" ja räägib sõbra igatsusest, sõbra leidmisest ja tingimusteta sõprusest, mis võib vahel hakkama saada ka enneolematuga. Minul aga jääb üle jõuluajal istuda taas saalis publiku seas, pidulikus jõuluhämaruses ja kogeda autorina lavastusest isevärki äratundmisrõõmu.

Eeltutvustuseks tilluke katkend. Täispika teksti laen üles siis, kui jõululavastus on lasteaias toimunud.

 

Suve hakul said jänes ja karu sõpradeks. Ega jänes seda täpselt isegi teadnud, kuidas see juhtus, aga ühel päeval said nad metsas kokku, jäid pisut pikemalt juttu ajama ja olid sellest ajast peale lahutamatud.
„Nüüd ei tarvitse ma enam kedagi karta!“ mõtles jänes õnnelikuna. „Mul on nii suur ja tugev sõber. Metsas on koos temaga julge jalutada. Ma ei pea enam kunagi üksildust tundma.“
Mida karu omakorda jäneses leidis, seda jänes ei teadnud.
„Võib-olla meeldib talle mu kohev kasukas,“ oletas kikk-kõrv. „Talvel muutub mu karvkate ilusaks valgeks nagu lumi. Siis on see tõesti päris ilus.“
Tegelikult aga meeldis karule jänese tasane ja sõbralik loomus. Nõnda olid nad üksteise seltsi üle rõõmsad ja koos kulus aeg kiiresti. Iga päev kõndisid nad mööda päikeselisi metsaradu, jahedaid ojaääri, uitasid allika äärde ja vaatasid, kuidas suvest sai aegamööda sügis.
Ühel päeval muutus jänes nukraks. Mets oli juba päris sügisene ja nägi kõle välja. Päike polnud paistnud enam pikka aega ja puhus külm tuul.
„Kui me võiks alati sõpradeks jääda!“ ohkas jänes raskelt ja puges karu sooja kasuka vastu tuulevarju.
„Miks ei või?“ mõmises karu.
„Ikka on nii, et kõik hea kestab üürikest aega. Näed, suvigi on juba ammu möödas ja suur sügis käes. Kaugel see talvgi oma lumetormidega enam on.“
Mida jänes sellega öelda tahtis, seda karu ei mõistnud. Ta oli vahel üldse pika taipamisega. Sellegipoolest oli mõmmik kõigega rahul. Ta ampsas maast pohlavarre, sõi marjad ära ja pakkus sõbrale rohelisi lehekesi.
Jänes näris pohlalehte ja jäi mõttesse. Karu kasuka vastas oli meeldiv soe olla ja sõbra seltsis muutus tuju pikapeale jälle heaks.
„Ei tasu vist üleliia muretseda,“ leidis ta. „Tulgu pealegi talv, eks siis paistab, mis saab.“ 



Maal: Monet