Detsembrinumbris ilmumas...

Ajakirja jõulunumbrisse kirjutan ilmselt sedapuhku vahelduseks midagi eraelulist ja isiklikku, meenutan lapsepõlve jõuluaega, mis saab ajastuselt ilmselt igati paslik olema. Enamasti kirjutavadki inimesed ajakirjaveergudel endaga juhtunust, kuid seni pole ma seda teed praktiliselt mitte üldse läinud. Inspiratsioon on mind lennutanud ja kandnud ning olnud meeldivaks väljundiks kõige erinevamate suhteteemade lahkamisel. Kirjutamine on olnud suurepärane võimalus neid endalgi sügavuti läbi mõelda.
Kuid järgmiseks, sedapuhku siis jõuluteemaliseks novelliks pole hetkel justkui otsest tahtmist ja võib-olla vajadustki. Seega tuleb järgnev lugu minu enda minevikuaegadest. Hetkedest, mis sai veedetud vanaema suures õdusas maamajas, lapsepõlve piparkoogilõhnast ja müstilisest jõulutulesärast. Ehk leian pildialbumitest mõne väärika fotogi oma vanavanematest sellesinatse kõnealuse loo juurde. Selline plaan hetkel vähemalt detsembrinumbriga on.
Kuidas ja mis moodi uuel aastal, sellest edaspidi. Valik, kas ülikool või kirjutamine, pole just kõige meeliülendavam ega kuigivõrd mugav otsus, kuid mingi lootusrikas hääleke nendib, et ehk jõuab mõlemat. Mingil moel kindlasti.


Pilt pärit novembrikuisest koduaiast.