Muljeid Pärnu kirjandusõhtult

Hilissügisene Pärnu. Pargipuud tilguvad vihmaveest ja õhus hõljub sügisele omast rõskust. Vanalinn oma miniatuursete värvirõõmsate renoveeritud majakestega mõjub sügishalluse kõrval kontrastse muinasjutulinnana. Kõik on justkui uus ja avastamist pakkuv. Pärnut seesugusena polegi enam ammu näinud.

Raamatutoimetajaga kohtumispaigaks valitud Mahediku ökokohvikut on kerge leida. Jõuan kokkulepitud ajast kümmekond minutit varem. Enne kohvi tellimist avastan, et koridori tagaosas on end koduselt sisse sättinud mineraalide ja mäekristallide pood, mis oma soolalampide kutsuva õrnroosa kumaga mind magnetina enda poole tõmbab. Kuna aega natuke on, annan kiusatusele järele ja jään sinna hetkeks peatuma. Silm leiab õige kiiresti pilkupüüdva roosast kvartsist käevõru, mis olekski justkui mind ostma oodanud. Siiski riputan kulina peale mõningat kaalumist konksu otsa tagasi ja otsustan hiljem tagasi tulla ning poe põhjalikumalt üle vaadata. Seejuures tabab mind kerge hämmedus, kuivõrd kummalist teed pidi mis iganes soovitu varem või hiljem minuni on jõudnud. Suvisel laadal mõtlesin roosast kvartsist, leidmata sobivat. Juhuslik kohvikuvalik aga juhatas mind lõpuks õige poeni.

Pooltunnike hiljem naasen kohtumiselt teadmisega, et kirjastus on minuga jätkuvalt koostööst huvitatud ja valmis kirjastama ka minu uusi käsikirju, millest hetkel alles mõtetes ideejupike mõlkumas või pole momendil veel sedagi. Ühesõnaga, olen mingit kummalist teed pidi jõudnud oma kirjutamiskire ja -armastusega sellisesse seisu, mil pole tarvidust enam erinevate kirjastuste uste taga koputada, uus käsikiri näpus ja midagi ebamäärast loota. Et äkki näkkab... Eks see olegi vist see, millest iga kirjanik sisimas unistab ja milleni jõuda tahab. Kindlustunne ja sujuvalt laabuv koostöö sümpaatsete kirjastusinimestega, kelle nägemusele ja arvamusele võib toetuda ja kes minu kui autori soovidega alati arvestavad. Selle suurepärase ja õnnestava tõdemuse auks ostan rõõmu keelamata kaks imelist roosast kvartsist massiivset käevõru ja kaelaehet, mille pilkupüüdev soe roosa värv pilku paitab. See kristall on hea, soe, enesekindlusega rüütav ning õnnelikuks tegev, esmapilgust see õige ja "minu". Riputan kee kohe kaela ja tunnen, kuidas see naha vastas kiiresti soojaks muutub. 

Enne kirjandusõhtut jõuan veel paarist poest läbi hüpata ja ligitõmbavalt pehme purpurse mohäärsalli soetada, kuid kõige imelisemaks leiuks ostuks jääb siiski kivimite pood. Suurt muud põnevat ei jäägi silma, aga ka niisama mööda suuri jahedaid avaraid müügisaale jalutada on hää. Mütsi tarbeks sobivat tooni lõnga leian ka. Ja ühe lavendlivärvi särgi.

Nii. Millest siis kohtumisõhtul räägin? Viimane hetk otsustada. Aeg kulub halastamatult käest, jõuan kõigest pisut süüa ja hotellitoas raamatukompsu kokku pakkida. Tuba on eksklusiivne, merevaatega. Vaikne, kodune ning ilus. Hiljem lähen kindlasti randa jalutama, otsustan. Kui õhtul aega ei jää, siis järgmisel hommikul kindlasti.
Gruusia resto "Kolhethi" särab tuledes ja on rahvast puupüsti täis, kuigi jõuan pärale minutikest kümme varem. Riputan oma tumeda ploomi värvi sügismantli nagisse ja leian hädavaevu istumiskoha. Hiljem selgub, et see on parim mõeldav koht pildistamise jaoks.

Õhtu juhatab oma selge kõlava häälega sisse näitleja Meelis Sarv.
Kirjainimesed astuvad üksteise järel improviseeritud lavale, raamatud näpus. Kahmasin kaasa kaks viimati ilmunud ilukirjanduslikku lapsukest – "Maja Mineviku tänaval" ja luulekogu "Võilillelein."

Kas kirjanik peaks põhjendama, miks ta ühe või teise teose on loonud? Ega tegelikult pea, kuigi vahel nii üks kui teine tahab teada.
Ootan oma esinemisjärge ja tõtt-öelda lähevad seetõttu mitmete etlejate sõnad minust mööda. Aastate vältel külge jäänud esinemiskogemuse tõttu peaks oma loomingust rääkimine olema justkui lihtne, kuna olen seda niivõrd palju teinud. Aga sellegipoolest alati ei ole. Esitluse õnnestumisel on suur, võib-olla isegi määrav osa emotsioonil, millega lavale lähen. See pole alati ühesugune ja on olnud ka kordi, mil jutt justkui ei jõua inimesteni.

Saalitäie võõraste ees pole alati lihtne ja seekord esinema minnes pole mul isegi aimu, kuidas see välja kukub. Õnneks tehakse enne minu etteastet väike vahepaus. Tõmban mantli selga ja kõnnin jahedasse sügisõhtusse, et mõtteid koondada. Tegelikult on see tähtis, mida öelda, kuidas öelda. Seda, nagu kõike loomega seonduvat, ei saa teha möödaminnes ja ülejala. Vähemasti mina ei taha seda teha. Leian end mingisuguselt nimetult alleelt. Liiklust on vähe, tee on täis pikitud vihmaveelompe. Värske õhk rahustab ja kannab minuni teadmise, et tegelikult ma tahan ja on tore. Siin olla, kaasas oma teosed. Selle teadmisega astungi inimeste ette. Kõik on selge, loogiline. Vajalikud sõnad on olemas ja miski pole enam hirmutav. Pigem on kohalolu oluline.
Loen ette mõned endale hingelähedasemad luuletused ja raamatukatkendi oma Mineviku-raamatust. 

Ka lugeda võib mitmeti. Nii, et kuulaja jääb magama või hakkab igavuse peletamiseks asendustegevust otsima. Või siis nõnda, et rääkija suudab sütitada temas tahtmise esitletav teos endale päriseks soetada. Nõnda juhtuski. Minu sõnad. Ma ju tean neid, armastan. Olen nad üksipulgi läbi mõelnud, kaalunud parimaid sõnakooslusi. Kuidas need inimesteni viia? Ühtäkki polnudki see keeruline. Kõik oleneb suuresti meelestatusest, valitsevast õhustikust, mis oli heasoovlik, aktsepteeriv. Kõik olid oodatud ja ühispildile end Margiti kõrvale seisma sättida oli tore. 
Lahkusin alles peale poolt kümmet, õhtu oli veninud oletatust palju pikemaks, kuna kõigil oli nii palju öelda. Kergendus, see polnud peamine emotsioon. Võib-olla pigem rõõm. Teadmine sellest, et käid õiget rada ja kui ka oled pidanud valima, oled valinud õigesti.