Lähemalt minu uuest lasteraamatust "Sirelini kümme katsumust"

Saladuskattelt loori minema pühkides räägin tänasel poolpilvisel pühapäevahommikul, mil kuhugi ei ole kiiret, natuke lähemalt oma uue lasteraamatu "Sirelini kümme katsumust" käsikirjast. Laual vohab õitseda ja lõhnata sünnipäevaks saadud hiigelsuur valge hüatsindipuhmas, mis täidab toa raske magusa lõhnaga, mida ma üle kõige armastan ja mõtetele toeks mängib muusikaks see lugu.

Tinglikult võiks "Sirelini kümme katsumust" olla Keteriini lugude järg, kuid pärast pisukest arupidamist iseendaga otsustasin käsikirja kirjutada niimoodi, et see oleks täiesti iseseisev teos, millel pole eelnevaga otsest seost. Seega pole ilmtingimata oluline, kas olete varem juhtunud lugema "Keteriin Salaaias" esimest ja teist osa. Samas võiksite seda siiski teha, sest need on toredad ja armastusega kirjutatud raamatud, mis kaudselt kajastavad minu enda lapsepõlve värvilist ja seiklusrohket maailma. Võib-olla isegi soovi korraks sinna tagasi astuda. Lapsepõlves näeme kõike teisiti, kogu suurte inimeste maailm tundub pisut kummaline, arusaamatu ja lahtiseletamatu. Veidral kombel on mul seniajani meeles, kui värviline ja muinasjutulaadseks mõeldud oli mu lapsepõlv. Miski, mis polnudki nagu "päris" ega tõeline, kuid elas ometigi mu käeulatuses, minu kõrval ja mu läheduses. Võlumaailm, millest suurtel polnud aimu, kuid mis mind millegipärast kõikjal ümbritses. Mu ümber seikles rohkesti nähtamatuid muinasjututegelasi ja iga päev oli uus ja põnev sündmus. Olin laps, kel polnud eales igav. Meeles on ka millalgi palju hiljem see päris-maailma ärkamise tunne ja mu üllatusesegune pettumus, et ümbritsev polegi tegelikult muinasjutt, vaid midagi tavalist ja igavat, milles korraga oli keeruline end leida.

Käsikirja juurde tagasi tulles, kuna seost eelnevate raamatutega pole, otsustasin peategelasele anda ka sootuks teise nime. Nõnda seikleb seekord Keteriini asemel hoopis Sirelin. Tahtsin, et mingil määral jääks nimedesse alles teatav sarnasus. Kaalusin ka varianti "Emma kümme katsumust," mis kõla poolest samuti sobis. Ilusaid tüdrukunimesid on tegelikult ju palju ja otsusele jõudmine, milline siis seekord neist, on tavaliselt alati üks pikk kaalumine. Õige nimi hakkab enamasti siiski kiiresti silma ja saab tegelaskujule mõttes omaseks. Nõnda jäi kaalukausile seekord Sirelin.
Käsikirja "Sirelini kümme katsumust" kirjastab kirjastus Argo, kes on välja andnud ka Keteriini lood ja noorteromaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem" ning kellega seob mind pikk ja viljakas koostöö. Uus lasteraamat ilmub veel sellel aastal, tõenäoliselt detsembrikuus. Seega saab see kenaks jõuluaja kingituseks nii mulle enesele kui kõigile lastekirjanduse-sõpradele. Lasteraamatute väljaandmisega lähebki tavaliselt alati pisut enam aega kui romaanidega, kuna lastekirjanduse üheks vältimatuks osaks illustratsioonid, mille loomine võtab omakorda aega. Värvipildid annavad aga vaieldamatu lisaväärtusena jutule jumet juurde ja teevad teose lapse silmale köitvamaks. Endalgi on alati põnev näha, kuidas näeb  kunstnik mu lugu enda silma läbi. Pildid joonistab tunnustatud lastekirjanduse illustraator Epp Marguste, kes on andnud reaalse välimuse ka Keteriini lugude tegelastele.

Kindlasti on raamatus "Sirelini kümme katsumust" rohkesti seikluslikke situatsioone, pisut seda võlumaailma, mis mind ennast kunagi saatis ja kus oli imetore viibida. Maailma, mis erineb tavalisest maailmast nagu öö päevast. Raamatu kaante vahel saavad võimalikuks nii mõnedki mu lapsepõlve unistused - nii oskus lennata kui ka see, et maapind oleks kaetud jäätisega. Koos Sireliniga seikleb külluslikult kummalisi veidraid olendeid, kelle seltsis tuleb mu kirjanduslikul tegelaskujul ette võtta hulga ohtlikke ja põnevaid rännakuid, seda kõike selleks, et ikka iseenda juurde tagasi jõuda. Fantaasiarohke lugu heidab pilgu lapse mõttemaailma ja räägib sellest, kuivõrd oluline on väikesel inimesel tunda end armastatu ning vajalikuna.

 

Maali autor: Vojegov