Märka ja väärtusta oma last!

Enam ammu pole ma kirjutanud ühtegi raamatuarvustust ega tee seda põhimõtteliselt praegugi. Pigem postitan väikese kokkuvõtte lastepsühholoogia-teemalisel teosel Jesper Juul "Sinu tark laps." Materjal on mõeldud pedagoolika-alase lõputöö kaitsmiseks 8. mail Tallinnas.

Tegelikult on mul suisa hea meel, et just see raamat minu kätte sattus. Lektüür on võimalus kõigil lapsevanematel end lapsekasvatusküsimustes testida, noppida väärt nõuandeid ja mõista nii viltupanemiste kui õnnestumiste sügavamaid tagamaid. Tõsi ta on, et laps on tark. Teda ei maksa alahinnata. Oleks väär mõelda, et laps oma olemuselt ei ole täiuslik ja tal peab pidevalt manitsustega kannul käima, kuniks temast saab lõpuks "normaalne täiskasvanu." Kohe kui laps sünnib, on ta täiel määral inimene. Meie osa on teda lugupidavalt kohelda ja vajadusel oma käitumist korrigeerida. Laps saadab välja väga selgeid signaale ja teadvustab meile koheselt probleemi tuuma. Kui laps meid ei kuula, tuleneb see enamasti sellest, et jutt ei vääri kuulamist või on esitatud valel, mittearmastaval moel. 

Väikelastel on vajadus saada järjest sõltumatumaks ja enesekindlamaks, see on osa nende arengust. Me peaks julgustama tema püüdlusi iseseisvalt toime tulla. Kui lapsevanem võtab otsustamise õiguse ainuisikuliselt enda peale, tunneb laps, et tal puudub isiklik vabadus. Ega laps meilt midagi üle mõistuse käivat ootagi. Ta soovib, et kohtleksime teda väärilise austusega, et temast võiks kasvada tervikliku eneseaustusega indiviid. Suhtlemine lapse ja vanema vahel peaks toimuma võrdse austuse põhimõttel. Kasvatades last ei tohi me ära unustada ka enda vajadusi. Väärtustades iseendid, mõistes ja täites enda vajadusi õpib ka laps iseennast väärtustama ja sarnasel moel toimima.

Armastavate vanematena tahame lapsele võimaldada kõike, kuid siinkohal peame mõistma, et kõige enam vajab laps vanemate tingimusteta tähelepanu ja armastust. Võime kuhjata ta üle kingitustega ja täita iga ta soovi, kuid rahulolu asemel tunneb laps ikkagi vaid üksildust, sest ainus, mida ta tegelikult soovib, on armastus ja vanemapoolne tähelepanu. Nõnda käituvad vanemad üha enam laste teenijatena, kuid loodetud mõlemapoolne rahulolu jääb saabumata. Tihtipeale ei oska lapsed väljendada, mida nad vajavad, vaid annavad meile mõista, mida nad tahavad. Tegelikult on need kaks täiesti erinevat asja. Kingitused ei korva eales puudujääke läheduses.

Laps abistab täiskasvanut hea meelega, kuid siinkohalgi on oluline, kuidas me oma ootusi sõnastame. Kui ta mõistab, et vajame abi, pakub ta seda heal meelel. Lapsed ei ole meie teenijad ja nende selline kohtlemine on alaväärsustunde kasvulava. Koduse õhkkonna kvaliteedi eest vastutavad täiel määral täiskasvanud. Laps on õhustiku suhtes väga tundlik ja arvates, et "laps ei saa nagunii aru", me kõigest alahindame teda.

Liigutav on, kuidas lapsed teevad vabatahtlikult koostööd nendega, keda armastavad. Lapse eneseaustus sõltub suuresti sellest, kuivõrd vajalikuna nad endid meie jaoks tunnevad. Laps võib ohverdada oma heaolu, tegutseda isegi ennast kahjustavalt, et vaid meile meele järele olla. Iga kord, kui käitume temaga ebaõiglaselt, kaotab ta killukese oma eneseaustusest, olles natuke vähem tema ise ja pisut enam see, kes ta vanemate arvates peaks olema. Mida rohkem me lapse isiklikku eneseaustust kahjustame, seda enam valu me lapsele põhjustame. Võime tõsta lapse enesekindlust, kuid tegelik, millest tal puudu jääb, on eneseaustus. Ülespuhutud ego on reaalse minatunnetuse kehv aseaine. Laps on väärtuslik juba ainuüksi selle pärast, et ta on olemas. Terve eneseaustusega lapsel pole üldjuhul ka probleeme enesekindlusega. Ebaõnnestumise korral ei võta ta olukorda dramaatiliselt ega pea ennast läbikukkunuks ning mittekõlbulikuks. 

On õige hinnata last selle järgi, kes ta on, mitte selle järgi, mida ta oskab. Saavutused on lapse arengu seisukohalt teisejärgulised. Eneseaustust võiks määratleda psüühilise eksistentsi nurgakivina, mille ülesehitamisega tuleks maast madalast tegelema hakata. Madala eneseaustusega täiskasvanu võib olla väga võimekas, kuid ikkagi tunda sisemist tühjust ja väärtusetusetunnet. Seda haigutavat auku ei suuda täielikult täita ükski saavutus. Meie eneseaustust toidab see, et inimesed väärtustavad meid sellistena, nagu oleme. Teine oluline tegur on armastuse väljendamine. Õnneks areneb eneseaustus terve elu jooksul, vastavalt sellele, kuidas me vaimselt üha enam küpseme ja endid tundma õpime. Kohe kindlasti pole eneseaustus enesekindlus. Viimane on nagu õhupall, mis ebaõnnestumise korral plaksuga lõhkeb. Ennast austav laps ei ole kõigest väest orienteeritud edule ega lähe ebaõnnestumise tõttu nii kergesti rööpast välja. Ta teab, kes ta on, tema sisemine "mina" ei saa lüüasaamisest kahjustada. 

Lapsed, keda on koheldud lugupidavalt, oskavad ka teisi inimesi samaväärselt kohelda. Kui laps tunnetab, et ta on vanematele probleemiks, hakkab ta arvama, nagu oleks temaga midagi lahti. Et ta on paha ja väärtusetu. Üllatav, kuid tõsi on fakt, et kui muudame oma käitumist mittearmastavast armastavaks, muudab seda ka laps õige pea. Ta on võimeline kiiresti unustama ebameeldivusi. Ta armastab meid jäägitult. Ta ei paku meile saavutusi, vaid iseend, oma vahetut olemasolu. Ärgem väärtustagem last ainult selle pärast, milleks ta on suuteline, tema saavutuste ja oskuste pärast, vaid selle pärast, et ta on olemas. Laps, keda väärtustatakse ainult edusammude läbi, kujuneb suurena madala eneseaustusega indiviidiks, kes pole suuteline oma oskusi objektiivselt hindama. Nad raiskavad kogu aja ja eluenergia püüdele teistele meeldida ning ootuspäraselt käituda. Kõige suuremat valu tekitab lapsele see, kui teda ei märgata. Ülekaaluline laps kannatab sundsöömise all just seetõttu, et on õnnetu. Märka last, mitte tema kilosid!

Kui me ignoreerime lapse emotsioone, saab laps kaudse signaali, et tema tunded ja vajadused on ebaolulised, tüütavad, kindlasti mitte nii olulised kui täiskasvanu omad. Lapsevanem, kes on enda lapsepõlves kogenud autoritaarset kasvatusviisi ja pole harjunud, et teda tõsiselt võetakse, ei oska seda enamasti edasi anda ka oma lapsele. Tunnista lapse vajadused võrdselt tähtsaks enda omadega! Kui laps muutub ülemäära nõudlikuks, kamandavaks, võimuahneks, peegeldub tema käitumise taga tegelikkuses hirm, et teda ei võeta tõsiselt.

Ära alahinda lapse kompetentsust ja ürita teda igal sammul õpetada. Lastele ei pea kaugeltki mitte kõike võimaldama. Ta peab mõistma, et on olemas ka teistsugused hoiakud ja vajadusi. Nõnda areneb lapse sotsiaalne vastutustunne. Samuti on väär nõuda, et laps teeks majapidamistöid tänutäheks vanemate armastuse eest. See on absurdne ja mittearmastav nõudmine. Nad täidavad niigi suurima hea meelega neile jõukohaseid ülesandeid ja on igapäevaelus meelsasti abiks. Kohustustel on armastusega vähe ühist. Laps peab mõistma, et see on miski, mis tuleb lihtsalt ära teha. Siinkohal on oluline, et laps ei võtaks endale üle jõu käivaid kohustusi ega hakkaks täitma lapsevanema rolli.

Emotsionaalselt eemalolevad lapsed saavad neist, kelle vanemad esitavad neile kõrgendatud nõudmisi, aga annavad väga vähe vastu. Enesekaitseks tekitab laps enda ümber eksistentsiaalse isolatsiooni läbipaistmatu mulli. Laps tunneb end alandatuna, kui vanem tema eest pidevalt otsuseid teeb. Ta tahab olla kaasatud, otsustada selle üle, mida ta sööb või selga paneb, kellega sõbrustab. Mida vanemaks saab laps, seda enam tema nõudmised ümmardamise järele üha suurenevad, kuid samas tunnevad nad üha enam valu hooletussejätmise pärast. Nad mõistavad suurepäraselt meie ohverdusi, meie soove anda neile kõik, kuigi ainus, mida nad soovivad, on vanemlik lähedus ja mõistmine. Vanem tahab, et laps oleks õnnelik ja rahul, kuid ta ei tohi ära unustada iseennast. Tee tõsiseid jõupingutusi iseenda soovide ja vajaduste avastamiseks!

Nähtamatutel lastel, lastel, keda ei märgata, pole aimugi enda vajadustest. Neil on olemas peavari, soe söök, kuid sellest ei piisa kunagi. Ometi saavad nad enamasti hästi hakkama, olles oma hirmu ja üksildusega harjunud. Neil pole aimugi, kes nad tegelikkuses on, mida vajavad, kuna nad pole harjunud oma soove väljendama. Nende tahe on olnud pidevalt alla surutud. Nad on pidanud alluma vanemate autoritaarsele mõjuvõimule ja nende ootused on jäänud täitumata.

Kui perel puudub emotsionaalne kese ja igaüks on pigem omaette, tekitab see lapses ajapikku tunde, et ta ongi reaalselt maailmas üksi. See tunne jääb saatma ka täiskasvanueas. Samas kiratseb temas lootus ja igatsus seltsi leida ja ta võib rajada kõik oma püüdlused sellele, et teistele meeldida. Seetõttu on oluline märgata last ja näidata välja oma rõõmu ja heameelt selle üle, et ta on meiega.

Lapsevanematena oleks meil õigem unustada, mis on õige ja mis vale. Tuleks luua enda ja lapse suhet reguleeriv eetikakoodeks. Oluline on mitte piirata lapse tegutsemis- ja otsustamisvabadust, vaid pigem seda, kuidas laps meiega käituda tohib. Laps annab kompetentset tagasisidet alati, kui oleme sattunud ummikteele. Jälgi, märka oma last. Lapsed saavad suurepäraselt hakkama isikliku vastutusega nagu seda on hommikune ärkamine, koolitöö, enda toa korrashoid.

Me ei peaks kartma tundeid, ka negatiivseid. Tunded on halvad ainult siis, kui neid ei väljendata. Rõõm ja kurbus käivadki käsikäes ja laps peab mõistma, et see on elu paratamatu, loomulik osa. On väär varjata lapse eest oma tegelikke emotsioone, sest nad tajuvad enamasti seda õhust ja kipuvad tihtipeale ennast süüdistama. Samuti tajuvad lapsed kohe, kui vanemad hakkavad end tõsiselt võtma ja muudavad vastavalt sellele ka oma käitumist. Kindlasti tuleks loobuda süüdistustest, kriitikast, näägutamisest. Mida rohkem lapsed tunnevad, et nad käituvad valesti, seda võimatum on neil midagi õigesti teha. Neid saadab pidev eksimise hirm. Hukkamõist ja pealetükkivus kannab lapseni sõnumi, et ta pole vanemaga veel võrdseks saanud. Vanematel tuleb võtta vastutus enda tegude ja käitumise eest, siis õpib ta ka ise vastutama. On inimlik ja last väärtustav öelda "ma eksisin ja ma vabandan."

Kokkuvõtvalt pakkus raamat palju äratundmist, tõdemust, et vaistlikult käitub armastav lapsevanem enamasti siiski õigesti. Lapse kasvatamine on ühine teekond koos temaga, mille käigus õpivad mõlemad. Armastav käitumine on märksõna, mis aitab meil hoida õiget kurssi. Pole vaja teha muud, kui alustada lapsega dialoogi nagu võrdne võrdsega, selle asemel, et teda kõikvõimalike teadmistega koormata. Lase lapsel endal tasapisi maailma avastada, ole tema sõbraks ja kaasteeliseks! Teismeline peab tundma, et oled ta tugi, kindel tagala, kuid lased tal endal oma sammude üle otsustada ja ühtlasi ka vastutada. Lapsekasvatuses pole kokkuvõttes midagi üle jõu käivat, kui kohelda last lugupidavalt ja võrdsena nagu teist täiskasvanut. Just seda ta ootabki.

Allikas: Jesper Juul "Sinu tark laps"

Kirjastus Väike Vanker, 2010

Pildid: Elena Karneeva, Vojegov ja erakogu
Kärdla lasteaia "Pääsukeste" rühma maja aastal 2014