JÕETÜDRUKU NEEDUS
KIIRI SAAR
Näidend kolmes vaatuses
ESIMENE VAATUS
Maarjaroosi sünnipäevapidu kogub hoogu. Külalised sagivad ringi, naeravad, jutlevad, moodustavad lõpuks suure ringi, jooksevad käest kinni ringiratast, hüüavad „hurraa.“ Sünnipäevalaps seisab pisut äraseletatud näoga ringi keskel. On sume suveõhtu, valitseb mõnus äraolemine.
LIIVI: Mõelda vaid, tütreke, oled juba seitsmeteistkümne-aastane. (Paitab tütre pead.) Küll aeg lendab ikka kiiresti!
MAARJAROOS: See on mu kõige toredam sünnipäev! Aitäh teile kõigile!
LIIVI: Aga nüüd on aeg Jõetüdruku jaoks. Me ei tohi unustada kaunist traditsiooni sünnipäeval Pühajõge ja Jõetüdrukut tänada, et meile igapäevaselt toitu ja vett jagub. Põuda pole enam aastakümneid olnud ja meil pole millestki puudus. Oleme kaitstud ja hoitud.
HÄÄLED LÄBISEGI: Jaa, õigus! Nii see on.
PÄIVI: Võhandu jõgi on meie suur varandus. Jõe vett peeti juba iidsest ajast saati pühaks. Meil on olnud õnne, et meie kodu on sellise ilusa jõe kaldal.
TÄHTI: Asume kohe teele! Pühajõge tänama!
LAGLE: Ma lähen toon lillekorvid.
MAARJAROOS (jääb tähtsa näoga seisma): Teate, mul on suur soov.
TEISED KOORIS: Mis soov? Räägi!
MAARJAROOS: Ma tahaks Jõetüdrukule seekord midagi väga erilist kinkida. Näiteks…(kohmitseb juustes) selle juuksenõela.
LIIVI (ehmatab): Oi-oi, see on ju kadunud memme oma! Kas sa tõesti raatsid väärt mälestusest loobuda?
MAARJAROOS: Jõetüdruku jaoks pole mul millestki kahju. Tahan, et jõgi teaks, et me armastame teda ja oleme iga päev tänulikud turvatunde pärast, mida ta meile pakub. Pealegi on mul hea aasta olnud. Koolis läheb hästi ja sõpradest pole puudus. Ohverdus on seda väärt.
LAGLE (tuleb korvidega): Siis pole muud, kui teele. Tänane päev peab olema ka Jõetüdruku pidupäev.
TÄHTI: Tema vetikajuustesse sobib see ehe imehästi.
PÄIVI: Muidugi sobib!
Seltskond haarab lille- ja seemnekorvid, mille sisu jõkke pudistada ja asub naerdes ning omavahel juteldes jõe poole teele.
Kolm poissi jäävad teistest maha. Löövad käed puusa, peavad isekeskis nõu, vaatavad lahkujatele järele ega ole sugugi sama meelt.
VIHAVALD: Mõelda vaid, missugune tobe komme! Ma lausa vihkan seda! Minu sünnipäeval käskis minu memm mul jõele kõige armsama eseme ohverdada.
TÕIV: Mis see siis oli? Pakk sigarette?
VIHAVALD: Oh, ei. Motika võtmed. Olin kaks kuud jalamees, enne kui uued võtmed teha õnnestus. Kujutad ette?
TÕIV (naerab): Selle pärast sa siis vahepeal jala kõndisidki!
VIHAVALD (on solvunud): Selle pärast jah. Pole üldse naljakas!
URMO: Mina ei usu samuti jõele ohverdamisse. Mõelge nüüd ise, mis kasu võiks jõgi saada mootorrattavõtmetest? Lihtsalt reostavad vett. Küllap su memmele käis lihtsalt närvidele, et sa alailma ringi kihutad ega kunagi kodus ole.
VIHAVALD: Täpselt nii! Jões ei ela mingit abivalmis Jõetüdrukut, kes meie eest hoolitseb. Kõigest legend! Ikka endal tuleb tööl käia ja vaeva näha, et leib oleks laual.
TÕIV: Keegi pole ju Jõetüdrukut kunagi näinud. Miks peaksime uskuma kellessegi, kelle olemasolus ei saa kindelgi olla?
URMO: (vaatab lahkujaid ja raputab halvakspanuga pead) Rumalad plikad! Peaks mingi vembu välja mõtlema. Saaks vähemasti natuke naljagi. Kõik need sünnipäevad on nii igavad ja ühtemoodi.
VIHAVALD ja TÕIV: Mõtleme!
Poisid panevad pead kokku ja asuvad nuputama. Samal ajal jõuab sünnipäevaseltskond jõe äärde. Neiud võtavad korvist lilleõisi ja hakkavad vette pudistama. Poisid plaksutavad ja elavad rituaalile käsi plaksutades kaasa. Siis võtab Maarjaroos juustest juuksenõela, vaatab korraks, jätab sellega mõttes hüvasti ja heidab siis ehte vette.
Laulavad ja tantsivad koos:
Lahke jõeke, lahke jõeke,
kõikide jõgede emake.
Hoia meida, kaitse meida,
anna meile viljasaaki,
keldritesse küllust,
hingerahu, õnnistust!
LIIVI: Uh, aitab nüüd küll! Võtate oma jalakeerutusega mul, vanainimesel, veel hinge välja.
(Noored naeravad) Lähme tagasi koju.
PÄIVI: Meil ju sünnipäevakookki veel lahti lõikamata!
HÄÄLED LÄBISEGI: Õigus, õigus! Kook! Läki sööma!
Ruttavad kiiruga üle aasa ja kaovad silmist.
Jõe äärde ilmuvad kolm poissi. Ühel neist on ühes käes pigiämber, teisel õlest nukk.
TÕIV (vaatab kahtlustavalt sõpru): On see ikka hea mõte?
VIHAVALD: Parim mõte üldse!
URMO: Ha-haa, mul pole ammu nii lõbus olnud!
VIHAVALD: Minul ka mitte! Nuku meisterdamine oli äge idee!
Poisid kastavad nukku kordamööda pigi sisse, määrivad seda igasugu sodi ja rämpsuga.
TÕIV: Näeb piisavalt kole välja küll.
VIHAVALD (sülitab nuku peale): Näh, saite nüüd! Tobe legend. Oligi juba ammu aeg, et keegi sellele lõpu teeks. Kes jõe põhja sukeldub, saab kindlasti terve varanduse osaliseks. Mida kõike meid sinna aastakümneid loovutama on sunnitud!
URMO: Mõne ehte võib sealt ehk leida, kuid arvatavasti on vool kõik minema viinud ja mutta matnud.
VIHAVALD: Aitab lobast, aeg on tegutseda! Kes tahab nuku vette visata?
Teised löövad kõhklema.
VIHAVALD (pahandab): Oh teid, nannipunne! Ainult seletama olete meistrid!
VIHAVALD läheb ise otsustaval sammul jõe kaldale, võtab hoogu ja virutab räpase õlenuku veevoogudesse. See keerleb natuke aega pinnal ja kaob siis vooluga kiiresti silmist. Poisid jälgivad koos tükk aega vett, aga kõik on endine.
TÕIV: Noh, ei juhtunudki midagi hullu.
VIHAVALD: Miks olekski pidanud? Pole seal mingit ehete järgi ahnet näkki. Näete nüüd isegi!
URMO: Lähme parem teiste juurde tagasi. Muidu panevad veel tähele, et meid pole.
TÕIV: Hakkavad nagunii kahtlustama.
VIHAVALD: Ega nad muud oskagi, kui arvata, et teeme ainult halba.
Paotavad ettevaatlikult ust ja üritavad märkamatult seltskonna juurde hiilida.
LAGLE (narritavalt): Venis teie suitsupaus aga pikaks!
TÄHTI: Jõudsite just õigeks ajaks, hakkame kohe torti sööma.
MAARJAROOS: Tulge, võtke. (ulatab taldrikud)
VIHAVALD Urmole: Ära ole nii ehmunud näoga. Kõik on ju korras. Vool kandis tombu minema ja kogu lugu. Pidu käib edasi ja elu läheb edasi. Aeg neist legendidest välja kasvada. Lasteaed, tõesõna. Mina ei kavatse oma sünnipäeval enam tikutopsigi ohverdada!
TÕIV (mälub suutäit kaalutleval ilmel): Tort on kuidagi imeliku maitsega. Teile ei tundu või?
URMO: Minu meelest ka. (vaatavad söödavat igast küljest)
TÕIV: See on ju ussitanud!
URMO: Vhuh, jäle! (sülitab suutäie välja, teised järgivad eeskuju)
VIHAVALD: Joome veini peale, saab sandi maitse suust ära.
TÕIV: Naljakas pidu, kus hapuksläinud torti pakutakse.
URMO: Tüdrukud, tooge meile veini juurde!
LAGLE, LOORE ja HELEMEEL (tõusevad lauast): Kohe! (tulevad natukese aja pärast tagasi.) Vein on otsas.
LIIVI: Ei või olla! Jäi teist veel terve vaaditäis üle. Te teete nalja!
LAGLE: Tule vaata ise! Kõik tünnid on tühjad!
LIIVI: Aga seal sahvris on veel üks kannukene.
HELEMEEL: See on ka tühi.
LIIVI: Imelik lugu. Kes selle ära jõi? Tooge siis õunamahla!
LOORE: Seda ka pole. Juba vaatasime.
LIIVI: Kuidas? Sai teist terve talve varu tehtud. Poisid, kurjamid, te olete jälle koerustükiga hakkama saanud ja mahla maha kallanud!
VIHAVALD: Ei ole me ühti. Olime niisama natuke aega õue peal omaette. Aga pererahvast on küll imelik külalistele hapuksläinud torti pakkuda.
TÕIV: Nii santi asja pole elu sees mekkida saanud!
MAARJAROOS: Mis sa jutustad! Täna hommikul sai valmis. See peab värske olema! Ise maitsesin!
URMO: Ju su maitsemeel on sama ussitanud nagu see tort!
Poisid puhkevad mürinal naerma.
LAGLE: Kõtt! Ei tule toidu üle ilkuma!
HELEMEEL: (kummardub torti uurima): Kuule, see tort näeb tõesti vilets välja. Midagi imelikku vingerdab vahukreemi sees.
MAARJAROOS: Vaglad! Appi! Kes mu tordi ära rikkus?
Külalised tunnistavad üksisilmi söödavat, pilkudes vastikus..
LIIVI: See solk läheb küll sigadele, võeh! Viige kohe minema!
TÄHTI: Pirukad on ka imelikud. Seest puha süsimustad.
PÄIVI: Ja vaadake kohvi! See on ju… (nuusutab) tõrv!
LOORE: Kogu meie toit on rikutud!
PÄRLE: Joogipoolis niisamuti.
HELEMEEL (katab käega silmad): Me oleme neetud! Neetud!
Kostab halvaendelist pominat. Rahvas vaatab üksteisele nõutul ilmel otsa.
MAARJAROOS: Võib-olla Jõetüdrukule ei meeldinud mu kingitus?
PÄRLE: Ei usu!
LIIVI: Siin on midagi muud mängus. Kellegi kuri käsi. (Vaatab kahtlustavalt ringi)
URMO, TÕIV ja VIHAVALD: Meie ei teinud midagi!
LAGLE (käratab): Muidugi, teie ei tee kunagi midagi! Alles see oli, kui süütu kassiroju lihtsalt lõbu pärast üles poosite. Maaemand ei andesta sellist asja!
TÄHTI: Jõetüdruk niisamuti!
VIHAVALD (tüdinult): Hakkame parem koju minema. See pole õiglane, et meid alailma süüdistatakse.
URMO: Hakkame jah, siin pole enam midagi teha. Isegi kõhtu ei saanud täis.
TÕIV: Tobe pidu!
Külalised hakkavad end minekule sättima ja hüvasti jätma. Korraga kostab vali kärgatus.
LAGLE: Oih, mis see oli?
TÄHTI: Äike!
LAGLE: Äike? Taevas on täiesti selge. Kust see äike välja ilmus?
HELEMEEL: Vaadake jõge! Sellega on midagi imelikku lahti.
LIIVI: See ju täitsa ära kuivanud!
MAARJAROOS: Samuti allikas, kust me iga päev joogivett saime.
KÕIK KOOS: Meil pole enam midagi süüa! Ja juua!
LIIVI: Mis imelik asi see seal kivi juures jõe põhjas on?
Lähevad lähemale, et asja uurida. Poisid jäävad pisut eemale seisma. Naised õngitsevad kepi abil tombu kaldale ja vaatavad seda.
PÄIVI: Tunnistage üles, kes tegi?
HELEMEEL: Mis tähtsust sel enam, kes tegi. Meid on tabanud suur õnnetus!
LOORE: Oleme vihastanud Jõetüdrukut ja meile on peale pandud needus!
Katavad kätega silmad, ahastavad valjul häälel. Poisid hiilivad salaja minema. Pikne kärgatab. Kõik tossab ja põleb. Jõgi leegitseb, saabub põud, nälg. Nälg on hall küürus vanamees HALL NÄLG, kes kõnnib ringi, vaatab kõike ja vangutab endamisi pead.
Foto: DB Magazine
Peale näidendi esietendust laen tutvumiseks üles käsikirja kõik kolm vaatust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar