Katkendeid novellist "Amelie"

Veebruarikuu esimene sulalumepäev tõi mu postkasti rõõmsa punavärvilise ajakirja "Saatu&Saladused" uue numbri, mille kaante vahel nägi trükivalgust mu värskeim novell "Amelie."

Kuna sattusin oma maalimislembusest kirjutades hoogu, ilmnes, et novell sai ajakirja ühte numbrisse mahutamiseks liiga pikk. Järgnevalt toon teieni mõned katkendid, mis jõudsid trükki pisut lühendatud kujul.

Mu meelistegevuseks oli istuda tärpentini ja õlivärvide järele lõhnavas vanas garaažis, mille isa oli ümber ehitanud ateljeeks ja põnevuseseguse elevusega jälgida, kuidas ta töötab. Mind köitsid katuseaknast põrandale viltu langevad päikesekiired, seinu katvad hiigelsuured värvilised lõuendipalakad, meeldis sobrada pintslipurkides ja laduda poolikuid värvituube kriimulisele kirjutuslauale sõduritena ritta.

Kuigi mu isa oli tavaline töömees, kelle päevadest enamus möödus maainimestele posti ja kaubapakke laiali vedades, tavatses ta tihtipeale õhtuti ateljees istuda ning maalida. Neil hetkedel jätsin tavaliselt kõik muu sinnapaika, et võlutuna jälgida, kuidas tema pintsli abil sündis maailma kõige imelisemaid värvitoone – sügavat loojangupurpurit, sooja šokolaadipruuni, kaselehtede kuldkollast, läbipaistvat pärlhalli. Mu isa käed näisid teadvat, mida nad peavad tegema ning nõnda tekkis juurde üha uusi pilte, enamasti maastikke. Värviküllaseid kasesalusid, soiseid rabasihte, üle halli mere sõudvaid madalaid pilvi, millel olnuks justkui mingi raskus kanda. Isa maalis enamasti sügist, see oli tema lemmik-aastaaeg.

Kooli saali ilmus hiigelsuur, metsaroheluse järgi lõhnav kuusk, mis näis mulle oma loomulikust keskkonnast välja rebituna nukker ja kaitsetu. Leidsin koha saali hämaruses, vaatasin laes vilkuvaid tulesid ega teadnud, mida peale hakata. Mu higistavad käed hoidsid kahte krabisevasse paberisse mähitud kingipakki, mille sisu mind suuremat ei huvitanud ja silmad jälgisid tantsu vihtuvaid koolikaaslasi. Kõigil näis mingil seletamatul põhjusel lõbus olevat.

„Kõik, mis sa eales soovid ja loodad, et juhtub, ent ei juhtu, pole tõeline ning sel pole tähtsust. Lase sellest lahti ja mine edasi,“ meenusid isa sõnad.
Mida ma tahan, et juhtuks? mõtlesin, suutmata vastust leida. Mu ainuke soov oli talumatust melust eemale pääseda – isa värvilõhnasesse ateljeesse, pintslipurkide ja päikesekiirte kaunilt murduva valguse juurde.
Muusika mürtsus üha valjemini ja ma hakkasin mantlit selga ajama.

„Tule tantsi minuga,“ kuulsin korraga kedagi ütlevat.
Vaatasin üles ja seal ta seisis – punases peokleidis tumedajuukseline lummutis, kelle silmades säras jõululampide soe valgus.

„Mina?“ kogelesin ja vaatasin igaks juhuks ringi, kas kutse polnud kellelegi teisele mõelnud.

„Sina jah.“ Amelie ei lasknud mul kaua aru pidada, vaid sikutas mu otsustavalt püsti. Libistasin kingid kiiruga kõrvalistmele, pooleldi selgaaetud mantel kukkus põrandale ja sinna see jäigi.

Amelie lõpetas gümnaasiumi kaks aastat varem kui mina. Kooliaeg temata oli nukravõitu, nagu oleks ta endaga kaasa viinud kõik värvid, helid, rõõmu ja valguse. Üritasin seda talutavamaks muuta, meenutades endamisi kõike, mida temast mäletasin. Minuga jäi hulk värvikaid hetki, mida lehitsesin vaimusilmas nagu laps pildialbumit. Tutipäeva siresinine taevas, peenardelt hoovav valgete nartsisside lõhn, Amelie kollane kevadjakk, puudelt punase vihmana langevad vahtralehed, emakeeleklassi kriidilõhn, Amelie jalajälgede sirge rõõmus rida esimesel lumel, spordiürituste ja joonistusvõistluste elevus, eksamipalavik, uue kooliaasta algust tähistav trillerdav kellahelin, pidulike valgete pluuside kahin, kimp violetseid astreid Amelie pihus, ta põskede pärlikarva õhetus ja see, kuidas ta mulle vahel hommikuti tervituseks viipas.

Mõnikord käisin oma salaakna all istumas ja mõtisklemas, olgugi, et kedagi enam oodata ei olnud. Paaril korral, kui kedagi läheduses polnud, kiikasin salamisi tüdrukute garderoobis tuttavat nagi, mis oli olnud mitu aastat koduks tuttavale hallile talvemantlile. Nüüd kõlkus seal võõras sinine jope, tasku küljes tilpnemas maitsetu karukujuline helkur.

"Sa vist üritad mind pidevalt maa peale tagasi tuua?“

Amelie ei vastanud, vaid kõndis edasi, jättes puutumata lumme maha ühtlase jäljerea. Lõpuks istus ta pikale härmatanud puupingile ja tõstis koogikarbi sülle. Ma ei suutnud pilku pöörata tema juustelt, mis langesid musta kosena ta õlgadele. Südatalve käre kargus oli ta põsed õhetama pannud. Alles hetke pärast tõstis Amelie pilgu, vaatas eredast talvepäikesest pilukil silmadega minu suunas, täpiline käpik silmade kohal päikesevarjuks.

„Sa oled kõige erilisem inimene mu elus,“ tunnistas ta vaiksel häälel.

Ainsad heledamad laigud mu isikliku elu tumedal pannool olid hetked, mil isa maalt külla tuli. Ta tõi endaga kaasa õlivärvide ja lahusti turvalist lõhna, rääkis kodukandi uudiseid ning poetas jutu käigus nagu muuseas köögilauale paar hoidisepurki.

„Naabrinaine saatis,“ lisas ta lakoonilise täpsustuse. Punase vedeliku sees loksuvad kompotiõunad näisid nagu mingi isevärki natüürmort. „Kuidas siis läheb kah? Teed kõvasti tööd?“

„Jah,“ poetasin napi vastuse, kuigi mõistsin, et ta teab seda niigi.

Möödusid päevad, neist said nädalad, kuud ja aastad. Vahel arutlesin eneseirooniliselt, kas kauaigatsetud edu, mis lõpuks mulle tasapisi lähemale sammuvat näis, suudaks lõpuks mingil moel korvata tühimiku, mille oli minusse jätnud Amelie lahkumine. Vastuseid ei olnud ning mu musta elu ainus troost oli värvide kirgas maailm.

„Siin lähedal on üks mugav kohvik. Võib-olla joome kõigepealt tassi kohvi?“ pakkus Amelie.

„Minugipoolest,“ laususin kerge muigega, „kuigi kohvijoomist pole ma siiamaani ära õppinud.“ Mu pea käis pisut ringi naise peenest puuviljahõngusest parfüümist ja uudsetest elamustest, mida oli korraga liiga palju, et kõike hoomata.

"Saatus&Saladused" veebruar 2014, lk. 7-11

Novelli tervikuna loe ajakirjast!