reede, 7. veebruar 2014

Täismahus novell "Lillherned lumes"

Postitan lugemiseks novelli "Lillherned lumes, mis ilmus ajakirja "Saladused Extra" talvenumbris, aastal 2012




Lillherned lumes

Tekst: Kiiri Saar
Toimetanud: Malle Toomiste


«Mu tütrel olid samasugused kollased kummikud,» nendib mu kõrval istuv naine.
Vaatan ta pruunidesse silmadesse, surun oma külmetavad sõrmed sügavamale käpikutesse varjule ja taipan, et olen bussi oodates võhivõõrale ära rääkinud enda kõige salajasema ja sügavama kurbuse põhjuse.
Me ümber langeb pakse lörtsiseid helbeid, mis heljuvad külmas õhus, keerlevad tasa allapoole ja kleepuvad lõpuks asfaldi määrdunud kattele. Kõikjal me ümber tõttab inimesi – villastesse sallidesse ja paksudesse talvemantlitesse mähitud kiirustavaid kogusid, aga me kumbki ei pööra neile suuremat tähelepanu. Oleme haaratud talvisest pärastlõunast ja üksteise lugudest, mis me mõistmist leida püüdes teineteise ette oleme laotanud. Naise jutule mõeldes taipan ühtäkki, et jagame sama valu – naine oma tütre, mina kaotatud kallima pärast.
«Üldse, ta oli väga sinu sarnane,» jätkab naine ja vaatab õieti midagi nägemata enda ette. «Vahel otsin ma teda ikka veel kõigis neis inimestes, kes mulle tänaval vastu kõnnivad. Mõnikord lahkungi kodust vaid selleks, et siin istuda ja lahkuvatele bussidele järele vaadata.» Ta naeratus on vaevaline, kuid vapper. «Just nagu saaks see ta tagasi tuua.»
«Ma tean seda tunnet,» lausun mõru muigega ega taipa imestadagi, kui kummalisi kohtumishetki ja äratundmisi elu veeretab vahel meie teele. «Minagi tavatsesin vahel koolipõlves täpselt samamoodi istuda.»
«Tõesti?» imestab naine.
Mu vaimusilmas rullub lahti mälestuste nukratooniline kangas, mida temaga jagan: «Mu esimene sügis Tartus. Õhus leviv lehtede kõduhõng. Punased vahtrad. Koolimaja tumedad seinad ja läikivad põrandad. Kõrgel laes säravad kristall-lühtrid. Kuulsa impressionisti maalid seintel. Keemilised lokid ja võltsnaeratused. Klassiruumide kriidilõhn. Inimesed, keda sai minu, maalt linna õppima tulnud plika jaoks korraga liiga palju. Võõrad, kärarikkad ja liiga teistmoodi maailmanägemisega, kuid sellegipoolest pidin nende seltsis kuidagi hakkama saama.» Ohkan. «Mul oli bussijaamas oma pink, kus ma esmaspäeva õhtuti samamoodi bussidele järele vaatasin ja sisimas soovisin, et reede jõuaks juba kiiremini kätte. Seesugune ootamine leevendas pisut põlevat koduigatsust. Vahel põikasin ka turult läbi ja ostsin lillemüüja käest lillherneid. Lihtsalt selleks, et need ühikatuppa vaasi pista. Tead ju, kuidas need lõhnavad? Vängelt ja magusalt.»
Naine noogutab.
«Veider, et see lõhn on mul seniajani meeles.»
Naise kortsulist nägu valgustab põgus naeratus. «Need on imearmsad lilled. Haprad, kuid kaunid. Täpselt nagu meie sinuga.»
«Mis mõttes?»
Naine joonistab käega õhus ebamäärase kaare. Märkan, et ta rohekaspruun villane mantel ilmutab kergeid kulumismärke, samuti on naise müts luitunud ja saapad kantud. Vana inimese ilmselge vaesuse tajumine tekitab minus kurbusepiste. Sellegipoolest hoovab naisest sitkust ja sisemist soojust, mis paneb mu unustama oma kurbuseallikat – ammust heitlikku ja ähmi täis hommikut, kiirustavat ja hoolimatusesegust lahkumist Rasmusest lennujaamas ja otsatut tühjusetunnet, mis haaras mind selsamal hetkel, mil ta pikk nõtke kogu väljuvate lendude turvaväravate taha kadus. Naine hajutab isegi kurbust, mis on minus ajaga pigem süvenenud kui lahtunud.
«Lillhernes ei seisa iseseisvalt püsti, vaid vajab kasvamiseks ja õitsemiseks tuge. Küllap mingis mõttes me ootame täpselt sedasama.»
«Mida?»
Et keegi meid oma olemusega toestaks. Püsti hoiaks, soojust ja mõistmist pakuks, et me rikkalikult õilmitseda ja ümbrusele magusat lõhna levitada saaks.»
Vana naise mõttekäik tundub mulle pisut kummaline, ent viisakusest ei vaevu ma vastu vaidlema. Südamesopis tean, et tegelikult on tal õigus. Ma olen alati liiga palju teiste toele ja tunnustusele lootnud, justkui puuduks mul iseseisvalt eksisteerimiseks vajaminev energia.
«Kui mul veel maakoht oli, kasvatasin lillherneid igal suvel,» jätkab naine ja ta häälde sugeneb madal unistav toon. «Terve maja seinaäär nägi välja nagu kirev lõhnav vaip. Lõhna oli tunda isegi aia taha teele. Vahel jäi mõni uudishimulikum suvitaja mu värava taha seisma ja tuli lõpuks aeda vaatama.»
«Mis su talust nüüd saanud on? Käid seal veel?»
«Ei, peale tütre surma ei tahtnud ma enam seal olla,» seletab ta rabedalt. «Liiga palju mälestusi. Müüsin maha ja ostsin linna korteri. Üksipäini ei jaksa nagunii seesugust suurt talukohta üleval pidada.»
Vaikime ja me ümber heljub endiselt valgeid märgi räitsakaid, mis teevad õhus piruette ja moodustavad aeglaselt liikuvaid ning muutuvaid mustreid. Pühin helbeid eemale ja taipan punavalgetriibulisele bussile järele vaadates korraga, et olen sellest maha jäänud.
«Kuidas see juhtus?» uurin edasi, lastes bussil minna, ja loodan, et mu uudishimu ei tundu talle kohatu. «Kuidas ta surma sai?»
«Avarii. Joobes juht. Libe tee. Kohapeal, silmapilkselt.» Naine osutab ristmikule, kus plingib suur neoonkirjas reklaamtabloo. «Sealsamas.»
Vahin tummalt otsa padjasuurusele hamburgeri sooduspakkumisele, mis posti otsas heleda, kohatu ja pealetükkivana särab, ning vaikin. Seesuguse tragöödia toimumise paigaks ülimalt irooniline asukoht.
«Sa käid vahel samamoodi seal lennujaamas, eks?» ütleb naine. «Istud seal läikivate akendega saalis ja kogud nagu viimane enesepiinaja endasse paratamatuse valu.»
«Jah,» tunnistan kõlatult ja pisut vastu tahtmist. «Kust sa teadsid?»
Naine naeratab nukralt. «Sa oled seda tüüpi. Sinust on lihtne aru saada.»
«Tõesti? Mul oleks hea meel, kui ma isegi endast aru saaks.»
«See tuleb. Ajaga. Lõpuks mõistad, et vaid õige vähesed asjad omavad elus tähtsust. Ja pooled neist on nagunii paratamatus.»
«Eks see enesepiin toob valu kõrval ka kergendust.»
«Võib-olla. See sinu kallim ... ta tundub tore poiss.»
«Ta oligi.»
«Toredad poisid teevadki kõige rohkem haiget. Veider, eks?»
«Ilmselt. Kui me muidugi lubame. Kõik on ju me endi valik, lasta kedagi oma hinge või mitte. Tegelikult käin ma lennujaamas harva. Pigem pargis. Seisan seal keset pimedust ja mõtlen.»
«Millele?»
Küsimus äratab mu otsekui unest, visandades mu pilgu ette ühiseid käest libisenud hetki mu kummalisest ekskallimast Rasmusest, kes hoolimata oma päikeselisest loomusest jättis minusse kerge distantseerituse tunde, teadmise, et ma ei pääse kunagi päriselt temani, ta meelte kuningriigi salajasse sügavusse. See jäi minusuguse maaplika jaoks kättesaamatuks nagu läikivalt riiulilt vastu vaatav hinnaline kvaliteetvein. Aga seda kuuldavalt välja öelda ma muidugi ei julge.
Kehitan õlgu ja püüan seletada, millele ma pargipimeduses siis mõtlen. «Kõigele. Olnule. Võililleväljale, kus me piknikku pidasime. Vahtralehesajule, millele me kunagi pargis järele vaatasime. Ta valgetele aadlikukätele. Raamatutele ta riiulis. Muusikale ta kodus. Ta hääle eriskummalisele madalale tämbrile. Sellele, et see kõik on mu elust lõplikult kadunud, nagu oleks tuul selle minema pühkinud. Üheainsa hommikuga. Vahel mulle näib, nagu olnuks kogu me ühiselt veedetud aeg kõigest uni.»
Naine muigab ja patsutab mu kätt. Ta sõrmed on soojad, tajun seda läbi oma paksude maavillaste kinnastegi. «Vahel näibki mõni sündmus elus pigem unenäo kui reaalsusena. Mida võimatumad, seda hinnalisemad nad tunduvad. Meil puudub võime muuta olnut, lepi sellega.»
«Muud valikut ju pole.»
«Võta olnut kui kingitust, mida endas pimedusepäevadel kanda. Kõik on ju lõppeks hoiaku küsimus, kuidas ühesse või teisesse suhtuda. Selle muutmine on meie võimuses.»
Ta tõuseb püsti, mantel langeva lume ühtlase valge kihiga kaetud.
«Mu nimi on Rita, muide.»
«Sille. Oli tore tutvuda.»
Tõusen samuti ja pühin juustest helbeid. Need kleepuvad ebameeldivalt näole. Vinnan koti vastutahtsi õlale ja taipan, et mul on külm.
«Mu buss läks ära,» lausun ja tajun samas isegi kergendust, et võin seetõttu edasi lükata hetke, mil taas oma tühja kõledasse koju jõuan, kus mind võtab vastu seisnud lõhnaga õhk ja keegi ei oota.
Naine naeratab. «Märkasin jah. Mis sa peale kavatsed hakata?»
«Pole aimugi. Lähen kohvikusse ja teen aega parajaks. Kahe tunni pärast tuleb järgmine buss.»
«Või nii.» Naine õngitseb turukoti pihku. Seegi on üleni lumega kaetud. Helveste alt paistab pisut käsitsi tikitud rõõmsavärvilist muhu mustrit. Värve, mille elurõõmus erksus tuletab mulle meelde, et kusagil on kellegi elu just seesugune: ilus, õnnelik ja täis värve. Võib-olla on Rasmuse elu selline? Lihtne on õnnelikeks kujutleda neid, kes on meid õnnetuks teinud.
«Tule oota parem minu pool, ma elan siinsamas lähedal.»
«Tõesti?» pole ma pakkumise üle isegi eriti üllatunud. Minus süveneb veider tunne, et miski seob mind selle isemoodi ja sooja naisega, kelle südametugevus avaldab muljet.
«Miks mitte! Sa oled seda nägu, nagu kuluks sulle üks suur tass kodust teed hädasti ära,» pakub naine.
Naeratan hapukalt ja painutan käpikute sees kangeks jäänud sõrmi. «Pisut külm on tõesti.»
«Pole mingi ime. Niiske ilm teeb igaühel olemise pikapeale jahedaks. Eriti meiesugustel unistajatel, kes end kuhugi istuma unustavad ja mõtetel rännata lasevad.»
Nähes mind kõhklemas, lisab ta: «Tule-tule. Ma näitan sulle heameelega oma tütre pilte.» Pruunisilmne pilk kompab mind lõbusalt. «Või oled sa selline moodsa aja inimene, kes albumipiltide vaatamisele enam oma aega ei kuluta? Kõik need skaibid ja nutifonid ja helendava ekraani lummusesse kadunud elu?»
«Vaevalt küll, pigem olen vanamoodne. Tõtt-öelda pole mul õrna aimugi, mis pidi neid uuema aja telefone käes hoida.»
«Näed siis. Paar parajaid,» naerab naine. Miski ta olemuses on nõnda soe, et see jätab varju isegi ta eksitavana mõjuva vaesuse.
Asutan end pikemalt mõtlemata Rita kõrvale kõndima. Kõle bussijaam oma süngeid mälestusi kangastava hamburgerireklaamiga jääb selja taha ja peagi sumpame majade vahel põlvekõrguses lumes ühel kõrvaltänaval, mida ääristab ridamisi päevinäinud puumaju.
Kollane välisuks avaneb käginal, trepikojas võtab meid vastu hämarus ja niiskuse ning mahajäetuse lõhn. Kõnnime trepist üles. Astmed nagisevad, justkui oleks neil vaev tulijat kanda. Toad seevastu on heledad, puhtad, soojad ja valged. Võtan akna all päevalillepadjaga korvtoolis istet ja lasen pärnaõietassi endale ette lükata. Akna taga jätkub räitsakate kaootiline keerlemine. Mõned neist kleepuvad aknale, justkui oleks neid tabanud ületamatu uudishimu sisse piiluda ja sellest kummalisevõitu kohtumisest osa saada. Mu sõrm libiseb helbe kulgemisteega natuke aega kaasa.
Märkamatult ilmub mu ette lauale punaste nahkkaantega vanamoeline pildialbum ja küpsisekauss. Lappan ajaga pisut tuhmiks tõmbunud fotosid ja kuum tee toob mu liikmetesse aegamisi eluvaimu tagasi. Mu silme eest libisevad mööda pildid võõrast elust, hetkedest, mis olid kunagi kellegi jaoks nii tähtsad ja olulised, et jõudsid ka fotopaberile.
«Pireti viies sünnipäev. Lasteaia lõpupidu. Sugulastel külas. Tüdruku esimene koolipäev. Nõmmel pargis. Jõulud uues kodus. Piret viienda klassi lõpuaktusel. Esimene gümnaasiumiaasta. Maakodu, näed, siin on ka mu lillhernemeri.»
Naeratan ja kummardun uudishimuga lähemale. Fotolt vaatab vastu tavaline kollane puumaja, hoolitsetud aed, pügatud muru, eemal aiaservas mõned õunapuud. Maja päikesepoolset seina katab ühtlase kihina puna-lillakirju lillevaip, mis paneb oma jõulises värviereduses ja lopsakuses korraks õhku ahmima. Maja juures seisab Rita: kirju põll, hallisegused juuksed, naerulohud, õhetavad põsed, selge tark pilk, päevitunud pihkudes esimene küps valge klaar.
«Sa oled siin teistsugune.»
«Õnnelik, tahtsid sa öelda?»
«Kas just,» kohmetun.
Rita patsutab mind toetavalt käeseljale. «Pole lugu. Elu ongi nagu sebra: mustad triibud vahelduvad valgetega, hea ja halb kõrvuti. Üheta ei suudaks me taibata teise tähendust. Aga see oli tõesti ilus aeg, lapsed olid veel alles ja mees elus.»
Keeran järgmist lehte.
«Minu viiekümnes juubel,» jätkab naine oma mälestuste verstapostide tutvustust, millest on alles jäänud kõigest pihutäis tuhmiks tõmbunud pilte. «Veel ühed jõulud. Lihavõtted, jaanilõke naabrite juures. Piretiga maasikal.»
«Ma pole ju üldse su tütre nägu,» taipan viimaks öelda.
«Oled.» Naine naeratab. «Ma ei mõelnudki välimust. Temagi oli seesugune ...»
Rita silmitseb mind pika pilguga, enne kui jätkab: «... pisut longus lillhernes, kes vajas teistelt alailma tuge ja tunnustust, teadmist, et on väärtuslik. Millegipärast kipuvadki just need kõige kaunimad ja erakordsemad hinged endas alailma kahtlema, kuigi põhjuseta. Piret oli erakordne laps. Päikeseline ja soe. Kõike, mida ta tegi, tegi ta kire ja pühendumusega. Inimesed armastasid teda tingimusteta. Sellegipoolest valdas teda alailma mingi sisemine pinge ja kartus, soov teiste poolehoidu oma saavutustega ära teenida. Soovin, et oleksin suutnud temasse istutada pisutki mõistmist, et see poolehoid oli niigi temaga, olenemata sellest, kui tubli ta olla suutis.» Naine ohkab. «See on vist mingi elu reegel, et surm armastabki erakordseid hingi noppida.»
Naine jääb vait, ta ilme tõmbub tõsiseks ja mõtete suund, millele ta vastutahtsi taas sattus, muudab ta korraga kümme aastat vanemaks, kurvaks üksildaseks naiseks.
Mind haarab ületamatu kaastunne, ent kõik lohutust pakkuda võivad sõnad tunduvad korraga kohatud. Pole olemas sõnu, mis võiks viia emalt lapse kaotuse leina.
Lonksan sõõmu teed. See on kuum, kange ja hea.
«Sina pole küll mingi lillhernes,» ütlen viimaks vaikselt. «Sa saad kõigega suurepäraselt hakkama ka teiste toeta. Jõuad selle kõrvalt teisigi lohutada.»
«Seda õpib. Ka sina õpid lõpuks, ära muretse.»
«Kuidas sa sellega üldse toime tuled?»
«Millega?»
«Leinaga.»
Naine toetab pea kätele. «Tihtipeale me arvame, et see, mis on meie elust läinud, on ka lõplikult maailmast kadunud. Kuid tegelikult muudab see kõigest vormi ja eksisteerib teisel kujul edasi.»
«Tõtt-öelda ma ei kipu väga neid moodsaid uuestisünni teooriaid uskuma.»
«Ma ei mõelnudki üldse seda. Pigem hoopis, et kaotatu võib leida uuesti, kellegi teise näol, mis annab natukene tagasi seda, mis saatus on minema viinud. Kui meil on pisutki õnne ja me natuke avatumalt maailma vaadata oskame, leiame uuesti tee selleni.» Naise näole ilmub naeratus, valu raskus ta ilmest kaob ja ta on taas kümme aastat noorem. «Nii nagu sinagi jõudsid minu juurde. Su kollased kummikud ... kui ma neid märkasin, teadsin, et pean sinuga jutule saama.»
«See oli ju kõigest juhus, et me ühel ajal samale pingile istuma sattusime.»
«Juhuseid pole olemas, kullake.»
Fotoalbum rändab riiulile tagasi ja tuppa sugeneb vaikus.
«Mis sa jõulude ajal teed?» küsin lõpuks, et ebamugavat vaikust peletada.
«Mida vana naine ikka jõulude ajal teeb,» muigab Rita, «istub ahjutule valgel, kuulab raadiot, joob teed, põletab küünlaid ja läheb kell üheksa õhtul magama.» Ta tõuseb ja kohendab kardinat. See on suurte karikakardega, soojad rohelised, kollased ja valged toonid läbisegi kunstipäraseks mustriks põimunud. «Ja mis sa ise teed?» pärib ta vastu.
Mu mõte rändab oma kõledale pesale, kust Rasmuse lahkumisega on kadunud kogu soojus, millele väljas valitsev külm ilm näib üha enam jahedust lisavat. «Istun samamoodi ahjutule valguses, kuulan ... ma ei teagi mida, mõnda plaati arvatavasti. Joon teed, põrnitsen küünlaleeki ja lähen magama.»
Naine muigab. «Ära nukrutse, kullake. Sul on terve elu ees. Võimalused, mida su enda kurbus vaid eemale peletab ja näha ei lase. Sul on vara mõelda nagu vana naine.»
«Sina jälle oled hingelt kõige noorem vana naine, keda ma tean.»
Rita patsutab mind põsele. «Mul on hea meel, et ma sind kohtasin, Sille,» lausub ta. «Mul on sinu seltsis tõesti tunne, nagu oleks Piret siin. Loodetavasti näeme kunagi veel.»
«Võib-olla.»
«See oleks tore. Kui jälle linna tuled, astu läbi.»
«Olgu,» luban ma ja teen jahtuvale teele lõpu peale. «Ma arvan, et hakkan nüüd minema.»
Märkan, et väljas hämardub ja sadu on järele jäänud. Akna alt töristab mööda lumesahk. Erkkollane masin kaob soolasegust lumepuru kahte lehte paisates nurga taha ja maad võtab taas tavapärane pühapäevaõhtune rahu.
«Ära mine veel,» ütleb Rita. Ta hääles kõlab korraga peaaegu midagi palvelaadset, mis naelutab mu paigale. Naine toob uue albumi. «Mul on pojast ka mõned pildid.»
Kiikan kella. Bussi väljumiseni on veel pool tundi aega. Istun vastu tahtmist tagasi laua taha, kuigi tajun sisimas, et tahan tegelikult sellest võõrast elust juba eemale: enda tühja koju, närtsiva sõnajala, kütmata toa ja seinaääri täitvate raamatuvirnade seltsi, millest pooled alles ootavad lugemisjärge; kuhugi, kus ma ei pea viisakuseks vaevuma ja võin olla just nii tujutu, iseendasse kapseldunud ja äranutetud näoga, nagu parasjagu tahan.
Uus album on tumeroheline, hinnaliste nahksete kaantega. Surun ohke alla, taibates, et olen ilmselt üpris nigel ja elamustevaene külaline, ning avan kaane.
«Mardipäevapidu, lasteaia lõpupidu, pannkoogipühapäev,» ütleb naine ja ma vaatan väikest heledapäist naerusuist poissi, kelle rukkilillesinistes silmades särab elujanu.
«Vähemasti on sul ükski laps alles,» nendin. «Millega ta tegeleb?»
«Sai Hollandisse IT-alale tööd,» ütleb naine. «Me näeme haruharva. Ta ei käi enam kuigi tihti Eestis.»
«Miks?»
Naine ohkab ja keerutab mõtlikuna lusikat mööda alustassi ringi. «Eks ta väidab, et kogu aeg on kiire nagu kõigil neil moodsa aja noortel inimestel. Kuigi ma usun, tegelik põhjus, miks ta eemale hoiab ja üldse lahkus, peitub hoopis muus.»
«Milles siis?»
«Ta elab Pireti surma märksa raskemini üle kui mina. See keeras temas millegi sootuks lukku, nii et ma ei tundnud teda enam õieti äragi. Küllap ta loodab, et uus keskkond toob uued mõtted ja aitab leinast paremini üle saada.»
«Eks ta nõnda kipubki olema,» arvan. «Kaua te näinud polegi?»
«Oma neli kuud. Aga me helistame tihti.»
Lappan albumit edasi ja aegamisi võtab minus maad ebamäärane rahutus.
«Esimene gümnaasiumiaasta, nädalalõpp Rootsis, esimene töökoht, jõulud tema kodus,» loetleb naine, ent korraga ma ei kuule enam teda. Vahin üksisilmi läikivat fotot, kust vaatavad mulle vastu tuttav blond juuksepahmakas ja tumesinised silmad. Mu pea kumiseb.
«Mis su poja nimi on?» küsin lõpuks võõral häälel, hinges meeleheitlik lootus, et ma siiski eksin. Ent väljapääs sulgub selsamal silmapilgul, kui vastust kuulen.
«Rasmus,» ütleb naine. Ta tõuseb, korjab teetassid kokku ja kõnnib kööki.
Sulen silmad ja mu pea käib ringi. Justkui läbi udu kanduvad minuni köögist kostvad hääled – tasside heledad kõlksatused, vee pahin, kapiukse kolksatus, üle põranda sahisevad sammud.
«Ilus nimi,» lausun igaviku pärast.
«Jah, me mehega kaalusime kaua, kas panna Rasmus või Riho,» hõikab naine muretult. «Rasmus on hoopis teist tüüpi kui Piret, tõsine, sügav, kaalutlev, sihikindel.»
«Kuidas tal seal läheb?» uurin edasi.
«Hästi. Temasugune saab igal pool hakkama. Küllap see keskkonnavahetus oligi õige mõte. Kuigi kahju on ikka, et ta nii kaugel on. Võib-olla see muutub kunagi.»
«Pruuti ka on?» Külmkapp suriseb häirivalt valjusti ja korraga taipan, et kardan kõike. Seda mugavat sooja tuba, vanamoelist tuhmilt läikivat mööblit, käsitsi heegeldatud pitslinikuid, rohekat tapeeti, seinal seisma jäänud kella. Aga eelkõige kardan vastust ja iseennast pärast selle kuulmist.
«Võta veel küpsist,» ütleb naine.
Täidan mehaaniliselt käsu. Magusale präänikule on korraga tekkinud saepuru kõrvalmaitse.
Naine tüürib taas tuppa ja istub tagasi laua taha. «Pole tal kedagi,» lausub ta siis ilmselge kahetsusega, silmad mõtlikult karikakardega kardinaid mõõtmas. «Vahel on mul tunne, et mul jäävad lapselapsed üldse nägemata. Rasmus üritab end ülepea töösse uputada ja see pole hea. Ma kardan, et see võib ta lõpuks murda, kui ta leinast üle ei saa.»
«See on positiivne põgenemine. Töörabamine aitab tal olukorraga toime tulla.»
«Ju vist. Aga tead,» usaldab ta näole valguva naeratuse saatel, «tegelikult ma usun, et Rasmusel on plaanis jõuluks Eestisse tulla.»
«Tõesti?» Üritan häälde tulvavat ebakindlust peita. «See on küll tore.»
«Tule õige jõuluks meile. Mis me siin ikka omapäi nukrutseme ja üksinda küünlatuld vahime. Sul on veidike elurõõmu vaja, Lillhernes. Mul on kurb mõelda, et sa oled seal kusagil sedasi üksipäini.»
«Ma olen harjunud üksindusega.»
«Me keegi ei harju sellega. Lihtsalt lepime, kuigi sisimas on see viimane asi, mida me soovime.»
Ajan end püsti, pea endiselt kumisemas ja hinges segadus. «Vaatame.»
Naine tuleb mind õuetrepile saatma. Astmed nagisevad uuesti ja rõske trepikojaõhu asemel heljub mu sõõrmeisse pannkookide praadimise magusat lõhna, mis toob mulle meelde ühe foto Rita albumist. Väljas on karge ja selge. Tänavalampide oranžikas valguses keerleb mõni üksik lumehelves.
«Ära siis uuesti oma bussist maha jää!» hõigatakse mulle järele. Naise hääle soe kõla paitab midagi mu sisemuses, justkui oleks ta valutavale kohale plaastri peale kleepinud.
Viipan talle ja asun mööda lahtilükatud teed bussijaama poole teele. Mu pilk püsib tükk aega oma soolatriipudega kaunistatud saabastel, justkui loodaks sealt mingit vastust välja lugeda. Lõpuks tõstan pea, ajan selja sirgu nagu tugikepi leidnud nõrgavarreline õis ja aegamisi, väga aegamisi sugeneb mu näole naeratus.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar