Postitan lugemiseks novelli "Lillherned lumes, mis ilmus ajakirja "Saladused Extra" talvenumbris, aastal 2012
Lillherned
lumes
Tekst:
Kiiri Saar
Toimetanud:
Malle Toomiste
«Mu
tütrel olid samasugused kollased kummikud,» nendib mu kõrval istuv
naine.
Vaatan
ta pruunidesse silmadesse, surun oma külmetavad sõrmed sügavamale
käpikutesse varjule ja taipan, et olen bussi oodates võhivõõrale
ära rääkinud enda kõige salajasema ja sügavama kurbuse põhjuse.
Me
ümber langeb pakse lörtsiseid helbeid, mis heljuvad külmas õhus,
keerlevad tasa allapoole ja kleepuvad lõpuks asfaldi määrdunud
kattele. Kõikjal me ümber tõttab inimesi – villastesse
sallidesse ja paksudesse talvemantlitesse mähitud kiirustavaid
kogusid, aga me kumbki ei pööra neile suuremat tähelepanu. Oleme
haaratud talvisest pärastlõunast ja üksteise lugudest, mis me
mõistmist leida püüdes teineteise ette oleme laotanud. Naise
jutule mõeldes taipan ühtäkki, et jagame sama valu – naine oma
tütre, mina kaotatud kallima pärast.
«Üldse,
ta oli väga sinu sarnane,» jätkab naine ja vaatab õieti midagi
nägemata enda ette. «Vahel otsin ma teda ikka veel kõigis neis
inimestes, kes mulle tänaval vastu kõnnivad. Mõnikord lahkungi
kodust vaid selleks, et siin istuda ja lahkuvatele bussidele järele
vaadata.» Ta naeratus on vaevaline, kuid vapper. «Just nagu saaks
see ta tagasi tuua.»
«Ma
tean seda tunnet,» lausun mõru muigega ega taipa imestadagi, kui
kummalisi kohtumishetki ja äratundmisi elu veeretab vahel meie
teele. «Minagi tavatsesin vahel koolipõlves täpselt samamoodi
istuda.»
«Tõesti?»
imestab naine.
Mu
vaimusilmas rullub lahti mälestuste nukratooniline kangas, mida
temaga jagan: «Mu esimene sügis Tartus. Õhus leviv lehtede
kõduhõng. Punased vahtrad. Koolimaja tumedad seinad ja läikivad
põrandad. Kõrgel laes säravad kristall-lühtrid. Kuulsa
impressionisti maalid seintel. Keemilised lokid ja võltsnaeratused.
Klassiruumide kriidilõhn. Inimesed, keda sai minu, maalt linna
õppima tulnud plika jaoks korraga liiga palju. Võõrad, kärarikkad
ja liiga teistmoodi maailmanägemisega, kuid sellegipoolest pidin
nende seltsis kuidagi hakkama saama.» Ohkan. «Mul oli bussijaamas
oma pink, kus ma esmaspäeva õhtuti samamoodi bussidele järele
vaatasin ja sisimas soovisin, et reede jõuaks juba kiiremini kätte.
Seesugune ootamine leevendas pisut põlevat koduigatsust. Vahel
põikasin ka turult läbi ja ostsin lillemüüja käest lillherneid.
Lihtsalt selleks, et need ühikatuppa vaasi pista. Tead ju, kuidas
need lõhnavad? Vängelt ja magusalt.»
Naine
noogutab.
«Veider,
et see lõhn on mul seniajani meeles.»
Naise
kortsulist nägu valgustab põgus naeratus. «Need on imearmsad
lilled. Haprad, kuid kaunid. Täpselt nagu meie sinuga.»
«Mis
mõttes?»
Naine
joonistab käega õhus ebamäärase kaare. Märkan, et ta
rohekaspruun villane mantel ilmutab kergeid kulumismärke, samuti on
naise müts luitunud ja saapad kantud. Vana inimese ilmselge vaesuse
tajumine tekitab minus kurbusepiste. Sellegipoolest hoovab naisest
sitkust ja sisemist soojust, mis paneb mu unustama oma kurbuseallikat
– ammust heitlikku ja ähmi täis hommikut, kiirustavat ja
hoolimatusesegust lahkumist Rasmusest lennujaamas ja otsatut
tühjusetunnet, mis haaras mind selsamal hetkel, mil ta pikk nõtke
kogu väljuvate lendude turvaväravate taha kadus. Naine hajutab
isegi kurbust, mis on minus ajaga pigem süvenenud kui lahtunud.
«Lillhernes
ei seisa iseseisvalt püsti, vaid vajab kasvamiseks ja õitsemiseks
tuge. Küllap mingis mõttes me ootame täpselt sedasama.»
«Mida?»
„Et
keegi meid oma olemusega toestaks. Püsti hoiaks, soojust ja
mõistmist pakuks, et me rikkalikult õilmitseda ja ümbrusele
magusat lõhna levitada saaks.»
Vana
naise mõttekäik tundub mulle pisut kummaline, ent viisakusest ei
vaevu ma vastu vaidlema. Südamesopis tean, et tegelikult on tal
õigus. Ma olen alati liiga palju teiste toele ja tunnustusele
lootnud, justkui puuduks mul iseseisvalt eksisteerimiseks vajaminev
energia.
«Kui
mul veel maakoht oli, kasvatasin lillherneid igal suvel,» jätkab
naine ja ta häälde sugeneb madal unistav toon. «Terve maja
seinaäär nägi välja nagu kirev lõhnav vaip. Lõhna oli tunda
isegi aia taha teele. Vahel jäi mõni uudishimulikum suvitaja mu
värava taha seisma ja tuli lõpuks aeda vaatama.»
«Mis
su talust nüüd saanud on? Käid seal veel?»
«Ei,
peale tütre surma ei tahtnud ma enam seal olla,» seletab ta
rabedalt. «Liiga palju mälestusi. Müüsin maha ja ostsin linna
korteri. Üksipäini ei jaksa nagunii seesugust suurt talukohta
üleval pidada.»
Vaikime
ja me ümber heljub endiselt valgeid märgi räitsakaid, mis teevad
õhus piruette ja moodustavad aeglaselt liikuvaid ning muutuvaid
mustreid. Pühin helbeid eemale ja taipan punavalgetriibulisele
bussile järele vaadates korraga, et olen sellest maha jäänud.
«Kuidas
see juhtus?» uurin edasi, lastes bussil minna, ja loodan, et mu
uudishimu ei tundu talle kohatu. «Kuidas ta surma sai?»
«Avarii.
Joobes juht. Libe tee. Kohapeal, silmapilkselt.» Naine osutab
ristmikule, kus plingib suur neoonkirjas reklaamtabloo. «Sealsamas.»
Vahin
tummalt otsa padjasuurusele hamburgeri sooduspakkumisele, mis posti
otsas heleda, kohatu ja pealetükkivana särab, ning vaikin.
Seesuguse tragöödia toimumise paigaks ülimalt irooniline asukoht.
«Sa
käid vahel samamoodi seal lennujaamas, eks?» ütleb naine. «Istud
seal läikivate akendega saalis ja kogud nagu viimane enesepiinaja
endasse paratamatuse valu.»
«Jah,»
tunnistan kõlatult ja pisut vastu tahtmist. «Kust sa teadsid?»
Naine
naeratab nukralt. «Sa oled seda tüüpi. Sinust on lihtne aru
saada.»
«Tõesti?
Mul oleks hea meel, kui ma isegi endast aru saaks.»
«See
tuleb. Ajaga. Lõpuks mõistad, et vaid õige vähesed asjad omavad
elus tähtsust. Ja pooled neist on nagunii paratamatus.»
«Eks
see enesepiin toob valu kõrval ka kergendust.»
«Võib-olla.
See sinu kallim ... ta tundub tore poiss.»
«Ta
oligi.»
«Toredad
poisid teevadki kõige rohkem haiget. Veider, eks?»
«Ilmselt.
Kui me muidugi lubame. Kõik on ju me endi valik, lasta kedagi oma
hinge või mitte. Tegelikult käin ma lennujaamas harva. Pigem
pargis. Seisan seal keset pimedust ja mõtlen.»
«Millele?»
Küsimus
äratab mu otsekui unest, visandades mu pilgu ette ühiseid käest
libisenud hetki mu kummalisest ekskallimast Rasmusest, kes hoolimata
oma päikeselisest loomusest jättis minusse kerge distantseerituse
tunde, teadmise, et ma ei pääse kunagi päriselt temani, ta meelte
kuningriigi salajasse sügavusse. See jäi minusuguse maaplika jaoks
kättesaamatuks nagu läikivalt riiulilt vastu vaatav hinnaline
kvaliteetvein. Aga seda kuuldavalt välja öelda ma muidugi ei julge.
Kehitan
õlgu ja püüan seletada, millele ma pargipimeduses siis mõtlen.
«Kõigele. Olnule. Võililleväljale, kus me piknikku pidasime.
Vahtralehesajule, millele me kunagi pargis järele vaatasime. Ta
valgetele aadlikukätele. Raamatutele ta riiulis. Muusikale ta kodus.
Ta hääle eriskummalisele madalale tämbrile. Sellele, et see kõik
on mu elust lõplikult kadunud, nagu oleks tuul selle minema
pühkinud. Üheainsa hommikuga. Vahel mulle näib, nagu olnuks kogu
me ühiselt veedetud aeg kõigest uni.»
Naine
muigab ja patsutab mu kätt. Ta sõrmed on soojad, tajun seda läbi
oma paksude maavillaste kinnastegi. «Vahel näibki mõni sündmus
elus pigem unenäo kui reaalsusena. Mida võimatumad, seda
hinnalisemad nad tunduvad. Meil puudub võime muuta olnut, lepi
sellega.»
«Muud
valikut ju pole.»
«Võta
olnut kui kingitust, mida endas pimedusepäevadel kanda. Kõik on ju
lõppeks hoiaku küsimus, kuidas ühesse või teisesse suhtuda. Selle
muutmine on meie võimuses.»
Ta
tõuseb püsti, mantel langeva lume ühtlase valge kihiga kaetud.
«Mu
nimi on Rita, muide.»
«Sille.
Oli tore tutvuda.»
Tõusen
samuti ja pühin juustest helbeid. Need kleepuvad ebameeldivalt
näole. Vinnan koti vastutahtsi õlale ja taipan, et mul on külm.
«Mu
buss läks ära,» lausun ja tajun samas isegi kergendust, et võin
seetõttu edasi lükata hetke, mil taas oma tühja kõledasse koju
jõuan, kus mind võtab vastu seisnud lõhnaga õhk ja keegi ei oota.
Naine
naeratab. «Märkasin jah. Mis sa peale kavatsed hakata?»
«Pole
aimugi. Lähen kohvikusse ja teen aega parajaks. Kahe tunni pärast
tuleb järgmine buss.»
«Või
nii.» Naine õngitseb turukoti pihku. Seegi on üleni lumega kaetud.
Helveste alt paistab pisut käsitsi tikitud rõõmsavärvilist muhu
mustrit. Värve, mille elurõõmus erksus tuletab mulle meelde, et
kusagil on kellegi elu just seesugune: ilus, õnnelik ja täis värve.
Võib-olla on Rasmuse elu selline? Lihtne on õnnelikeks kujutleda
neid, kes on meid õnnetuks teinud.
«Tule
oota parem minu pool, ma elan siinsamas lähedal.»
«Tõesti?»
pole ma pakkumise üle isegi eriti üllatunud. Minus süveneb veider
tunne, et miski seob mind selle isemoodi ja sooja naisega, kelle
südametugevus avaldab muljet.
«Miks
mitte! Sa oled seda nägu, nagu kuluks sulle üks suur tass kodust
teed hädasti ära,» pakub naine.
Naeratan
hapukalt ja painutan käpikute sees kangeks jäänud sõrmi. «Pisut
külm on tõesti.»
«Pole
mingi ime. Niiske ilm teeb igaühel olemise pikapeale jahedaks. Eriti
meiesugustel unistajatel, kes end kuhugi istuma unustavad ja mõtetel
rännata lasevad.»
Nähes
mind kõhklemas, lisab ta: «Tule-tule. Ma näitan sulle heameelega
oma tütre pilte.» Pruunisilmne pilk kompab mind lõbusalt. «Või
oled sa selline moodsa aja inimene, kes albumipiltide vaatamisele
enam oma aega ei kuluta? Kõik need skaibid ja nutifonid ja helendava
ekraani lummusesse kadunud elu?»
«Vaevalt
küll, pigem olen vanamoodne. Tõtt-öelda pole mul õrna aimugi, mis
pidi neid uuema aja telefone käes hoida.»
«Näed
siis. Paar parajaid,» naerab naine. Miski ta olemuses on nõnda soe,
et see jätab varju isegi ta eksitavana mõjuva vaesuse.
Asutan
end pikemalt mõtlemata Rita kõrvale kõndima. Kõle bussijaam oma
süngeid mälestusi kangastava hamburgerireklaamiga jääb selja taha
ja peagi sumpame majade vahel põlvekõrguses lumes ühel
kõrvaltänaval, mida ääristab ridamisi päevinäinud puumaju.
Kollane
välisuks avaneb käginal, trepikojas võtab meid vastu hämarus ja
niiskuse ning mahajäetuse lõhn. Kõnnime trepist üles. Astmed
nagisevad, justkui oleks neil vaev tulijat kanda. Toad seevastu on
heledad, puhtad, soojad ja valged. Võtan akna all päevalillepadjaga
korvtoolis istet ja lasen pärnaõietassi endale ette lükata. Akna
taga jätkub räitsakate kaootiline keerlemine. Mõned neist
kleepuvad aknale, justkui oleks neid tabanud ületamatu uudishimu
sisse piiluda ja sellest kummalisevõitu kohtumisest osa saada. Mu
sõrm libiseb helbe kulgemisteega natuke aega kaasa.
Märkamatult
ilmub mu ette lauale punaste nahkkaantega vanamoeline pildialbum ja
küpsisekauss. Lappan ajaga pisut tuhmiks tõmbunud fotosid ja kuum
tee toob mu liikmetesse aegamisi eluvaimu tagasi. Mu silme eest
libisevad mööda pildid võõrast elust, hetkedest, mis olid kunagi
kellegi jaoks nii tähtsad ja olulised, et jõudsid ka fotopaberile.
«Pireti
viies sünnipäev. Lasteaia lõpupidu. Sugulastel külas. Tüdruku
esimene koolipäev. Nõmmel pargis. Jõulud uues kodus. Piret viienda
klassi lõpuaktusel. Esimene gümnaasiumiaasta. Maakodu, näed, siin
on ka mu lillhernemeri.»
Naeratan
ja kummardun uudishimuga lähemale. Fotolt vaatab vastu tavaline
kollane puumaja, hoolitsetud aed, pügatud muru, eemal aiaservas
mõned õunapuud. Maja päikesepoolset seina katab ühtlase kihina
puna-lillakirju lillevaip, mis paneb oma jõulises värviereduses ja
lopsakuses korraks õhku ahmima. Maja juures seisab Rita: kirju põll,
hallisegused juuksed, naerulohud, õhetavad põsed, selge tark pilk,
päevitunud pihkudes esimene küps valge klaar.
«Sa
oled siin teistsugune.»
«Õnnelik,
tahtsid sa öelda?»
«Kas
just,» kohmetun.
Rita
patsutab mind toetavalt käeseljale. «Pole lugu. Elu ongi nagu
sebra: mustad triibud vahelduvad valgetega, hea ja halb kõrvuti.
Üheta ei suudaks me taibata teise tähendust. Aga see oli tõesti
ilus aeg, lapsed olid veel alles ja mees elus.»
Keeran
järgmist lehte.
«Minu
viiekümnes juubel,» jätkab naine oma mälestuste verstapostide
tutvustust, millest on alles jäänud kõigest pihutäis tuhmiks
tõmbunud pilte. «Veel ühed jõulud. Lihavõtted, jaanilõke
naabrite juures. Piretiga maasikal.»
«Ma
pole ju üldse su tütre nägu,» taipan viimaks öelda.
«Oled.»
Naine naeratab. «Ma ei mõelnudki välimust. Temagi oli
seesugune ...»
Rita
silmitseb mind pika pilguga, enne kui jätkab: «... pisut longus
lillhernes, kes vajas teistelt alailma tuge ja tunnustust, teadmist,
et on väärtuslik. Millegipärast kipuvadki just need kõige
kaunimad ja erakordsemad hinged endas alailma kahtlema, kuigi
põhjuseta. Piret oli erakordne laps. Päikeseline ja soe. Kõike,
mida ta tegi, tegi ta kire ja pühendumusega. Inimesed armastasid
teda tingimusteta. Sellegipoolest valdas teda alailma mingi sisemine
pinge ja kartus, soov teiste poolehoidu oma saavutustega ära
teenida. Soovin, et oleksin suutnud temasse istutada pisutki
mõistmist, et see poolehoid oli niigi temaga, olenemata sellest, kui
tubli ta olla suutis.» Naine ohkab. «See on vist mingi elu reegel,
et surm armastabki erakordseid hingi noppida.»
Naine
jääb vait, ta ilme tõmbub tõsiseks ja mõtete suund, millele ta
vastutahtsi taas sattus, muudab ta korraga kümme aastat vanemaks,
kurvaks üksildaseks naiseks.
Mind
haarab ületamatu kaastunne, ent kõik lohutust pakkuda võivad sõnad
tunduvad korraga kohatud. Pole olemas sõnu, mis võiks viia emalt
lapse kaotuse leina.
Lonksan
sõõmu teed. See on kuum, kange ja hea.
«Sina
pole küll mingi lillhernes,» ütlen viimaks vaikselt. «Sa saad
kõigega suurepäraselt hakkama ka teiste toeta. Jõuad selle kõrvalt
teisigi lohutada.»
«Seda
õpib. Ka sina õpid lõpuks, ära muretse.»
«Kuidas
sa sellega üldse toime tuled?»
«Millega?»
«Leinaga.»
Naine
toetab pea kätele. «Tihtipeale me arvame, et see, mis on meie elust
läinud, on ka lõplikult maailmast kadunud. Kuid tegelikult muudab
see kõigest vormi ja eksisteerib teisel kujul edasi.»
«Tõtt-öelda
ma ei kipu väga neid moodsaid uuestisünni teooriaid uskuma.»
«Ma
ei mõelnudki üldse seda. Pigem hoopis, et kaotatu võib leida
uuesti, kellegi teise näol, mis annab natukene tagasi seda, mis
saatus on minema viinud. Kui meil on pisutki õnne ja me natuke
avatumalt maailma vaadata oskame, leiame uuesti tee selleni.» Naise
näole ilmub naeratus, valu raskus ta ilmest kaob ja ta on taas kümme
aastat noorem. «Nii nagu sinagi jõudsid minu juurde. Su kollased
kummikud ... kui ma neid märkasin, teadsin, et pean sinuga
jutule saama.»
«See
oli ju kõigest juhus, et me ühel ajal samale pingile istuma
sattusime.»
«Juhuseid
pole olemas, kullake.»
Fotoalbum
rändab riiulile tagasi ja tuppa sugeneb vaikus.
«Mis
sa jõulude ajal teed?» küsin lõpuks, et ebamugavat vaikust
peletada.
«Mida
vana naine ikka jõulude ajal teeb,» muigab Rita, «istub ahjutule
valgel, kuulab raadiot, joob teed, põletab küünlaid ja läheb kell
üheksa õhtul magama.» Ta tõuseb ja kohendab kardinat. See on
suurte karikakardega, soojad rohelised, kollased ja valged toonid
läbisegi kunstipäraseks mustriks põimunud. «Ja mis sa ise teed?»
pärib ta vastu.
Mu
mõte rändab oma kõledale pesale, kust Rasmuse lahkumisega on
kadunud kogu soojus, millele väljas valitsev külm ilm näib üha
enam jahedust lisavat. «Istun samamoodi ahjutule valguses,
kuulan ... ma ei teagi mida, mõnda plaati arvatavasti. Joon
teed, põrnitsen küünlaleeki ja lähen magama.»
Naine
muigab. «Ära nukrutse, kullake. Sul on terve elu ees. Võimalused,
mida su enda kurbus vaid eemale peletab ja näha ei lase. Sul on vara
mõelda nagu vana naine.»
«Sina
jälle oled hingelt kõige noorem vana naine, keda ma tean.»
Rita
patsutab mind põsele. «Mul on hea meel, et ma sind kohtasin,
Sille,» lausub ta. «Mul on sinu seltsis tõesti tunne, nagu oleks
Piret siin. Loodetavasti näeme kunagi veel.»
«Võib-olla.»
«See
oleks tore. Kui jälle linna tuled, astu läbi.»
«Olgu,»
luban ma ja teen jahtuvale teele lõpu peale. «Ma arvan, et hakkan
nüüd minema.»
Märkan,
et väljas hämardub ja sadu on järele jäänud. Akna alt töristab
mööda lumesahk. Erkkollane masin kaob soolasegust lumepuru kahte
lehte paisates nurga taha ja maad võtab taas tavapärane
pühapäevaõhtune rahu.
«Ära
mine veel,» ütleb Rita. Ta hääles kõlab korraga peaaegu midagi
palvelaadset, mis naelutab mu paigale. Naine toob uue albumi. «Mul
on pojast ka mõned pildid.»
Kiikan
kella. Bussi väljumiseni on veel pool tundi aega. Istun vastu
tahtmist tagasi laua taha, kuigi tajun sisimas, et tahan tegelikult
sellest võõrast elust juba eemale: enda tühja koju, närtsiva
sõnajala, kütmata toa ja seinaääri täitvate raamatuvirnade
seltsi, millest pooled alles ootavad lugemisjärge; kuhugi, kus ma ei
pea viisakuseks vaevuma ja võin olla just nii tujutu, iseendasse
kapseldunud ja äranutetud näoga, nagu parasjagu tahan.
Uus
album on tumeroheline, hinnaliste nahksete kaantega. Surun ohke alla,
taibates, et olen ilmselt üpris nigel ja elamustevaene külaline,
ning avan kaane.
«Mardipäevapidu,
lasteaia lõpupidu, pannkoogipühapäev,» ütleb naine ja ma vaatan
väikest heledapäist naerusuist poissi, kelle rukkilillesinistes
silmades särab elujanu.
«Vähemasti
on sul ükski laps alles,» nendin. «Millega ta tegeleb?»
«Sai
Hollandisse IT-alale tööd,» ütleb naine. «Me näeme haruharva.
Ta ei käi enam kuigi tihti Eestis.»
«Miks?»
Naine
ohkab ja keerutab mõtlikuna lusikat mööda alustassi ringi. «Eks
ta väidab, et kogu aeg on kiire nagu kõigil neil moodsa aja noortel
inimestel. Kuigi ma usun, tegelik põhjus, miks ta eemale hoiab ja
üldse lahkus, peitub hoopis muus.»
«Milles
siis?»
«Ta
elab Pireti surma märksa raskemini üle kui mina. See keeras temas
millegi sootuks lukku, nii et ma ei tundnud teda enam õieti äragi.
Küllap ta loodab, et uus keskkond toob uued mõtted ja aitab leinast
paremini üle saada.»
«Eks
ta nõnda kipubki olema,» arvan. «Kaua te näinud polegi?»
«Oma
neli kuud. Aga me helistame tihti.»
Lappan
albumit edasi ja aegamisi võtab minus maad ebamäärane rahutus.
«Esimene
gümnaasiumiaasta, nädalalõpp Rootsis, esimene töökoht, jõulud
tema kodus,» loetleb naine, ent korraga ma ei kuule enam teda. Vahin
üksisilmi läikivat fotot, kust vaatavad mulle vastu tuttav blond
juuksepahmakas ja tumesinised silmad. Mu pea kumiseb.
«Mis
su poja nimi on?» küsin lõpuks võõral häälel, hinges
meeleheitlik lootus, et ma siiski eksin. Ent väljapääs sulgub
selsamal silmapilgul, kui vastust kuulen.
«Rasmus,»
ütleb naine. Ta tõuseb, korjab teetassid kokku ja kõnnib kööki.
Sulen
silmad ja mu pea käib ringi. Justkui läbi udu kanduvad minuni
köögist kostvad hääled – tasside heledad kõlksatused, vee
pahin, kapiukse kolksatus, üle põranda sahisevad sammud.
«Ilus
nimi,» lausun igaviku pärast.
«Jah,
me mehega kaalusime kaua, kas panna Rasmus või Riho,» hõikab naine
muretult. «Rasmus on hoopis teist tüüpi kui Piret, tõsine, sügav,
kaalutlev, sihikindel.»
«Kuidas
tal seal läheb?» uurin edasi.
«Hästi.
Temasugune saab igal pool hakkama. Küllap see keskkonnavahetus oligi
õige mõte. Kuigi kahju on ikka, et ta nii kaugel on. Võib-olla see
muutub kunagi.»
«Pruuti
ka on?» Külmkapp suriseb häirivalt valjusti ja korraga taipan, et
kardan kõike. Seda mugavat sooja tuba, vanamoelist tuhmilt läikivat
mööblit, käsitsi heegeldatud pitslinikuid, rohekat tapeeti, seinal
seisma jäänud kella. Aga eelkõige kardan vastust ja iseennast
pärast selle kuulmist.
«Võta
veel küpsist,» ütleb naine.
Täidan
mehaaniliselt käsu. Magusale präänikule on korraga tekkinud
saepuru kõrvalmaitse.
Naine
tüürib taas tuppa ja istub tagasi laua taha. «Pole tal kedagi,»
lausub ta siis ilmselge kahetsusega, silmad mõtlikult karikakardega
kardinaid mõõtmas. «Vahel on mul tunne, et mul jäävad
lapselapsed üldse nägemata. Rasmus üritab end ülepea töösse
uputada ja see pole hea. Ma kardan, et see võib ta lõpuks murda,
kui ta leinast üle ei saa.»
«See
on positiivne põgenemine. Töörabamine aitab tal olukorraga toime
tulla.»
«Ju
vist. Aga tead,» usaldab ta näole valguva naeratuse saatel,
«tegelikult ma usun, et Rasmusel on plaanis jõuluks Eestisse
tulla.»
«Tõesti?»
Üritan häälde tulvavat ebakindlust peita. «See on küll tore.»
«Tule
õige jõuluks meile. Mis me siin ikka omapäi nukrutseme ja üksinda
küünlatuld vahime. Sul on veidike elurõõmu vaja, Lillhernes. Mul
on kurb mõelda, et sa oled seal kusagil sedasi üksipäini.»
«Ma
olen harjunud üksindusega.»
«Me
keegi ei harju sellega. Lihtsalt lepime, kuigi sisimas on see viimane
asi, mida me soovime.»
Ajan
end püsti, pea endiselt kumisemas ja hinges segadus. «Vaatame.»
Naine
tuleb mind õuetrepile saatma. Astmed nagisevad uuesti ja rõske
trepikojaõhu asemel heljub mu sõõrmeisse pannkookide praadimise
magusat lõhna, mis toob mulle meelde ühe foto Rita albumist. Väljas
on karge ja selge. Tänavalampide oranžikas valguses keerleb mõni
üksik lumehelves.
«Ära
siis uuesti oma bussist maha jää!» hõigatakse mulle järele.
Naise hääle soe kõla paitab midagi mu sisemuses, justkui oleks ta
valutavale kohale plaastri peale kleepinud.
Viipan
talle ja asun mööda lahtilükatud teed bussijaama poole teele. Mu
pilk püsib tükk aega oma soolatriipudega kaunistatud saabastel,
justkui loodaks sealt mingit vastust välja lugeda. Lõpuks tõstan
pea, ajan selja sirgu nagu tugikepi leidnud nõrgavarreline õis ja
aegamisi, väga aegamisi sugeneb mu näole naeratus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar