Kohviõhtu kirjanikega Ave Vita! keskuses

Meeleolukaid fotosid kolmapäevaõhtuselt kohtumiselt kirjanikega. Ave Vita hubases kultuurilembeses miljöös astusid sedapuhku oma loominguga kuulajate ette Jan Kaus, Birk Rohelend ja Jürgen Rooste.

Kolmapäeva õhtupoolik. Heledasti valgustatud Ave Vita! Keskuse aknad säravad südatalvises pimeduses, meelitades kultuurihuvilist publikut sisse astuma. Õhus hõljub talvele omast kargust ning välistrepp meenutab natuke liuvälja, ent hubane luulesalong, mille seinu katavad tapeedi asemel värviküllased taiesed, on soojaks köetud, nii et lükkan viimaks saapadki jalast.

"Tule istu siia ja võta kringlit," ärgitab maja perenaine Ave lahkesti igat uksest sisse astujat end koduselt tundma. "Kringel on kohustuslik."

Aegamööda täitub ruum inimestega, kes siin-seal koha leiavad, et kvaliteetkanget kohvi mekkida ja suhkrumagus "kohustuslik" kringlitükk põske pista. Rahva ees, madalal poodiumil on end mugavalt sisse seadnud nägusas rahvuslikus mustris kampsunit kandev Jan Kaus, heledate läikivate juustega Birk Rohelend ja musta riietunud Jürgen Rooste. 

"See, et just meie kolm taas siin oleme, oli minu initsiatiiv," räägib Kaus. "Tulime oktoobrikuus raamatukogureisile ja suundusime edasi Ave juurde." Kaus räägib toonasest hubasest olemisest Ave köögis, mis inspireeris teda mitmeid lugusid kirja panema. "Nõnda tekkiski mõte reis taasluua," võtab ta kokku siinolemise põhjuse.

Kõrgkultuuri viljelejad toovad publikuni katkendeid ja mõttekilde oma loomingust, iroonia ning huumoriga vürtsitatud hetki ja emotsioone, mida nad on tähendusrikkaiks pidanud ning sõnadeks seadnud.

Kuulatava valgel ununeb aegamööda kogu argipäevarutt ning asemele asub sõbra ja turvajana vaikne rahu. Hea on taas tajuda sõnade maagiat, jõudu ja väge ning kuulata neid, kes oskavad sõnadesse põimida erilist ja kandvat tähendust.

Kuuleme katkendeid Birki "Morbidaariumist" ning ballaadilikust luulekogumikust "Alexander ja Belle", mis mõjub ühtaegu kurva, rõõmsa, dramaatilise ja mõtlemapanevana, Jan Kausi "Vasaraheitjat" ning Jürgen Rooste loomingut.

Fotoaparaadid sähvivad, et pildipurki püüda hetkeajastu kolme tähelepanuväärseimat suleseppa. 

Kringlivaagnad tühjenevad tasapisi ning kellelgi ei näi olevat kiiret, sest hea ja tore on taas viibida mõnusas kirjandusõhkkonnas Ave Vita! Keskuses, mis on vaimukoduks paljudele loomeinimestele. Poolteist tundi hiljem lahkudes viin enesega kaasa kuhjaga kogetud rahulolu, niisamuti kübemekese Ave Alavainu kodusoojusest, mida jagub lahkesti kõigile kuulama tulnuile.

Lõpetuseks katkend Jan Kausi romaanist "Koju", mida küll sel kohtumisel ei esitletud, ent mille sõnade maagia mind lugedes eriliselt puudutas.

Millalgi märkas Kalle, et vanaisa pillatud lausetest hakkas ta silme ette kerkima linn, mida enam ammu olemas polnud. See oli linnulaulu ja õitelõuha täis linn, pisut nagu muinasjutt, aga selline, mille sõnadeks olid majad ja lauseteks tänavad, nii et üht-teist sellest muinasloost oli justkui ununenud praegusesse linna maha, muinasloost oli jäänud olevikku ripakile üksikuid nüansse motiive ja elemente.

See oli nurgapealsete pagaripoodide linn, roheliste, kollaste ja pruunide laudiste linn, hubaste ja puhaste hoovide linn. Kuuride ja aedade, pesuköökide madal linn. See oli linn, kus kõik majaelanikud võisid sumedal õhtul koguneda aeda kohvi jooma. /.../

Korraga ta märkas, et jättis minema Inglise saadiku vastuvõtule, sest avanes võimalus teha vanaisaga üks jalutuskäik.

Jan Kaus "Koju" lk. 182-183, Tuum