Pikem katkend romaanist "Punamütsike kakssada aastat hiljem"

Kuueteistkümnes peatükk

Halastamatu tõdemus

Longin tujutult vanaema kannul koduni. Vanaema õhukesehuuleline kuivetu suu on karmiks otsusekindlaks kriipsuks veetud ja mind valdab tunne, et sealt ei tule elu lõpuni enam piiksugi. Tegelikult kaldun lausa soovima, et see nõnda olekski, kuid kahjuks pole saatus mulle selles mõttes vähimalgi määral armuline.

Koju jõudes näen, et ema on kummargil lillepeenra kohal ja askeldab seal halba aimamata uute istikute kallal.

„Kas kuuled, Hilda,” alustab vanaema, olles vaevu väravast sisse saanud.

Ema ajab selja sirgu, näol silmanähtav kergendus, et olen hundi seltsist elusa ja tervena tagasi jõudnud. Ent see ekslik emotsioon kaob selsamal viivul, kui ta õnnetud kõrvad kuulda saavad, missuguse enneolematu alatuse ja pühaduseteotusega ta järeltulija hakkama on saanud.

„Nad amelesid metsa all pikali maas nagu armukesed, tõsijutt!” lõpetab vanaema oma halastamatu paljastuse. Hetke pärast vahivad nad mõlemad mind selliste nägudega, nagu oleksin ma ise hundiks moondunud ja takkatipuks oma karvkatte neoonroosaks võõbanud.

„Punamütsike…” otsib ema vaevaliselt sõnu, nägu piinlikkusest punane. „Kas sa tõesti… Saad aru… see pole ju normaalne…”

Seejärel peidab ta näo mullaste käte vahele ja hakkab nuuksuma.

Seiran ema pika pilguga ja korraga hakkab mul temast kirjeldamatult kahju. Kogu ta naiivsuse ja eluvõõruse pärast. Targemat teha oskamata võtan tal ümbert kinni ja talutan aialaua taha istuma. Vanaema seisab endiselt jäigas poosis lillepeenra kõrval nagu hukatust külvav deemon, aga ma ei tee temast väljagi.

Ma räägin emale lõpuks kõigest. Kogu hoolitsusest ja tingimusteta sõprusest, millega hunt mind terve reisi vältel ümbritses. Kuna ema ei näigi kuuldu üle väga ehmunud, pajatan lõpetuseks veidi isegi Hansust ja sellest, kuidas hunt mulle elurõõmu jälle tagasi andis.

„Järelikult sa valetasid hundi kohta,” kostab ema suust viimaks ainuke tõdemus, mis talle mu sõnadetulvast pärale paistis jõudvat. „Ta ei sõitnudki mujale.”

„Jah, ei sõitnud,” tunnistan vastutahtsi.

Ema püsib vait ja juhust kasutades räägin edasi, lootuses ema veenda, et ainult tänu hundile ma veel ühes tükis olengi.

Rääkides ei pane ma tähelegi, kuidas mu deemonvanaema on märkamatult lähemale nihkunud, korvist lilled lauale vaasi sättinud, toast teetassid ja taldrikud toonud ning koogitükid vaagnale perfektsesse poolringi paigutanud.

„Ja see… mida vanaema metsas nägi…” lõpetan oma selgituse, „oli kõigest hundi järjekordne katse mind lohutada.”

„Nad suudlesid!” ei saa lusikaid alustassi servale poetav vanaema siiski salvamata jätta.

„Ma kallistasin teda tänutäheks ja ta suudles mind pealaele,” täpsustan ametliku jäisusega. See näib paraku olevat ainumõeldav minu ja vanaema vaheline suhtlemisviis.

Hoolimata kahvatusest ei tundugi ema enam väga rusutud. Kui vanaema tee tassidesse valab ja ühe neist emale ulatab, võtab ema selle nõrga naeratuse saatel vastu ja segab lusikaga hulk aega hajameelselt suhkrut.

„Väga kummaline,” on kõik, mida ta lõpuks öelda oskab.

Ma mõistan, et kahtlemata vajab ema veel aega, et muuta oma arvamust hundist, aga korraga ei tundugi see ilmvõimatuna.

Vanaema varjab oma ebakindlust sellega, et topib mulle vaheldumisi kooki ja teed ning küsib umbes iga minuti tagant, ega mul juhtumisi külm ei ole.

„Ei, mul ei ole külm,” nähvan iga korraga üha närvilisemalt ja lõpuks jätab vanaema mu rahule.

Ta haarab teetassi pepsilt kolme sõrme vahele, pöördub seltskondlikul ilmel tütre poole ja võtab päevakorda tema jaoks märksa mõistetavama teema. Vanaema asub jahvatama uuest maasikasordist, mille kohta ta oli naabrinaise käest hiljaaegu üht-teist kuulnud.

Soovimata taolise teemavahetusega kaasa kulgeda, näksin tujutult kooki ja mõlgutan segaseid mõtteid. Muretsen veidi, kuidas hunt kogu mööbli üksipäini tagasi tõstetud saab, kui ta parketiga lõpuks ühele poole jõuab. Võib-olla taipab ta jahimehe appi kutsuda, kui see vahepeal muidugi kuhugi kaugemale põdrajahile pole põrutanud.

Siis meenub mulle teema, mida ma ema ja vanaemaga arutada tahtsin, ja kuna nad mõlemad tunduvad hetkel olevat tavapärasest märksa madalamas ründevalmiduses, otsustan juhust kasutada.

„Kuulge…” Köhatan hääle otsustavalt puhtaks. „Ma pean teile midagi tähtsat rääkima.”

Vadin katkeb poolelt sõnalt ja nad vahivad mulle pineval pilgul otsa.

„Taevake, nüüd ütleb, et on ikkagi lapseootel!” jõuab ema enne ahastama hakata, kui ma üldse jätkatagi saan.

Pööritan piinatult silmi. Ma tõesti sooviksin teada, miks on esivanematega rääkimine üks maailma kõige vaevalisemaid tegevusi? On teil aimu?

Vanaema veab suu hapukalt viltu, justkui oleks poolvägisi pihutäie punaseid sõstraid alla neelanud. Sisimas olen juba ootel, et ta ütleks midagi konteksti sobituvat, nagu näiteks: „Kus su aru ometi oli?” või: „Mida muud sinust õigupoolest oodata oligi!” Või, olenevalt lahkusastmest, ent mis on võrdlemisi ebatõenäoline: „Ära muretse, me aitame sul lapse üles kasvatada.”

Aga ta vaikib, tänu taevale. Ilmselt kohutas hunt ta siiski liialt ära.

„Kui see kunagi juhtub, küll ma annan siis teada,” nähvan, hääl kannatamatusest pire, ja vaatan neile kindlalt silma. Otserünnak avaldab soovitud mõju – mõlemad pööravad piinlikkust tundes pilgu kõrvale.

See on igati sobiv hetk alustamiseks.

Ma avan otsustavalt suu ja hakkan oma pimedusega löödud esivanemaid valgustama sellest, kuidas kõik mu tuttavad muinasjututegelased on oma eluga ammuilma edasi läinud, maailmas ringi rännanud ja karjääri teinud. Räägin Kaunitari peadpööritavast tähelennust, põrsaste edukast kinnisvarafirmast, Hansu ülikooliõpingutest ja õitsvast pereärist, Valge Küüliku karjäärist, Saabastega Kassi laiast haardest… Üha enam hoogu sattudes avaldan ülevoolavat nördimust meie tagurliku ja ühte päeva toppama jäänud elu ja asjaolu üle, kui hulluks see kõik mind ajab.

Kui ma lõpetan, kurk kuiv ja hääl ärritusest kähe, seiravad nad mõlemad mind veidrate nägudega. Muidugi ei looda ma naiivselt, et nad kohe ühest suust kinnitaksid, kui imelise loo ma neile maailmast kuulda tõin, aga isegi kui nad asja üle järele mõtlema suudan panna, olen juba kogu selle nõmeduse seljatamise suhtes pika sammu edasi astunud.

„Sa räägid seda nagu mingisugust uudist,” ütleb vanaema viimaks märksa vähem hapukal ilmel. „Me teame seda juba ammu.”

Jõllitan neid keeletuna. „Te… teate seda?” suudan vaid kogeleda.

„Loomulikult,” naeratab ema.

Selsamal silmapilgul haarab mind vihkamine. Meeletu, üleloomulik, mõrvarlik vihkamine. Mu põsed värvuvad raevust tumepunaseks ja käed tõmbuvad rusikasse.

„Te teadsite, kurat võtku, ja sundisite mind sellegipoolest iga päev seda nõmedat muinasjuttu järgima!” kisan ma ja kaotan enesekontrolli. „Te sundisite mind nagu viimast napakat kaks sajandit neid nõmedaid kooke tassima ja ise teadsite, et Hans jättis oma totra piparkoogimajakese ammuilma kus seda ja teist ja lõpetas ülikooli cum laude!”

Ema silmitseb mind üllatunult, näol mahe ilme nagu maailma suurimal leebuse kehastusel.

„Sa soovid kooli minna?” pärib ta kõige igapäevasemal toonil, justkui oleksin palunud veel üht tassitäit teed.

„Jah, ma soovin kooli minna!” hüüan kirjeldamatu raevuga, nii et seni meie ümber rõõmsalt sädistanud linnud ehmunult vait jäävad. „Ma soovin kõike! Ma tahan normaalset ja perspektiivikat elu, ma tahan elada nagu iga teinegi noor inimene! Käia pidudel ja reisimas, kanda normaalseid riideid ja mitte peita sigarette, nagu oleksin ikka veel kümneaastane.”

„Perspektiivika” koha peal kukub vanaema itsitama, aga mu vihast mustavat pilku märgates neelab naeru igaks juhuks alla.

„Ma ei kavatse enam iial neid nõmedaid kooke tassida! Ja selle põlle võite endale nina otsa siduda kui tahate, mina seda enam ette ei pane! Te narrisite mind! Tegite mind iga neetud päev lihtsalt lolliks, kurat võtaks!”

„Punamütsike.” Ema paneb oma pehme ja ikka veel pisut mullase käe rahustavalt minu omale, aga ma tõmban enda oma järsult ära, nagu oleks ta puudutus mind põletanud. „Tõtt-öelda oled sa asjast veidike valesti aru saanud.”

Ma ei kavatsegi teda rohkem kuulata. Ilmselt hindasin end üle, arvates, et olen võimeline nende talumatute inimestega ühe laua taga istuma.

„Võta veel kooki,” upitab vanaema rahustaval moel mu taldrikule uue kuldpruuni koogitüki. Seda põrnitsedes valdab mind ületamatu soov kogu peen teelaud jalahoobiga ümber paisata ja neile mõlemale näkku röökida, mida ma neist õigupoolest arvan. Ainult läbi ime suudan säilitada normaalsuse maski, kuigi pean selleks alahuule verele purema.

„Me tegime seda selleks, et sind kaitsta,” lausub ema midagi sootuks veidrat. „Ma tean, et sul on seda võib-olla pisut raske mõista, aga püüa, kullake.”

Vanaema naeratab nii mahedalt, justkui polekski ta enam seesama fuuria, kes mind äsja amelemises süüdistas ja sellest varjamatu kahjurõõmuga ette kandis.

„Kaitsta?” Mu piinatud hääl on šokist kähe. „Kelle eest? Hundi eest? Ma arvan, et tegin end ennist juba piisavalt mõistetavaks.”

„Jah,” kinnitab ema. „See hundi-asi oli meile muidugi täielik üllatus, aga tegid, tõepoolest.”

„Siis lõpetame selle jama ära, eks?” Ma naeran mürgiselt ja lõikan koogitüki jõhkralt pooleks, seesuguse jõuga, et nuga kriibib ema kalli roosimustrilise pühapäevaserviisi sisse inetu valge vao. Vanaema võpatab ja vahib jahmunult mu taldrikut.

„Tegelikult ei lähe mul muinasjutust välja astumiseks teie nõusolekut üldse vajagi,” jätkan julma otsekohesusega, „kuna hunt ise keeldus otsesõnu mind neelamast.” Ma vaatan emale resoluutselt silma. „Seda sinu muinasjuttu ei juhtu enam. Mitte kunagi. Viska oma koogipann parem heaga metsa.”

„Sa ei saanud tegelikult aru,” väidab ema endise rahuga. Ta leebus hakkab mind üha enam marru ajama – ta justkui räägiks ohtliku hullumeelsega, kes tuleb iga hinna eest maha rahustada.

„Me tegime seda selleks, et säilitada sinu rikkumata lapsepõlv. Et sa võiksid eluaeg elada imelisel lapsepõlvemaal ega peaks osa saama täiskasvanute elu muredest ja koormast.” Ta kummardub lähemale, silmad õrnad ja paluvad. „Kas poleks siis tore igavesti laps olla?”

Ma põrnitsen teda täiesti keeletuna ja mu kõrvad keelduvad kategooriliselt seda uskumatut jampsi inimmõistusele arusaadavaks infoks tõlgendamast.

„Nojah, kui sa just arvad, et rikkumata lapsepõlv tähendab iga neetud päev hundi poolt alla kugistatud saada, siis muidugi.”

See paistabki nende hiilgavas teoorias olevat ainus nõrk koht. Ema näol vilksatab põgus murevirve, kuid ta suudab vaevata oma kätteõpitud maheduse maski säilitada.

„Jah, ma pean tunnistama, et meie muinasjutt on selles mõttes tõesti viletsavõitu,” nendib ta. „Aga ära iial unusta – sulle jääb alati teadmine, et kõik lõpeb hästi. Päriselus ei pruugi see sugugi nii enesestmõistetav olla.”

Seda poleks ta pidanud ütlema. Korraga on kogu mu bravuur kadunud. Tahtmatult meenub mulle André nägu, kui ta rõdul linnatulesid vaatas, oma lapsepõlveunistustest rääkis ja nentis, kui teisem kõik täiskasvanuelus tundus.

Vahin emale tummalt otsa ja aegamööda, väga aegamööda imbub minusse üks uus ja veidravõitu kahtlus, millele seal varem ruumi polnud. Mu mõtted libisevad Christellale, hinnale, mida ta edukuse eest on maksnud. Kas ma selleks tahangi kooli minna, et saada kunagi temasuguseks?

Seejärel meenub mulle Hans, mu tujutus süveneb veelgi ning lõpuks hakkan šokeeritult taipama – ilmselt on emal õigus. Ma oleksin pidanud jääma oma muinasjutu igavesse suvepäeva ja mu süda poleks iialgi purunenud.

Hammustan kuulekalt koogist tüki, justkui oleks sellel võimu mu hingehaavu ravida, ja pälvin sellega vanaema heakskiitva naeratuse.

„Andke andeks. Ma olen tõesti idioot,” tunnistan vaevatud ilmel oma koogitaldrikule.

„Pole midagi, kullake.” Ema sirutab käe välja ja silub armastava liigutusega mu põske. „Me unustame selle väikese vahejuhtumi ja elu läheb täpselt samamoodi edasi nagu varem. Me ei pea sellest… sinu seiklusest enam kunagi rääkima ja lõpuks tundub su reis kõigest ühe kummalise unenäona, mida pole kunagi päriselt juhtunud.”

Tõstan pilgu ja vaatan mõlemale kordamööda otsa. Ema ja vanaema istuvad mu vastas nagu lepituse kehastused. Nüüd söandab ka vanaema sõna võtta, esinedes veenvalt rollis „südamlik memmeke, kes tuli oma haigetsaanud lapselast toetama”.

Me vestleme pisut aega ühest ja teisest, nad embavad ja patsutavad mind kordamööda, nagu oleksin aastakümneid eemal viibinud ja lõpuks kodumaale tagasi pöördunud kauge sugulane. Lasen kõigel tõrkumata sündida, olles liiga rabatud, et tõrjuvalt reageerida.

Kas ongi nii? Et ma ise olen lihtsalt üks lollpea? mõtlen segaduses.

Viimaks asutab vanaema end minema. Ma kallistan teda nagu hea laps kunagi ja hoolimata mu hinges möllavast ebamäärasest rahutusest kinnitan endale, et nii on kõige parem.

Ma olen lihtsalt üks muinasjututegelane. Me pole Hansuga kunagi kohtunudki. Mu valu on ainult ettekujutus, veenan ennast. Uinudes kaldun end enam-vähem isegi uskuma ja see tõdemus toob mulle üle hulga aja pika rahuliku une.

"Punamütsike kakssada aastat hiljem," lk. 189-197,
kirjastus Argo.