Ilmunud on novell "Saatmata jäänud read"

Värskes jaanuarikuu ajakirja "Saatus&Saladused" sinisekaanelises numbris, mis lipsas mu postkasti juba vana-aastaõhtul, leidub taas üks mu lugu, sedapuhku pealkirjaga "Saatmata jäänud read."
Seekordne novell on mõtteliselt liigendatud kaheteistkümneks episoodiks, mis annavad iga kalendrikuu vältel edasi mõne juhusliku pildikese naispeategelase elust. Ülesehituselt on tegu mõttelise päevikuga, millesse kirja pandud lood hõlmavad aasta jooksul juhtunut.

Abimehena võtsin ette ühe vana kalendri, milleks sattus täiesti juhuslikult aasta 2005 ning otsustasin iga postituse jagada ühele kalendripühale. Iga kalendrikuu vältel saab päevik ühe sissekande võrra rikkamaks. Otsisin kõlaliselt kauneid tähtpäevi ja põimisin loosse pisut rahvapärimusi ning -kombestikku. Nõnda võib leida sissekandeid, mis on tehtud kolmekuningapäeval, urbanipäeval, lauritsapäeval, toomapäeval, hingedepäeval jne.
Lugu ise kujutab endast emotsionaalsete keeristormide käes heitlevat naispeategelast, kes on kimpus võrdväärselt nii piina kui lunastust pakkuva suhtega, mis küünlaleegina kord eredalt leegitseb, kord ähvardab kustuda. Peategelane, kellele nime väljamõtlemist ma ei pidanud oluliseks, kuna ta räägib mina-vormis, esitab endale igapäevaaskelduste ülestähendamise kõrval mitmeid keerukaid küsimusi, mis jäävad küll sisulise vastuseta, ent pakuvad ainest edasimõtlemiseks.

"Kas me üldse teame, milleks või kelle jaoks me olemas oleme? Kas Sina tead?" "SS" lk. 9
"Kas kogu me elu ongi kõigest otsus? Otsus olla õnnelik või õnnetu, igatsev või igatsetav?" "SS" lk.10
"Kas mul on kiire? Kui, siis iseenese eest põgenemisega. Ent kus on see paik, kus me endid üles ei leiaks?" "SS" lk.11
"Kust leida õnne aluskive, kui neid olevikus pole? Millal ma õpin rõõmu tundma olemasolevast?" "SS" lk.10

"Su käed olid külmad ja Sa vaatasid mind nõnda, nagu oleksid suur ja eksinud laps. Kummaline, et kogu oma elutarkuse juures ei tea Sa ikka veel, mida tahad. Või lootsid Sa, et minu lähedus inspireerib Sind seda taipama?" "SS" lk.12

Kogu seesmise segaduse keskel, mida külvab peategelasse ebavõrdne suhe, oskab ta sellegipoolest oma olemust üsna täpselt määratleda.

"Vahel mulle näib, nagu oleksin kangur, kes kogub elu erilisi hetki, et need kirjuks lapitekiks põimida ja selle all pimedusepäevil tukkuda." "SS" lk. 11

Ta teab hästi, et tegu on sõltuvussuhtega, väärtustades liialt teise inimese olemasolu enda elus ja alatähtsustades iseend.

"Lausa kummaline, kuidas mu tuba taas elama hakkas, kui Sa seisid jälle seal, mu kitsukesel kolmekümne neljal ruutmeetril, keset mu lihtsaid ja tähtsusetuid asju, millel korraga oli taas tähendus." "SS" lk. 11

"Sa läksid ära liiga vara ja selsamal hetkel, mil uks Su selja taga sulgus, tundsin end taas kasutuna. Ma vist ei oska olla nii keeruka natuuriga inimese hingesugulane." "SS" lk.12

"Puhkust on jäänud veel nädalajagu ja ma ei oska seda täita millegi muu kui enesepõlgusega." "SS" lk. 11

Ometigi pole novell läbinisti enesekaemuslikult sünge. Jutustust läbib ka märksa helgem ja soojem joon, kajastades peategelase häid suhted oma maal elava memmega. Memm, lihtne maainimene, on peategelase jaoks kodusoojuse ja turvalisuse võrdkuju. Päevikupidaja hindab kõrgelt ühiseid hetki, memme tulimagusat vaarikavarreteed ja kingituseks saadud sidrunite järgi lõhnavaid suvelilli. Siiski pole ta ka siinkohal kartusevaba, kuna temas pesitseb pelgus, et iga lähisuhte aeg on limiteeritud.

"Memm oli maalt mul külas. Istusime, jõime tulikuuma vaarikavarreteed, mida ainult tema võrratuks võluda oskab, ja lappasime vanu albumeid. Ta on viimaste aastatega kuidagi heidutavalt vanaks jäänud ja ma mõtlen aina tihedamini sellele, mis saab siis, kui teda enam pole. Mis saab meist, kui pole enam neid, kellest hoolime?" "SS" lk. 8