Talv kassitapumetsas" kujutab endast kahte üpris vastandlikku karakterit, lapsepõlvesõbrannasid Tiiat ja Miinat. Esimene neist on heaolu ja külluse sees üles kasvanud, teine püüab end ümbritsevaid kasinaid elamistingimusi pisut inimväärsemaks siluda, koolis ja tööl käia ning venna eest hoolitseda. Lugu räägib kahe väga erineva inimese sõprusest, kes sisimas polegi tegelikult kuigi erinevad.
Mingis
mõttes oli seda lugu kerge ja samas keeruline kirjutada. Miina
kodumaja ümbrust oli mul üpris lihtne ette kujutada. Selles on
elemente mu enda lapsepõlvest – näiteks suur mõhnaline õunapuu,
mille auklik tüvi sobis tõepoolest hästi kodumängus kraanikausi
aset täitma, maaelu avarus ja loendamatud mängupaigad. Keerukamaks kujunes võib-olla Miina karakteri võimalikult tõetruu visandmine. Teismeliste sisemiste
sasipundarde sügavuse mõistmine jääb lugejal endal lahti
harutada.
Talv
kassitapumetsas
Kiiri
Saar
Toimetanud: Malle Toomiste
«Noh,
arvasid, et olen unustanud, kus sa elad või?» ütleb Miina. Ta
lipsab kergel sammul trepist alla ja jääb põlglikul ilmel vahtima
mu uut kasukat, mille roosa karv särab päikese käes. See mõjub
tema kulunud roostepruuni mantli kõrval jõhkra kontrastina ja
rõhutab halastamatult me seisusevahet. Vaikin kohmetuna ja tajun
väljaöeldud sõnades kibedust, mis kandub minuni nagu jäine
arktiline hoovus.
«Seda
mitte,» kohandan hääle leplikuks. «Tahtsin sulle kõigest järele
tulla.»
«Tõesti?»
Mu lapsepõlvesõbranna hääles kõlab umbusk.
«Jah.
Pidu hakkab kohe pihta. Tule nüüd, me jääme hiljaks!»
Miina
surub käed jonnakalt mantlitaskutesse, manab ette tavapärase huvitu
kaitsemaski ega tee kuulmagi. «Mutt korraldas hommikul paraja
lamendi,» lausub ta ja vahib tusaselt maha. «Ei leidnud oma susse
üles ja kukkus stseeni tegema. Mu pea valutab sellest paganama
möirgamisest siiamaani.»
«Joob
endiselt?»
«Mitte
praegu. Viimased nädalad on kaine olnud, aga seda närvilisem.» Ta
hõõrub nimetissõrmedega meelekohti ja näeb näost väsinud välja.
Mingis
mõttes pelgasid kõik meie hoovi lapsed Miina ema. Tema kogukas
keres, punetavas näos ja kärisevas hääles oli alati justkui mingi
varjatud ähvardus varjul, mille eest oli targem eemale hoida. Sestap
ei käinud ma õieti kunagi Miinal külas, vaid kõik mängud said
ära mängitud majatagusel heinamaal, tolmustel külavaheteedel või
umbsetes aiasoppides ja kuuritagustes, kuhu täiskasvanute pilgud ei
ulatunud. Veel nüüdki, peaaegu täiskasvanuna, on mul selle tõreda
naisega tänaval juhuslikult kokku sattudes raske silmitsi seista.
«Ma
lõpetaks vist Seewaldis, kui mul oleks selline ema.»
«Siis
oled küll õnnega koos, et sattusid õigesse järjekorda, kui jagati
häid emasid. Igaühel niiviisi ei vea.»
Miina
heidab korraks vaenuliku pilgu üles, teise korruse akende poole,
mille taga ta esiemast fuuria pesitseb, ja asub siis noruspäi mu
kõrval kõndima. Märkan, et ta mantli kapuuts on rebenenud ja põske
ehib määrdunud jälg.
«Mul
ei ole kingitust,» katkestab Miina lõpuks esimesena vaikuse. «Näpud
on praegu üsna põhjas.»
«Ära
ole rumal!» Mu häälde tekib uskumatus. «Kas sa arvad, et kutsusin
sind kõigest seepärast, et saaksin ühe kingi rohkem?»
«Tont
teid rikkaid teab.» Süljelärtsakas lendab laia kaarega lumme ja
mind kostitab külm pilk. «Võib-olla vead mu kõigest selleks oma
barbilikule sünnipäevapeole, et karja omasugustega minu üle
ilkuda. Aga tead mis?» Miina pilku sugeneb karm trots. «Võib-olla
taldrikutäie supi eest elan selle isegi üle. Kõht on neetult
tühi.»
«Kaua
sa söönud ei ole?» uurin ja tunnen, kuidas kaastunne mu südant
pitsitab, kui ma mõtlen oma täistuubitud, alati kuhjaga
head-paremat täis külmkapile.
Miina
jääb mõttesse. «Eile lõuna ajal oli tegelikult paras pidupäev.
Leidsin külmkapist konservi. Tont teab, kuidas see sinna ära oli
eksinud. Ju mutil jäi kahe silma vahele.»
Meie
vahele lasub sünge vaikus.
«Kuidas
sul endal läheb?» uurib lõpuks Miina. «Linnakooli läikivat pinki
nühkida on kahtlemata märksa etem kui siin kolkas mädaneda, mis?»
«Jah,
Tartus on päris tore,» nendin. «Siiski on alati nii hea koju
tulla. Mu närv lausa puhkab, kui koduküla metsatukk jälle paistma
hakkab.»
«Mis
siin head?» toriseb Miina. «Tavaline vegeteerimine ja keelepeks.
Ainus vaatamisväärsus on külapoe ees tolknevad jotad. Nad võiks
aasta kõige mõttetuma inimese tiitlile kandideerida.»
«Sind
on tore näha,» ei tee ma ta porinat kuulmagi. Saadan Miinale pika
pilgu ja märkan, et ta heledad juuksed on pisut pikemaks kasvanud,
kuigi näivad tuhmid ja elutud. «Polegi tükk aega juttu ajanud.»
«Ega
sa millestki eriti ilma ka pole jäänud.»
«Ära
ütle nii!»
«Ütlen,
nagu oskan. Sul tuleb minus tublisti pettuda, kuna ma pole vahepeal
ühtki leedide kombeõpikut lugema sattunud ega oska selliseid
siledaid lauseid varrukast puistata, nagu sa võib-olla ootad.
Raamatukokku jõuavad ainult seebikad ja neist juba elu ei õpi.»
Puhken
naerma. Miina sarkasm tundub korraga lõbus. «Sa räägid nõnda,
nagu polekski ma samast kohast pärit.»
«Ega
sa sedamoodi välja ei näe küll.»
«Ole
nüüd. Ma jään alati väikelinnaplikaks.»
«Eks
see paista. Nii räägivad algul kõik.»
«Las
nad siis räägivad. Mina pole «kõik».»
Mu
koduaia värav avaneb vaikse käginaga. Pühin trepini viivalt
madalalt elupuuhekilt käpikuga lund – see on kaalutu ja kerge,
lenneldes tuhksuhkruna laiali. «Kui kool läbi, tulen kindlasti
kodukanti tagasi.»
Miina
vahib mind uskumatul ilmel. «Siia sõnnikuhunnikusse? Oma Roosa
Pantri kasukaga? Sa oled küll aru kaotanud!»
Vangutan
naerdes pead. Lippame trepist üles ja koputame saapad lumest
puhtaks.
«Suppi
ma sulle küll pakkuda ei kavatse. Ja mõnitusi veel vähem,» luban
lahkelt ja sikutan raske kirsipuidust koduukse valla. Meid võtab
vastu sooja õhu laine, milles seguneb hulk magusaid lõhnu, elevil
hääli ja muusikat.
Umbes
poole tunni pärast mõistan, et Miina külla kutsumine osutus
hoolimata mu headest kavatsustest siiski veaks. Seltsimelust
vähimalgi määral osa võtmata konutab ta diivaninurgas nagu tomp
õnnetust, jalg üle põlve ja käed kaitseasendis risti rinnal,
näides end mu külaliste seltsis üpris ebamugavalt tundvat.
«Sa
pole ju söönudki,» istun pisut üllatunult ta kõrvale ja üritan
seltskondlik olla. Kuhjan praetaldriku head-paremat täis ja pistan
selle nagu muuseas talle pihku. Miina näkitseb moepärast natuke
kanakoiba ja paneb siis taldriku käest.
«Ära
püüa nii palju,» ütleb ta mulle häälel, mis on sama arktiline
nagu ennist õues. «See ajab mul südame pahaks. Justkui oleksin
tulnud almust saama.»
«Miina!»
hüüatan solvunult. «Sa oled mu sõber!»
«Sõber?»
osatab ta kibedalt. «Arva, palju mu kampsun maksis?» rändab ta
pilk oma pesus viledaks kulunud topilisele kehakattele. «Või need
saapad? Minusugune ei saa su sõber olla. Sa ei saaks selle raha eest
oma kassile kõige närusemat õhtusöökigi.»
«Mis
see siia puutub? Ma kutsusin su sünnipäevale, mitte
moedemonstratsioonile.»
«Sina
ja su paradiislik pere!» vangutab Miina mu väidet kuulmata
varjamatu halvakspanuga pead. «Vean kihla, et teil pole õrna
aimugi, kuidas mõned inimesed hakkama peavad saama.»
Ta
jälgib õela lõbuga, kuidas mu lõhnastatud ja alati pisut
ülemukitud ema sünnipäevatorti lahti lõikab, lauale puuvilju
paigutab ja külalistele säravaid naeratusi pillab.
«Ilmselt
minestaks su peened sõbrannad hoobilt, kui kuuleks, mis tunne on
nädalaid kütmata korteris magama minna või lugeda kalendris päevi
järgmise alimentide saamiseni ja poolitada vennaga viimast, krimpsu
tõmmanud leivaviilu. Peita end purjus ema eest kapi taha ja söandada
välja tulla alles siis, kui tagatoast lõpuks norinat kostma hakkab.
Teie arust eksisteerivad sellised stseenid ainult filmides, mille
juures te poole peal igavusest magama jääte. Aga kahjuks on see
mõne jaoks päris elu.» Ta osutab sõrmega iseendale ja selles
liigutuses on nii palju viha ja põlgust, et selle ulatuse mõistmine
kohutab mind. «Päris elu minu jaoks!»
«Miina,
kuidas sul koolis läheb?» katkestab ema me kõrgendatud tooni
võtnud ebamugava vestluse.
Miina
vakatab poolelt sõnalt ja ajab seesuguse ootamatu küsimuse peale
silmad suureks. «Tänan huvi tundmast, mul läheb suurepäraselt,»
sähvab ta häält vaevu viisakamaks sundides. «Klass läheb jõuluks
Hollandisse ekskursioonile, aga muidugi mõista ei lähe mina
kuhugi.»
«Tõesti?
Sellest on küll kahju,» sädistab ema taktitu elevusega. «Miks
siis? Kas sul on plaanis mujale reisida?»
«Jah,
mul on tõesti muud plaanid. Näiteks muti järelt viinapudeleid
korjata, okset koristada ja püüda metsast korjatud roigaste ja
juppideks saetud märgade aialippidega ahju kütta.»
Mu
ema näib korraks jahmunud, naeratab kohmetust tundes ja lausub
minema purjetades üle õla: «Ma toon veel mahla. Pidutsege
toredasti, tüdrukud.»
Miina
vahib ta eemalduvale kogule järele ja irvitab süngelt. «Näed,
teda isegi ei huvita. Ta blondeeritud ja rahaga üle ujutatud
mõtlemine ei suuda niigi palju kohanduda, et üldse arugi saada, et
see kõik on mõne jaoks reaalsus ja ma ei mõelnudki seda lihtsalt
lõbu pärast välja.»
Surun
alla rusutud ohke. «Ära pane teda tähele. Tal on külalistega
praegu piisavalt tegemist.»
«Seda
on näha jah.» Miina osutab käega suurele luksuslikule
nahkdiivanile, millel me istume. «Näed, mitte keegi su lõhnastatud
sõbrannedest ei söanda tulla mulle lähemale kui kolm meetrit.
Rääkimata siis üldse seesugusest alandusest nagu minu kõrvale
istumine. Ennem saadavad õhtu püstijalu mööda. Küllap kardavad,
et vaesus nakkab.»
Miina
naer on külm. Ta tõmbab kampsuni käise üles, paljastab enda kõhna
valge käsivarre ja kratsib end teatraalselt. «Võib-olla on mul
kirbud? Põgenege kõik, enne kui hilja!»
Ta
spontaanne hüüatus pälvib siit-sealt mõne hämmeldunud pilgu, ent
siis pöörduvad peokülalised oma seltsimelu juurde tagasi.
«Jäta,
Miina,» kohman ja tunnen tahtmatult, kuidas mu tuju pisut langeb.
«Me oleme sulle korduvalt abi pakkunud. Sa oled lihtsalt liiga uhke,
et seda vastu võtta.»
Miina
irooniline pilk libiseb üle toa. Rändan sellega kaasa, püüdes
kõike näha läbi tema silmade. Läikiv parkett, mõttetult kallid
vaibad, mille sisse varbad ära kaovad, suurustlevad avarad aknad,
hinnalised kristall-lühtrid, mis heidavad ruumi sädelevaid
valgusvihke, tellimustööna Indiast kohale transporditud mööbel,
seintel hinnatud kunstnike kuldraamides taiesed, millest ükski pole
mulle kunagi suuremat meeldinud. Korraga tundub mu kallis ja modernne
elamine justkui irooniline farss, mis meile mõlemale näkku irvitab.
«On
sul abi vaja?» pakun kohmakalt. «Mul on kapitäis riideid ja
jalanõusid, mida ma ei kanna. Tule, ma näitan sulle, võid vabalt
välja valida, mida aga soovid.»
«Mida
sa veel välja ei mõtle.» Miina köhatab
ja tõuseb järsult püsti. «Ma arvan, et hakkan parem minema.»
Järgnen
oma lapsepõlvesõbrannale esikusse ja vahin löödud pilgul, kuidas
ta lohmakat pastellrohelist salli ümber kaela kerib. Miina käed
punetavad ja küüned tunduvad selle kareda külmapuna taustal
veidralt valged ja kaitsetud.
«Ära
mine veel,» palun. «Pidu ju alles algas.»
Salliga
kohmitsev käsi peatub ja märkan, et see väriseb ärritusest. «Sa
peaks minust eemale hoidma. Selline ilus, hea, eluvõõras ja vati
sees kasvanud, nagu sa oled. Ma mõjun su reputatsioonile halvasti.
Sina ja mina? Naljanumber.» Ta võtab mul õlgadest kinni ja lükkab
kerget jõhkrust ilmutades peegli ette. «Vaata!»
«Mida?»
Jõllitan
arusaamatuses peeglit. Sealt vahib vastu kaks paari siniseid silmi –
ühtedes kurbus, segadus ja hämmeldus, teistes põlgus, valu ja
viha.
«Vaata
meid!»
«Noh,
ma vaatan ja siis? Sinul on must kampsun. Mul roosa. Mis edasi?»
«Me
oleme nagu öö ja päev. Sa oled just nagu mingi ideaalinimese
näidiseksemplar, mis sobiks kuhugi vahamuuseumi tulevastele
põlvedele imetlemiseks. Meie vahel on terve ookean vääritimõistmist,
mis algab tead, millest?»
«Ei.»
«Taustast.
Me oleme igas mõttes nii erinevad, et ma ei saa üldse aru, mida sa
minust tahad. Miks sa mu alailma üles otsid? Sa oled kõik oma elus
saanud, mida vähegi tahtnud oled. Isegi selle naljaka kohevalakalise
poni, kellega ratsutamist
sa ei viitsinudki õppida, sest tüdinesid enne ära. Ma ei taha su
lummust rikkuda, et elus käibki kõik nõnda. Üksainus sõrmenips
ja iga väiksemgi kapriis saab rahuldatud. Üksainus mõttevirvendus
ja jumaldav papake lendab otsekohe seda teoks tegema. Küllap see
ongi nõnda sinu ja mõne sinusuguse saatuse poolt välja valitud
liigikaaslase jaoks samuti. Tore on.» Miina laseb mu lahti ja topib
kiiruga saapad jalga. Nende kriimud näivad mindki kriipivat.
«Ma
pole kade, kui sa seda arvad,» selgitab ta pisut hingeldades.
«Lihtsalt lepin sellega, et marjamaad kõigile ei jagu. Sinust oleks
targem seda teadmist mulle nina alla mitte riputada, ma tean seda
niigi. Mõtle minust lihtsalt nagu ühest odavast filmist, mida sa
lõpuni vaatama ei vaevunud ja mis oli hommikuks ununud. Ma tõesti
ei viitsi lihtsalt üks su heategevusprojekt või järjekordne
kapriis olla. Nägenz!»
Uks
paugatab kinni.
«Miina!»
Raban
esikunagist huupi esimese kätte sattunud mantli, tõmban käigu
pealt selga ja lippan talle järele. Külm lumi riivab mu paljaid
sääri, kui ma hangedest läbi tuhisedes värava poole kahlan. Miina
on selleks ajaks juba teisele poole tänavat jõudnud ja eemaldub
kiiresti, pea püsti, selg jäik ja sammudes rabe pinge.
«Kuhu
sa lähed?» hüüan talle järele. «Me pole ju nii ammu näinud!
Tule tagasi!»
Miina
jääb poolelt sammult seisma, pöörab end ringi ja ta silmapõhjades
välgub sünge viha. Kui ma pärale jõuan, on sinna lisaks varjatud
valule lisandunud ka põlgus ja kaastunne.
«Mine
tagasi oma lillelisse muinasjutumaailma, Tiia. Jäta mind rahule,»
lausub Miina vaoshoitud toonil, mille tagant immitseb esile ilmselge
ärritus. «Ma ei vaja su asju, mis aitavad sul end printsessina
tunda! Ma ei vaja almuseid, mis teeks sinust ja su perest te endi
silmis heategijad ja laseks teil end musterperena paista! Ma olen
märksa rõõmsam oma vanades kaltsudes kui mingites laenatud
paabulinnusulgedes. Kuidas sa ka püüaks, ei õnnestu sul minust
iialgi omasugust klanitud barbit meisterdada.»
Raban
Miina salliotsad pihku ja vahin talle karmilt otsa. «Miks sa oled
selline? Nii vihkav? Miks sa lükkad abi eemale, kuigi vajad seda?
Miks sa arvad, et ma püüan sinust teha kedagi, kes sa olla ei taha?
Väiksena saime kõike jagatud ja sa ei läinud peast hulluks pelgalt
seetõttu, et mu papsil oli juhtumisi natuke raha, kuid sinu oma lasi
kõik kõrist alla ja unustas sünnipäeval helistada. Kõik oli
lapsepõlves ju samamoodi. Minu paps rügas puhkepäevadeta, et äri
hinges hoida, sinu oma jõi. Mis siis nüüd on muutunud, peale
selle, et oleme natuke vanemaks saanud? Mis vahet sellel on, kes on
me vanemad? Ma olen ikka seesama mina, kes siis.»
Jäine
pilk mõõdab mind pikalt. «Ei, sa ei ole. Veel pisut ja sinust
sirgub täpipealt samasugune mõtlemisvõime ja kaastundeta paabulind
nagu su emagi. Anna endale kõigest natuke aega ja sa näed, et
täpselt nõnda see juhtubki. Aga ma pigem eelistaks sel hetkel mitte
kohal olla.» Ta silmad rändavad mu kätele. «Vean kihla, et su
maniküür maksis rohkem kui meie pere nädala eelarve.»
Punastan,
peidan käed kaitsvalt selja taha ja mu nägu tõmbub pilve. «Lõpeta
see pidev võrdlemine! Mina ei ole selles süüdi, et mu mamps ja
paps on rikkad. Nende raha pole mina. Millal sa sellest ometi aru
kavatsed saada?»
«Ma
ootan pigem huviga, millal sa ümber mõtled ja arvama hakkad, et sa
siiski oled. Samasugune tore asjake, nagu need läikivad
siidkardinad, mis teile eralennukiga Inglismaalt kohale toodi, see
tobe valge klaverikolakas, millel teist keegi õieti ühtki
mõistlikku lugu mängida ei oska, vaid lihtsalt poosetamise pärast
elutoas seisab, või nagu need luksusautod, millele inimesed alailma
järele jõllitavad ja mille peamine eesmärk on teie egodele pehmeid
paisid teha. Mul on kahju, aga te olete kõigest asjad. Ja asjad on
tühised. Tänan väga, aga ma ei viitsi kulutada oma aega
tühisusele.»
«Miina!
Mis haiget juttu sa ajad! Keegi ei vihka sind ega pea ennast
paremaks! Sina ise oled see, kes tõukab inimesed endast eemale.
Täpselt nii, nagu sa praegu minuga teed. Sa kulutad nõnda palju
aega vihkamisele, et see ei lase sul asjadest üldse objektiivselt
arugi saada. Need asjad mu ümber on ...» teen käega õhus
saamatu kaare ja tean, et mu lapsepõlvesõbratar ei kavatsegi minu
mõistmisele energiat kulutada, «need on kõigest moodus end
mugavamalt tunda.»
«Mine
tuppa, sa külmud kringliks, halastajaõde Tiia. Seda koormat ma küll
enda hingele ei vaja.»
Miina
pöörab end kanna peal vuhinal ringi ja longib mulle rohkem
tähelepanu kinkimata minema. Ta heleroheline sall lehvib tuules nagu
hoiatuslipp, mis keelab lähenemise. Millegipärast teeb sellele
järele vaatamine mu meele mõruks. Peagi kaob Miina kõhn külmast
kühmus kogu majade varju ja ma olen üksi.
Uuesti
näen Miinat kolme päeva pärast. Me ümber laiub karge südatalv,
õhus hõljub miljon külma helvest, mis keerlevad kaalutus tantsus
ringi. Need langevad kõikjale me ümber – viltu vajunud
aiapostidele, lagunenud kuuride katustele, sööti jäänud
põldudele, värvi kaotanud puumajadele, justkui püüaks kogu
ümbritsevat viletsust oma valge puhtusega kinni mätsida. Miina
seisab oma igivanas kakaopruunis, liiga õhukeses talvejopes poe ukse
juures ja kohmitseb koti kallal. Toidukompsust paistab välja pakk
piima, poolik leivapäts ja purgisupp.
«Tere,»
vean näole tahtmatu naeratuse ja astun lähemale, endalegi aru
andmata, miks ma teda nähes alati nii veidralt rõõmus olen.
«Hei,
paabulinnuprintsess,» muigab Miina, surub mütsi sügavamale silmile
ja hakkab rutakal sammul kodu poole kõmpima. «Mis ime sind küll
vaeste inimeste maale toob? Minusuguste katkiste inimeste
energiavälja? Justkui sa ei teaks, et siinmail ei kasva kulda ega
kalliskive. Kõigest nõgesed ja kassitapud. Heal juhul leiab ehk
paar hapuoblikat, aga neid peab hoolega otsima.»
Luuran
oma lapsepõlvesõbrannat altkulmu, ent mõistan korraga, et ta
näiline küünilisus on kõigest kaitsekiht, mis varjab sitket sisu.
«Tulin niisama jalutama.»
«Tõesti?»
Miina suunurgas võbeleb irooniline muie. «Vaata ette, et tigedad
härjapõlvlased sind minema ei veaks ja su enesekindlust suures
katlas pulbriks ei jahvataks.»
Kehitan
häirimatuks jäädes õlgu. «Sul on täna eriti värvikas
mõtlemine.»
«Kuidas
sünnipäevapidu siis läks?» uurib ta, kuigi saan aru, et see on
pigem moepärast küsitud ja tegelikkuses ei huvita see teda
kuigivõrd.
«Ah,
väsitavalt.»
«Tühised
inimesed ongi väsitavad. Tore, et see väike fakt sulle lõpuks
pärale jõudis. Aga ma lohutan sind – mida suuremaks sirgud, seda
hullemaks läheb. Kõik need kassikulla järele kiiskavad
banketisaalid ja peod väljavalituile suletud klubides, kuhu
lihtinimese jalg ei satu. Klantsajakirjad ja paparatsod .
Lõpuks ei saa sa voodiski rahu, sest mõni
entusiastlik kõmuajakirjanik arvab heaks öösiti su vihmaveetoru
otsas kõlkuda, et ajakirja esikaanele võimalikult elutruud
ülesvõtet saada.»
«Ja
see, et sa oled vaene, teeb su enda silmis jube eriliseks või?»
suskan vastu.
Miina
vehib raevukalt poekotiga ja saadab mulle napi poolnaeratuse. «Mine
tea, võib-olla teebki!»
«Siis
oled pigem sina see, kes pettekujutelmades elab.»
«Mingi
lõbu peab inimesel siin kassitapumetsas kasvades ju ometi olema!»
«Pealegi
on see kõigest mingisugune väärkujutelm, et kõik jõukad on
ilmtingimata kuulsad. Meie aeda pole ükski paparazzo tallanud ja
loodan, et sel sajandil seda ka ei juhtu.»
«Sulaselge
ülekohus!» muigab Miina.
«Naudid
enda kannatusi ja arvad, et see annab sulle õiguse seetõttu
kõigisse ülevolevalt suhtuda?»
«Mine
tea.»
Vaikime,
aga taipan, et selles puudub seesugune konflikti alge nagu mõned
päevad tagasi.
«Mis
siis uudist?» uurin märksa vabamal toonil.
«Suurt
midagi. Mutt on vahelduseks endiselt vapralt kaine. Mul vedas ka
natuke. Sain tööd.»
«Tõesti?
Kuskohas?»
«Siinsamas,»
viipab Miina kollase käpikuga külakaupluse poole, mis tukub hangede
vahel sügavat und. «Leti taha mind muidugi ei lubata, aga nad
leidsid lao poolel mulle õnneks natuke tegemist ja peale poe
sulgemist võin ruumid lapiga üle tõmmata. Ämber ja mopp on nüüd
mu peamised motivaatorid, et edasi tiksuda. Vaat siis, kui vähesest
lihtinimesele õnneks piisab, eks ole? Kui nii edasi läheb, jaksan
lõpuks leiva peale võidki osta! Õnn missugune!» Kõhna nägu
valgustab kibe naeratus.
«Kooli
kõrvalt? Aga mis su vennast saab?»
«Ah,
ära paanitse, ta pole enam tita. Need mõned tunnid peale kooli ei
tapa. Ja mutil on ka mingi tööots tekkinud, kui tal ainult oleks
oidu sellest kinni hoida. Alimente saame ka ja kuidagimoodi tuleme
toime.»
Juttu
ajades oleme märkamatult jõudnud päevinäinud paneelmaja ette.
Pragunenud krohv on seinalt suurte lahmakatena maha koorunud,
välisuks nukralt ripakil ja kiigub ühe hinge otsas, justkui ootaks
viimsetpäeva. Vana kuur, mille taga oli kunagi me mängu-suvekohvik,
on lääpa vajunud, katus lume raskuse all sisse varisenud. Jändrikku
õunapuud, mille mõhnalist aukus tüve kasutasime kunagi mängides
kraanikausina, katab kohev lumekiht. Kõik oleks justkui sama, ent
miski seletamatu, mis kuulub ainult lapsepõlvemaale, on
sellegipoolest lootusetult kaotsi läinud. Minust uhab üle
nostalgiline nukrus. Vahin üles teisele korrusele, tuttavate
mustavate aknasilmade poole, mida katab pooleldi ette tõmmatud
kortsus kardinapalakas.
Miina
jälgib mu pilku ja muigab. «Mutti pole kodus. Lõi oma mossele
hääled sisse ja läks poisiga vanaema juurde. Üks inimlik liigutus
temast üle hulga aja. Tule üles, kui sa ei karda.»
«Mida
ma sinu arust kartma peaks?»
Miina
pühib õlgadelt lund. «Mine tea, mis printsessi peletada võib.»
Tubades
võtab meid vastu vaikus ja nõrk kartulipraadimise lõhn. Miina
lükkab saapad kodusel kombel jalast ja lajatab kõhna toidukompsu
köögilauale.
«Grill-lõhet
mul sulle kahjuks pakkuda ei ole, aga teed võin teha,» pakub ta.
«No
tee siis,» olen päri.
Köögikapid
pauguvad energiliselt ja peagi sahiseb kriimuline teekann pliidil.
Miina teeb osavalt pliidi alla tule ja õhku heljub puude
männivaigulõhna.
«Naabrimees
lubas kevadeni puid laenata. Päris külma kätte õnneks see talv ei
jää,» ütleb ta. «Vaata ringi, kui ära minestada ei karda.»
«Seda
kavatsust mul küll ei ole,» lausun reipalt, riputan mantli varna,
silun juukseid ja astun elutuppa.
«Millal
sa siin viimati käisidki?» hõigatakse mulle köögipoolelt.
«Ei
mäleta. Kõigest paar korda olengi käinud, aga see oli nii ammu.
Ühe korra vist suvel, kui me umbes kümnesed olime. Käisime
vaarikal ja pärast vedasime sületäie vaarikavarsi kööki, et
neist endale onn ehitada.»
«Ah,
see oli lõbus,» naerab Miina. «Mutt taples selle sodi pärast
hiljem nagu pöörane.»
Jään
jahmununa seisma. «Said selle eest karistada või?»
«Muidugi!»
kõlab muretu hääl. «Loomulik elu osa, ära pane tähele.» Mu
kohkunud ilmet märganud, lisab ta: «Eeldan, et sinu
printsessi-maailmas ei juhtu selliseid asju isegi kõige hullemates
unenägudes?»
«Mida?
Peksu? See on mingi vaeste ühisosa või? Sa oleks pidanud sellest
kellelegi rääkima! Lastekaitse oleks appi tulnud.»
«Jajah.
Igati ilus stsenaarium. Mutil võetakse vanemlikud õigused ära,
meid vennaga pistetakse kuhugi jõledasse lastekodusse, kus vägivald
omandab lihtsalt pisut teise vormi. Vinnilised kasvandikud, kel
rusikad igavusest sügelevad, tulevad ja nüpeldavad kambakesi ja
kõigil on lõbu laialt. Tänan väga, aga pigem hingitsen oma näruse
nelja seina vahel edasi. Pealegi saan aasta pärast täiskasvanuks ja
võin teha, mida tahan.»
Ohkan
pikalt. «Kuule, lastekodud on täitsa kenad asutused. Saate vennaga
vähemalt inimväärsed elamistingimusedki.»
Miina
teeseldult kaastundev pilk rändab üle mu näo. «Näed, tibulinnu.
Tegid ikka vea, et minusugusele praakeksemplarile end impulsiivselt
sappa haakisid. Sa pole välisuksest õieti kaugemalegi saanud ja
oled juba šoki äärel. Aga meiesuguste elu ongi selline. Külm tuba
ja ükskõiksus. Viin ja valed. Praekartulid ja peks. Äkki pöörad
enne otsa ümber, kui mu isikliku elu haletsusväärsed seigad su
õrna meele liiga läbi raputavad?»
Libistan
sõrmedega rabedalt läbi juuste ja kõnnin edasi. «Ausalt öeldes
olen ma natuke väsinud sellest, et sa minust kogu aeg nagu mingist
mõttetust nipsasjakesest mõtled.»
«Anna
siis põhjust teisiti mõelda.»
Kallutan
pea viltu. «Sa lihtsalt norid enese lõbustamiseks, eks?»
Sinised
silmad kompavad mind. «Küllap vist. Eks ma aeg-ajalt tahan testida,
on sulle paabulinnusulestik juba selga kasvanud või ei.»
Puhken
naerma. «Tead, mis on sinuga suhtlemise eelis?»
Miina
paneb teekannu käest, teeb veidrat nägu, aga jääb sellegipoolest
kuulama.
«Sa
pole igav. Sa võid olla tujukas, külm, trotslik ja vihane, aga
sinuga pole mitte ilmaski igav.»
«See
on küll rõõmustav diagnoos,» nöökab ta irooniat varjamata.
Vaatan
ringi. Kulunud vaibad, pleekinud tapeet, odav ajast ja arust mööbel,
narmendav tugitool. Seintel paar võidunud moega mustvalget pilti ja
üks lapsekäega saamatult visandatud joonistus. Sellegipoolest on
kõik laitmatult korras ja puhas. Hoolega üles tehtud voodeid
katavad pitspadjad ja värvirõõmsad heegeldatud tekid, mis sunnivad
mind lähemale astuma ja katet puudutama.
«Ise
tegin,» ütleb Miina mu pilgu peale selgituseks. «Sa üllatuks
omajagu, kui kuuleks, kui odavalt kaltsukatest lõnga saab. Vahel
harutan mõne vana kampsuni üles ja nõnda saab materjali lisaks.
Kooli käsitööõpetaja lubas mul käsitööklassi kangastelgi
kasutada ja varsti saan uued vaibad ka põrandale. Mingisugunegi
katse seda põrgut natuke viisakamaks siluda.»
«Hämmastav,»
nendin. «Ma ei saa niitigi nõela taha, ilma et ma sõrme ei
torkaks.»
«Kirjuta
see tillukene ebaõnn oma liiga hea elu arvele,» nöökab Miina, aga
ma lasen märkuse kõrvust mööda.
Kipakalt
halvasti värvitud riiulilt vaatab mulle vastu sirge rivi
ingliskeelseid raamatuid. Libistan oma hämmeldunud sõrmed üle
paksude teatmeteoste kaante. Märkan sõnaraamatuid ja paari
võõrkeelset bestsellerit.
«Õpid
inglise keelt?»
«Jep.
Tahan Tartu ülikooli inglise filoloogiat õppima minna. Kui nad seal
muidugi šokki ei lange, et keegi kirbatanu ja külmavõetu nende
uksele koputada söandab.»
«Tubli
oled,» nendin tunnustavalt. «Ma imestasingi alati vaikselt, kuidas
sa nii hästi inglise keelt oskad.»
«Poolvend
elab Iirimaal. Temaga saab Facebookis suheldes päris head
keelepraktikat.»
«Ja
teine kord?»
«Mis
teine kord?»
«Millal
sa teist korda siin käisid?»
«See
oli vist millalgi põhikoolis ühel sügisel, kui me väljas
vabaõhukohvikut pidasime ja su köögist kohvikannu pihta panime, et
sellega põõsaste vahel mängukohvi keeta.»
«Seda
ma mäletan,» naerab Miina ja ta ilme muutub hetkeks päikeseliseks.
«Pärast oli mul tükk tegu, et selle seest liiva kätte saada.
Kannust ei saanudki enam asja. Aga ma ostsin salaja uue ja mutt ei
märganud midagi.»
Märkamatult
on köögilauale ilmunud valged ohakaõitega kruusid, milles aurav
roheline vedelik ujutab köögi üle mõrkja piparmündilõhnaga.
Kapipõhja peidunurgast ilmub lagedale väike küpsisepakk.
«Suhkrut
mul ei ole,» vabandab Miina.
«Pole
lugu.» Istun nagisevale kolmejalgsele taburetile, rüüpan teed ja
olen leplik.
«Millest
sa kõige enam puudust tunned?» söandan lõpuks pärida.
Miina
mõtleb natuke ja kehitab siis talle omase kuivusega õlgu. Mõistan,
et mu küsimus on talle pisut vastumeelt.
«Õigupoolest
– mitte millestki. Ma võiks ju ulguda saja asja üle, mida mul ei
ole ja milleta rikkad kindla peale sureks, aga seda rõõmu ma neile
juba ei kingi!»
«Vahel
tuleb ulgumine tervisele kasuks. Pingete sissepoole elamine hakkab
sind seestpoolt söövitama.»
«Ähh,
jama!» lööb Miina käega. «Mingi raamatutest loetud
psühholoogiajura. Reaalne elu on midagi muud. Mida sa nüüd kuulda
loodad?»
«Kõike,
millest mulle rääkida soovid.»
«Ükspuha
mida, et mu haledale elule kaasa tunda ja end seeläbi imelisemaks
pidada?»
«Jäta!
Sa tead, et ma ei mõtle nii.»
«Noh,
telekas läks paar kuud tagasi katki ja paranduseks pole pappi, aga
mis siis? Midagi mõistlikku sealt nagunii ei tule. Jääbki rohkem
aega õppimiseks ja muusika kuulamiseks.»
Miina
krõbistab küpsise lõpuni ja pühib kampsunikäisega laualt
küpsisepuru kokkupoole. «See halamine, miks ei ole nii või naa, on
nagu kiiktooliga kiikumine: võtab hullupööra energiat ega vii
kuhugi. Natuke pean veel vastu pidama ja jalad alla saama. Küll ma
oma elu jonksu saan, ära põe!» Ta pilku ilmub naerune säde.
«Vahel on see muti kantseldamine lõbuski. Kui ta joogise peaga
voodist välja kukub ja me vennaga teda sinna tagasi sikutame, paneb
ta tavaliselt sellist hullu teksti, et naera ribadeks.»
«Aga
tegelikult, Miina?»
«Mis
tegelikult?»
«Sa
oled terve elu elanud nagu mingis neetud hullumajas. Mis sind selle
kõige juures kõige rohkem häirib?»
Miina
vaikib pikalt ja vahib õue. Väljas pimeneb.
«Kas
sa ootad nüüd, et ma ütleks, et jube kahju ikka, et mu ema ei
sündinud inglitiibadega, kuldsete kapjadega või omaks siis
vähemasti viit erinevat magistrikraadigi, et meist normaalsed
inimesed kasvatada? Ptüi!»
«Ma
räägin tõsiselt.»
«Sinu
viga ongi see, et sa püüad olla hirmus tõsine ja asjalik, aga see
ei tule sul kuigi hästi välja. Tühja neil kõrgesti koolitatutel
alati oma pere jaoks aega on! Vaata oma papsigi. Palju tal on üldse
reaalselt mahti su muresid ära kuulata?»
«Piisavalt.»
«Ära
valeta endale! Kompensatsiooniks selle eest sind asjadega üle
külvataksegi. Sa oled liiga pime, et sellest aru saada. Hinges oled
sa sama üksi nagu mina. Selle pärast sa mu küljes ripudki ja
loodad, et meie vahel on mingi seletamatu teineteisemõistmine.»
Miina naaldub lähemale ja ta hingeõhk kõrvetab mu kõrva. «Sa
peaks kuu aega kuuris elama, siis võib-olla saaksid minusugusest
aru. Praegu ainult teed malbet ja kaasatundvat nägu.»
«Ma
olen sinust alati aru saanud.»
«Tõesti?
Sulle peaks kangekaelsuse eest medali andma.»
Muigan.
«Miks mitte? Kartulist medal sobib väga hästi.»
Miina
luristab ninaga ja vaikib pikalt. Kui ta uuesti rääkima hakkab, on
ta toon sootuks teine. Mõtlik ja aus. «Kui sa just teadma pead,
siis ... võib-olla ma tunnen kõige enam puudust sellest, et
vahel kellegagi inimese moodi juttu ajada. Kellegi seesugusega, kelle
ainuke mõte ei pöörleks ümber selle, kust uus pudel saada. Umbes
nii nagu meie sinuga praegu. Ma arvan, et sellest piisab täiesti.»
«Aga
su ema?»
«Mis
temaga on?»
«Küllap
sa vihkad teda elu lõpuni, et ta sulle seesuguse lapsepõlve
kinkis.»
Miina
võtab suure lonksu teed, köhib natuke ja paneb tassi valju
kolksatusega tagasi lauale. «Miks sa arvad, et ma teda vihkan?»
pärib ta kerge üllatusevarjundiga. «Ta on lihtsalt üks omadega
kimpus memmeke, kelle elu on veidike metsas. Ja ausalt, mul on temast
pigem kahju, et ta pole osanud õigesti elada. Üks vale valik teise
järel, kuni minnalaskmiseni välja. Tegelikult olen talle lausa
tänulik.»
«Tänulik?
Kuidas saab sellisele emale tänulik olla?»
«Saab
ikka. Ta on igati väärt eeskuju, missuguseks ma eales saada ei
taha. Kui mingi jama silmapiirile ujub ja taoline tunne tekib, et
lööks tõesti kõigele käega, piisab mul ainult mutile
mõtlemisest, et selg sirgu lüüa ja hambad ristis edasi rühkida.»
«Sa
oled kõige vapram inimene, keda ma tean,» tunnistan vaikselt.
«Sina
osta oma roosa kasuka asemel mõni natuke vähem läikiv hilp ja siis
pole sul eemalt vaadates ka just väga viga.»
Muigan,
joon jahtunud teelonksu lõpuni ja tõusen lauast.
Miina
tuleb mind trepile saatma. Ta mähib kampsunivarrukate sügavusse
pugenud käed ümber kõhetu keha, vaatab vilksamisi taeva poole,
lõdiseb moepärast ja poriseb: «Neetult külm!»
«Nagu
talvel ikka.»
«Millal
sa tagasi linna lähed?»
«Pühapäeva
õhtul. Paps viib. Aga reedel olen tagasi. Siis tule meile, eks?
Tulge vennaga mõlemad.»
«Vaatab.
Kui sa mind uuesti paabulinnusulgedesse ei ürita toppida, võib-olla
tulemegi.»
«Tore.»
«Ja
tegelikult ...» saab kiusatus mu siiski kätte, et teise
nigelat elujärge natukenegi siluda. «Meil seisab söögisaalis üks
täiesti töökorras telekas, mida keegi eriti ei vaata.»
«Ära
sa räägi! Kas ma pean selle eest kuu aega teie juures nõusid
pesemas käima?» kuulen tavapärast nööget. «Või müüte mulle
väravas pileti, et ma teie poole telekat vaatama tõttaks, et oma
igaõhtune seebikaannus ikka kätte saada?»
Vangutan
endamisi pead, silmitsen Miina kõhetut nägu, mida valgustab nõrk
naeruvine, ja tean, et tagasi linna pöördudes on just mu
paljunäinud ja vintsutustes karastunud lapsepõlvesõbranna see,
kelle sitkusele mõtlemine aitab mul edasi sammuda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar