Katkend novellist "Saatmata jäänud read"

Pühapäev, 20. märts
palmipuudepüha

Talv ei tahtnud tänavu kuidagi tulla, aga nüüd on lund nii palju, et pean end igal hommikul välisuksest välja kaevama ja enne tööleminekut hulk aega autot puhtaks rookima.

Mu magamistoa aknad on kaetud lumelilledega, nii et kui varbaotstele tõusen ja üle lillede kiikan, ulatun suurivaevu kuurikatust nägema. Millegipärast on mulle hakanud valge värv meeldima. Viimasel ajal ümbritsen end ainult valgete esemetega. Valge käekott, arvuti klaviatuur, tugitool… Hiljuti leidsin kaubamajast imekena valge mütsi, kuid ei raatsi seda kanda, just nagu oleks miski minu olemuses määrdunud ega sobi kokku valge puhtusega.

Su kõne tegi mu rõõmsaks, nagu oleksid süüdanud mu sisemuses sadu väikeseid lampe. Su hääles oli kõditavat karedat soojust, mis on minu jaoks Su olemuse sümpaatseimaid komponente.

Su lumivalge jope ja paar triiksärki ripuvad endiselt mu kapis, aga vaevalt, et Sa neile järele tuled. Su riietel on ikka veel küljes Sinu lõhna, mis hoiavad Sind mingil omamoodi moel endiselt minu juures. Vahel ei ava ma seda kappi mitu nädalat, vahel magan, Su triiksärk padja all.

Tegin õhtuhämaruses pika jalutuskäigu. Uitasin üksipäini mööda linna, meenutasin me vestlust, otsisin Su sõnade tagant mitmetähenduslikkust ning tõin endaga kaasa paar klaasjaks külmunud urvaoksa. Pistsin need memme kingitud vaasi ja jäin korraks vaatama. Habras, karge ilu, milles pesitseb vaevuaimatav elu alge. Pärast pikka talve, kesk käredat külma on selle puhkemisse peaaegu et võimatu uskuda.

Kahju, et Sa mu memmega pole kohtunud, usun, et meeldiksid talle.

Foto: Juhuslik klõps sellesuvistelt kohvikutepäevadelt, vana muusikakooli aknast.
Täismahus lugu loe ajakirja "SaatusjaSaladused" jaanuarinumbrist.