Katkend romaanist "Punamütsike kakssada aastat hiljem"

Jõuan sõprade juurde tagasi alles kella kaheteistkümne paiku päeval. Nad ootavad mind kokkulepitud kohas ühes parklas, mida André näib õnneks teadvat. Paari sihvaka männi varjus kõrgub suur valge hoone, mille üht külge katab poole seina suurune punane silt, kust loen „Selver.” Pärale jõudnud, märkan otsekohe, et igaüks mu reisikaaslastest on üsna isemoodi olemisega.

Põrsaste välimus mind ei üllata – nad on korralikus pohmellis. Arvatavasti tekitab iga langeva lehe sabingi neile parajat peavalu. Grete särab nagu jõulupuu – ilmselt on tema ja Ulvari sõprus süvenemas. Hunt paistab pisut äraolev, kuigi seirab mind silmanurgast huvitatud moel. Hans väldib mu pilku. Väljanägemise järgi tundub, nagu poleks ta üldse maganudki.

„Noh, kas kodu poole?” tervitan kõiki reipal häälel.

Kuulen mõnda tülpinud mühatust ja saan Gretelt kingiks päikeselise naeratuse. Kõnnin maasturi esiistme poole ja hunt vajub sama enesestmõistetavalt juhi kohale. Põrsad kougivad vaevaliselt tagaukse lahti, poevad valju ägamise saatel sisse ja alustavad otsekohe mõttetut lällutamist. See paneb meid hundiga vandeseltslaslikke pilke vahetama ja õlgu kehitama.

Hunt keerab hoogsat kaart tehes parklast tänavale ja võtab suuna suure maantee poole, mis viib meid peagi linnast välja. Möödavilksatavaid maju silmates tõden nukrusevarjundiga, et olemegi tagasiteel ja kogu muljeterohke reis hakkab läbi saama. Naaldun seljaga vastu istet ja tunnen roidumust.

Hunt on päikeseprillid ninale lükanud, põrnitseb ainiti enda ette ja tundub kuidagi ebatemalikult sõnakehv. Mõne aja pärast hakkab tagantpoolt kostma kolmehäälset norinat ja ma näpin ajaviiteks automakki, et tüütut müra mingilgi moel summutada.

„Kuidas siis kontsert meeldis?” alustan viimaks ääri-veeri, kuigi tean hundi reaktsiooni juba suurepäraselt ette.

Hunt kehitab tuimalt õlgu. „Käis kah.”

Muigan endamisi – kahtlemata ei läinud talle seesugune muusika just ülemäära peale.

„Mulle küll meeldis,” teatan trotslikult. „Kõik oli viimase peal.”

„No lahe siis.”

Veidi aega sõidame vaikides ja kui Tallinn on selja taha jäänud, uurib hunt mokaotsast:

„Oli siis raju öö ka või, mis?”

Teen nägusid. „See pole sinu asi, eks?”

Hunt mühatab tähendusrikkalt ja pistab nätsu põske. „Noh, natuke ikka on. Ma tunnen end sinu eest mõningal määral ikkagi nagu… ee… vastutavana.”

Taoline ennekuulmatu avaldus muudab mu üpris keeletuks. „Tead, kui ma järgmine kord empsile helistan, siis ole nii kena ja korda seda tema kuuldes, eks? See tema foobia sinu suhtes ajab mu hulluks.”

Hunt irvitab. „Sobib.”

Ta vahetab rida ja uurib uuesti:

„Niisiis, kuidas oli ka?”

Seesuguse nõmeda pindakäimise tõttu kaotan kannatuse ja nähvan:

„Kuule, viimase peal oli. Me praktiliselt ei maganudki, vaid andsime öö läbi hagu, oled nüüd rahul või?”

Hunt naerab, suu ammuli, oma kärehäälset naeru, nii et tagaistmelt kostev kolmehäälne norin korraks häiritult katkeb, et seda valjemini jätkuda. „Ära hirmuta, ma teen sedasi veel avarii,” hoiatab ta lõbusalt.

„Ise küsisid.” Panen jalad tuska tundes armatuurlauale ja soovin hinges, et hunt mu rahule jätaks.

Tükk aega valitseb vaikus, kuid siis tunnistab hunt:

„Muide, ma nägin teda kontserdil.”

„Keda?”

„Ritat.”

Nõksatan hundile otsa vaatama ja mu tüdimus on nagu peoga pühitud.

„Noh?” uurin uudishimuga ja saan korraga pihta – see oligi ilmselt põhjuseks, miks ta tookord ootamatult kõne katkestas.

„Mis noh?” küsib hunt eemaloleval moel vastu. „Mingit „nohhi” pole.”

„Ongi nii või?”

„Nii jah.”

„Kurb kuulda.”

„Ei, mispärast? See oli tegelikult… äärmiselt valgustav.”

„Mis mõttes – valgustav?”

Hunt rebib silmad maanteelindilt lahti, takseerib mind pika pilguga, justkui kaaluks endamisi, kas tasub ikka minusugusega oma isiklikke asju jagada või mitte, ja lausub lõpuks kiusliku irvega:

„Ütle, mitu korda te tegite, siis räägin.”

Laiutan kärsitult käsi. „Mille kuradi pärast see sind torgib?”

„Täitsa niisama. Puht sportlikust huvist.”

Heidan pilgu selja taha, aga põrsad on nii kustunud moega, et ilmselgelt pole kuigi tõenäoline, et nad üldse midagi mõigata võiksid.

„Kuule, me ei lugenud kordi, eks,” nähvan siis tülpimusega. „Või arvad sa tõesti, et mul oli selleks puhuks spetsiaalne märkmik voodi kõrvale varutud, kuhu kriipsukesi tõmmata?”

Hunt lõristab südamest naerda.

Vahin ivake aega aknast välja ja tunnistan siis tõsiselt:

„Kuus korda.”

Hundi naer katkeb. Ta piidleb mind puhmaskulmude varjust uurival ilmel ja laksutab siis tähendusrikkalt keelt. „Vähevõitu. Nii vilets oledki või?”

Ohkan tüdinult ja vormin pöidla ning nimetissõrme abil ümmarguse kujundi.

Hunt jõllitab arusaamatusega mu sõrmi ja seejärel mind. „Mida?”

„Nii ongi.”

„Mis nii?”

„Null.”

„Null?” Ta nägu väljendab uskumatust. „Läksite riidu või?”

„Ei läinud, rääkisime hoopis lapsepõlvest. Suhete jahenemisest. Seesugustest asjadest. Või arvad sa, et hotellitoa võtmine eeldab juba iseenesest seksimist?”

Hunt näib hetkeks keeletu. „Tubli tots,” ütleb ta lõpuks üllatunult. „Su ema on su üle uhke.”

Vaatan hundile mõrvarliku pilguga otsa. „Kui sa sellest empsile poole sõnagagi hingad, oled surnud!”

Hunt teeb käpaga märgi, et ta suu on igavesti lukus.

„Mis selle Ritaga siis on?” pärin kannatamatult.

„Midagi ei ole,” põikleb hunt.

Heidan talle „räägi-nüüd-ometi”-pilgu ja lõpuks hunt alistub ning asub veidi vastumeelselt pajatama:

„Noh, libistasime Hansuga õlut, jutt jooksis ja siis sa helistasid. Poole rääkimise peal vaatan – no on täiega Rita. Rita mis Rita. Seisab minust kõigest mõne meetri kaugusel mingi kahe tšikiga. Läksin siis lähemale. Tšikid kukkusid mind nähes muidugi minestama. Ju nad polnud enne pesuehtsat hunti näinud.”

Mu kõrv tabab otsekohe ära ebakõla. „Oot, mis, nad on siis inimesed või?”

„Inimesed muidugi.”

Ahmin jahmatusest õhku. „Ja Rita on ka inimene, mitte hunt?”

Hunt muheleb mõistatuslikult ega kiirusta vastama.

Tõmbun näost kaameks. „Jessas, sa magasid inimesega? Oled mingi piider või?”

Hunt rõkkab naerda. „Rahune, kullake, Rita on samasugune hallivatimees nagu minagi.”

Ta naksutab keelt ja latrab muretult edasi:

„Kuradi ilusaks see Rita ikka läinud. Heledad teksad jalas, uus soeng, päikeseprillid ninal… ja vahib mind seesuguse näoga nagu ei mäletaks. Noh, pikapeale hakkas nagu läbi häda midagi mäletama ka, kuigi ma sain kohe aru, et ta lihtsalt teeskles. Rääkisime siis ühest ja teisest, aga seda õiget tunnet ei tekkinud.”

Ta vaikib viivu ja võtab siis uuesti esimesse ritta. „Tegelikult ma usun, et see sinu jutt liivast ja kullast võib isegi tõsi olla. Mina oleksin sealtsamast kohast suhtega edasi läinud, aga tema…” Hunt rapsab kärsitu liigutusega uue sigareti põlema. „Ta tundus täiesti külm ja huvitu. Õpib nüüd majandust ja puha. Nina ka pisut püsti, nagu see ikka käib.” Hunt ohkab korraks ja ütleb siis kiretul häälel:

„Ongi kogu lugu.”

Vaatan oma sõpra ja tähendan: „Telefoninumbrit oleksid võinud ju ikka küsida.”

„Milleks? Sellel pole enam mingit mõtet.” Hunt naerab nukralt, aga mitte liiga lööduna, ja teeb mulle silma. „Nüüd olen ma vaba mees, Punamütsike. Võin isegi sulle külge lööma hakata.”

„Eks tee proovi, kui hammastest ilma jääda ei karda.”

Hunt vahib mind ja irvitab. „Tegelikult, kui ma nüüd aus olen, pole sa üldse minu maitse.”

„Ai, kui kurb,” salvan. „Kas seetõttu, et mul pole saba?”

Hunt tõmbab suitsu kurku, köhib, itsitab ja teeb nägusid. „Noh, tõtt-öelda ei usu ma eriti, et saba oleks ühe naise juures just kõige väärtuslikum omadus.”

Naerame ja ma tunnen kergendust mõttest, et hunt sai oma südameasjad vähemasti mingis mõttes lahendatud.

"Punamütsike kakssada aastat hiljem" lk. 113-117,

Väljaandja: kirjastus Argo.