Mul
on hää meel tõdeda, et lõpuks on minuni jõudnud ka rohekaaneline luulekogu "Kuldne Kaseleht
2013." Tegu on Eesti Luuleliidu poolt korraldatud luulevõistluse trükivalgust näinud paremikuga.
Kuna
luulevõistluse laureaatide väljakuulutamisele jäi ajanappusel
minemata ja luulekogu saamata, kujunes aastalõpul päälinna
kaubandusest kogumiku soetamine üpriski keeruliseks ettevõtmiseks,
kuna kogumik oli paljudes poodides läbi müüdud ning
aastalõpueelses saginas üpris võimatu soovitut leida. Lõpuks
õnnestus luulekogumik soetada Eesti Luuleliidu kodulehelt, mida saab
üpris soodsa hinnaga teha siin.
Luulekogu
sisaldab 46 luuletuse näol paremikku sügisesest luulevõistlusest
erinevatelt autoritelt ja on varustatud suleseppade piltidega. Kuidas
läks neil, kes jõudsid 24. novembril luulevõistluse lõppüritusele
Meriväljal, sellest annab Eesti Luuleliidu esimees Ingvar Luhaäär meeleoluka kokkuvõtte,
kirjutades oma blogis nõnda:
Eesti
Luuleliit arvas minu poolt saadetuist parimaiks luuletuse
"Põuapilvede aeg".
PÕUAPILVEDE
AEG
Usud sa
veel
Neid liblikatena laiali lennanud
Õietolmuseid unelmaid?
Kuis püüad neid
Põlevate põuapilvede vahelt
Paljakäsi?
Neid liblikatena laiali lennanud
Õietolmuseid unelmaid?
Kuis püüad neid
Põlevate põuapilvede vahelt
Paljakäsi?
"Kuldne Kaseleht 2013", lk. 11
Päev
möödub,
sügisvalgust neelab õhtuhall.
Veel tuuleväsimusest
puulatva lehti unund.
Nii verevalt mu ette
kibuvitsamarju punund
on Loodus vastandeis – kord hääbuv,
samas purpur-helendav kristall.
Las olla öö
mu ümbert värvid ära sõnund,
ja kleidi, õhkõrn-olematu, rebind tuul,
sõrmsoengusse su kuklal olen
sõrmed punund
ja viivuks meeletusemaitset
tajub huul.
Sel hetkel
veel ei tea, kas mul on tiivad.
On pekslev linnuke
vaid peidus roidekaare all.
Taas olen Sinu, iga pilguga
mu südant riivad.
Sind ümbritsen,
kui voogav õrnussall.
sügisvalgust neelab õhtuhall.
Veel tuuleväsimusest
puulatva lehti unund.
Nii verevalt mu ette
kibuvitsamarju punund
on Loodus vastandeis – kord hääbuv,
samas purpur-helendav kristall.
Las olla öö
mu ümbert värvid ära sõnund,
ja kleidi, õhkõrn-olematu, rebind tuul,
sõrmsoengusse su kuklal olen
sõrmed punund
ja viivuks meeletusemaitset
tajub huul.
Sel hetkel
veel ei tea, kas mul on tiivad.
On pekslev linnuke
vaid peidus roidekaare all.
Taas olen Sinu, iga pilguga
mu südant riivad.
Sind ümbritsen,
kui voogav õrnussall.
Daivi
Jõerand, "Kuldne Kaseleht 2013", lk. 16
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar