Paar
pilti veel Emmaste kooliperega kohtumiselt, mis sai klõpsitud
koridoris ja kooli ümbruses enne ettekande algust. Ühel seinal
tervitas meid koolilaste värvirõõmus guaššijoonistus, teisel
lihtsalt klõps aknast välja vaadates. Selge ja valge märtsipäev, täis lumelt tagasi peegelduvat päikest, õhus natuke kevadelõhna, avarates valgetes ruumides heljuv vaikus.
Kusagilt eemalt kõrvu kanduvad klaveriakordid, kerge ootuselevusega segunev põnevus, nagu ikka paigas, kus varem viibinud ei ole.
Aknalaual valguse poole turritavad kaktused ja maakoolile omane soojus, mida ongi tegelikult pisut raske sõnadega kirjeldada. Miski, mis meenutas korraks natuke mu enda kunagist kooli, selle naksuvaid trepiastmeid, pikki koridore, põnevaid sopilisi nurgataguseid, kuhu ennast vahel hea ära peita oli. Kusagilt eemalt kõrvu kanduvad klaveriakordid, kerge ootuselevusega segunev põnevus, nagu ikka paigas, kus varem viibinud ei ole.
Eks iga koolimaja ole natuke koolipere enda nägu, ühiste tegemiste ja ettevõtmiste nägu. Palju soojust ja sõbralikkust jagus selle roosat tooni kivimaja seinte vahele. Palju päikest klassides ning toredaid ja teadmishimulisi lapsi, kelle sekka on kindlasti tore millalgi tagasi tulla.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar