"Haldjatants" Saladused Extra kevadnumbris

Kuigi viimasel ajal on  päris kiire olnud tänu mitmetele kohtumistele lugejatega, jõudsin siiski Saladused Extra kevadnumbri jaoks kirjutada ühe loo, pealkirjaga Haldjatants.

Võib-olla on see keelelises ja stiililises mõttes üks mu kõige õnnestunumaid lugusid, vähemasti enda jaoks näib ta kuidagi oluline, mingis mõttes vaimne kasvamine ja õppimine end keeleliselt väljendama just nõnda, milleni ma sisimas justkui jõuda olen tahtnud.
Lugesin sel hetkel, mil oma novelli kirja panin, parasjagu paljukiidetud Iiri kirjaniku Jennifer Johnstoni "Illusionisti", mille keeleline lihtsus, võimsus ja elegants võlus mind tohtult. Kuna kõik, mis meid ümbritseb, millest mõtleme või mida loeme, puudutab ja kujundab meid tahtmatult mingil määral, on ehk aimamisi mingit sarnast keelelist omapära sattunud ka Haldjatantsu. Lugu ennast oli üpris kerge kirja panna, ma ei mõelnud konkreetselt millelegi, sõnad lihtsalt tulid ning kahe päevaga oli novell valmis.

Jätsin sedapuhku kirjutades praktiliselt täielikult välja tegelaste vahelise otsekõne, soovides, et lugu mõjuks pigem meenutuse ja jutustusena. Samuti on see novell pisut tavatu ses mõttes, et on edasi antud meespeategelase silmade ja tunnetuse läbi.
Lugu ise räägib suure vanusevahega inimeste kohtumisest, erinevatest väärtushinnangutest ja eelarvamustest, mis lasevad meil vahel taibata mõne inimese tõelist väärtust alles siis, kui teda meiega enam pole.