laupäev, 27. aprill 2013

Katkend novellist "Haldjatants"


Siin siis mõned katkendid kevadisest Saladuste Extrast. Täismahus lugu loe ajakirjast.

Me kirjavahetus arenes tasapisi. Ta ei armastanud endast eriti rääkida. Teadsin temast kõigest üksikuid fakte, nappe infokilde, mida ta muu jutu sees nagu muuseas raatsis poetada. Need moodustasid mu peas veidra mosaiigi, millest oli palju olulist puudu, kuid see isegi ei häirinud mind. Täitsin lüngad fantaasia ja oletustega ning olin rahul.
Ta ei tahtnud kohtuda. Millal iganes ma selle teema vargsi tõstatada söandasin, väitis ta alati vaikse kuid otsusekindla viisakusega, et soovib vaid niisama mõtteid vahetada. Me suhtlus muutus aegamööda mõistmiseks. Ta oli alati andja pool ja mina saaja. Lugesin ahnelt ta mõtete keerdkäike, mida ta endast mu postkasti maha jättis. Need olid kaunid, hästi sõnastatud ja täis elukogemust.

Mõnikord üksipäini oma toa rõskes pimeduses istudes ja aknast välja vaadates mõtlesin, kuidas ta võiks lõhnata. Kuidas võiks tunduda ta nahk mu sõrmede all. Hoidsin oma peopesa vastu ta kirjaridu, mis oli saamatu katse teda mingilgi viisil tunnetada. Arvutiekraan oli sile, jahe ja neutraalne. Neil hetkedel tundsin alati vaikset viha meid lahutava mustava lõputu virtuaalsuse pärast, mis oli ühtaegu nii ületamatu kuristik kui ka ainus meid ühendav lüli. Ta keeldus telefoninumbrit andmast ja ma ei teadnud isegi linna nime, kus ta elas.
Sellegipoolest püsisin kannatlik ja lootusrikas. Kujutluspilt lehvivate juuste ja sooja naeratusega mõtlikust haldjast võttis mu peas üha konkreetsemaid ja selgemaid piirjooni, nii et lõpuks aimasin isegi kuulvat ta häält ja tundvat ta lõhna.
Kujutlesin teda oma tubades ringi kõndimas, aknast välja pimedusse naeratamas, kohvitassi huultele tõstmas, arvutiekraani kohale kummardumas, ta valgeid sõrmi üle klaviatuuri lendamas, et mulle taas mõni mõte teele saata. Ta kirjade soe sõbralik toon küpsetas mind aeglasel ja piinarikkal uudishimu ja igatsuse tulel ning lõpuks andis ta kohtumise suhtes järele.

Me kohtumise päeva varahommikul laiutas taevas veider poolläbipaistev sudu, mille raamistuses, akna vasaku nurgas, helendas pisut heleõrna kuldkollast, muu taustaga sobimatut, täiesti erinevat valgust. Vahtisin seda silmad pärani nagu lummutist, kuniks taipasin lõpuks pisut pettunult, et hall valgus oli kollase jäägitult endasse neelanud ning laotus taas ühtlaselt tinakarva.
Ma ei uskunud endeid, ent see värvide vaatemäng jättis minusse veidra rahutusevõbeluse, millest ma ei suutnud vabaneda ka tunde hiljem, peegli ees kiirete närviliste liigutustega habemetüügast eemaldades.

Ta nägi vana välja. Palju vanem kui pildil. Umbes neljakümnene või isegi paar aastat rohkem. Ta silmades kiirgas soe tarkus, mis oli mulle juba ta kirjadestki tuttav. Pehmel suujoonel mängles sõbralik naeratus. Ta kandis kena helehalli kevadmantlit ja taevasinist kohevat siidsalli, mis lehvis ta saleda kaela ümber nagu tuult täis puri. Naine ei tundnud vähimatki kimbatust mu nooruse pärast, vaid haakus mingi talle omase iseenesestmõistetavusega mu käevangu ja täitis meievahelise vaikuse oma meeldiva madala rinnahäälega. Temast hoovas nõrka lillelõhna, mis oli kerge ja hele, nagu õitsele puhkenud kevad. Püüdsin selle eest peitu pugeda nagu armetu ururott ja soovisin hinges, et keegi mu tuttavaist meid koos nägema ei juhtuks. Mul oli oma nõrkuse pärast häbi.

Ta rääkis midagi oma lapsepõlvest, taipamata, et ma ei kuulagi teda. Sõnu pudenes ta õielehtedena punaseilt huulilt nagu suhkruherneid, mis veeresid kõikjale mööda ruumi laiali ja põrkusid külmadelt kiviseintelt tagasi. Sõnad ei tähendanud midagi. Need olid kõigest vahend selleks, et täita võõraste vahelist ebamugavat vaikust. Ühe maailma saamatu soov end teisele maailmale mingil moel mõistetavaks teha. Ma ei osanud sellega kaasa minna. Tundsin end ebamugavalt ja reaalsus tegi mu kohmakaks. Mu ainus oskus end mitte naeruväärseks teha oli vaikida. Jõin aeglaste sõõmude kaupa jahtuvat musta teed, mis jättis suhu veidra mõru maitse ning piilusin vargsi käekella.

Vaikus ei paistnud teda häirivat. Vahepeal jäi ta pikalt aknast välja vaatama. Ta violetne pilk rändas üle aknaklaasi mööda roomavate toataimede, mille laiad nahksed lehed heitsid ruumi rohekat valgust, ise millegi üle mõttes. Neil hetkedel omandas ta nägu eriskummalise nukra ning kauni ilme. Ta oli kõigest viis aastat noorem kui mu ema.

Me kohtusime veel. Ma ei tea isegi, miks. Võib-olla lihtsalt uudishimust. Teda eemalt tulemas nähes valdasid mind alati vastakaid tundeid – elevusesegune rõõm ja veider häbi. Sinine siidsall lehvis läbi sooja kevadõhu lähemale, tuttav lillelõhn haaras mu endasse ja muutis mu mõneks ajaks mõtlemisvõimetuks.

Meie sõnad ei haakunud pikka aega teineteisega. Need hüplesid me vahel õhus ebakindlate ja juhuslikena nagu vette põrkunud vihmapiisad. Me justkui rääkisime erinevatest asjadest, mil polnud omavahel vähimatki ühenduslüli. Ma ütlesin alati midagi veidrat ja kohmakat, mille peale ta viisakalt naerma puhkes ja leebelt teisele teemale libises. Ta jäi alati viisakaks, isegi siis, kui ma kogemata piisa tulikuuma marjateed ta randmele kallasin ja sinna väike punetav laik tekkis.

Me käisime kusagil, vaatasime midagi. Ma ei mäleta sellest eriti midagi, sest kõike varjutas justkui mingi arusaamatu udu. Mõned kinokülastused, kus ma, sõõrmeis tema lõhn, sirge ja kangena vastu tooli nahkset seljatuge nõjatusin ja ainiti ekraani jõllitasin, nähtavast suuremat taipamata. Mõned kunstinäitused, kus ta ahne lapsena piltide ees seisatas ja värvide külluslikkust oma violetsetesse silmadesse ammutas, et need oma mõistatuslikku haldjamaailma vastu võtta.
Ma ei mõistnud kunsti. Minu meelest oli see tarbetu ajaraiskamine. Siiski kõndisin igale poole püüdlikult kaasa ning püüdsin asjatult ta entusiasmiga nakatuda.

Vahel armastas ta oma sõrmi minu omadega põimida. Kannatasin selle välja, sest ta puudutus oli pehme ja meeldiv. Ta oli elanud siin ilmas ligemale poole kauem kui mina, näinud maailma märksa enam ja teadis sellest kordades rohkem. Me vahel laiutas terve igavik, mida ma ei osanud millegagi olematuks muuta. Kui mina sündisin, lõpetas ta gümnaasiumi. Kui ma lasteaeda läksin, tegi tema tööl karjääri. Sellele kõigele oli veider mõelda. Ta naeris palju, heitis juukseid tahapoole tütarlapseliku liigutusega. Ta juuksed lõhnasid vaarikate järele ja vahel igatsesin neid puudutada.
Kui me koos linna peal kõndisime, püüdsin ma alati vaistlikult vältida meie peegelpiltide nägemist kusagilt aknapeegelduselt. Me vanusevahele mõeldes tekkis mulle alati kurku kare klomp.

Ta oli hea ja lahke. Sõbralik ja humoorikas. Hoolimata oma küpsusest vaatas seda maailma ikka veel pisut üllatunud lapse silmadega, justkui ootaks igalt päevalt mingit erilist kingitust, mille eest tänulik olla. See kõik takistas mind ta vastu hoolimatu ja jäme olemast, hoidis mu nagu eksinud metslooma oheliku otsas, kus ma ühtaegu olla ihkasin ja põgeneda soovisin.

Ta armastas mind puudutada, emmata. Mulle lilli kinkida. Ma ei teadnud, kuhu neid panna. Veidrad lopsakad taimed, mille nimegi ma ei teadnud, ummistasid kõik mu aknalauad ja täitsid mu tolmused toad raske magusa lõhna ning erksate värvidega. Vahel jätsin lilled lihtsalt esikukapile surema ja avastasin nad sealt nädalapäevad hiljem, et närbunud õielehti kingadest kokku pühkida.

Talle meeldis mu parfüüm. Iga kord, kui ta minu juurde tuli, vaatas ta mu sinakat klaaspudelit, ainsat, mis mul oli, vastu valgust, nagu oleks tegu mingi haruldase vääriskiviga. Ta armastas mu lõhna enda randmele või salvrätile piserdada, käekotti pista ja koju kaasa viia. Mul polnud aimugi, mida ta seal sellega tegi. Võib-olla unustas niisamuti, nagu mina ta lilled.




Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar