Kohtumine Viluste kooliperega

Tartu raudteejaam. Valge puidupitsiga kaunis oliiviroheline hoone on saanud peale põlengut uue ja värske välimuse. Seisan keset ooteruumi, mis on heidutavalt tühi. Kõigest üksik päikesekiir mängleb laisalt läikival põrandal ja üksildane infotöötaja, kel ei näi just palju tegemist olevat, teatab mulle, et pileteid rongile saab osta ainult elektrooniliselt. Saades nurgas seisva lahmaka automaadiga kaubale, kes peale sihtpunkti väljavalimist ja raha ülekandmist mulle enda sisemusest pileti välja kõristab, kõnnin oma kompsuga teisele platvormile. Valgekirju Edelaraudtee rong seisab nagu unine loom liipritel ja avatud uste vahelt hoovab sisse kevadist tõmbetuult. Vagunid on heidutavalt tühjad, kuna Koidula sihtpunkti poole sõitjaid ei näi palju olevat. Sätin end kupeesse üksipäini istuma ja jaamahoonet läbi paksu ning pisut tuhmunud aknaklaasi silmitsedes meenub kooliaeg, mil sai sagedasti rongiga sõidetud ja mis oli reedeõhtuti tihtipeale rahvast puupüsti täis.

Natukese aja pärast tuleb peale kamp värviliste jopede ja lehvivate juustega tudengeid, kes kaovad naerdes kuhugi rongi tagumisse otsa istuma ning üks vanem naine, kes päikesest parkunud sõrmed vaheliti põimib ja end tõsisel ilmel aknast välja vaatama seab.
Lõpuks nõksatab raudruun liikvele ning akende eest libisevad mööda tuttavad jaamad, männimetsad ja lumevaalude vahel tukkuvad üksikud hooned. Maastik vaheldub kiiresti. Pisut pikem peatus on Põlvas ning Veriora jõuab kätte varem, kui ma arvatagi oskan. Kodukandis on lund veidralt palju. Külavahetee on täis vesist sulalund ning majade katustel magavad kohevad valged kuhjad.

 Järgmisel hommikul ärkan vara ning panen igaks juhuks ettekandeks kirja mõned märksõnad, millest Viluste kooliperele rääkida, puhuks, kui mõte toppama peaks jääma või küsijail küsimustest nappima peaks kippuma. End korrata ja Tartu ettekannet ma loomulikult kasutada ei saa, kuna tahan koolilastele esineda pisut lihtsamas ja vahetumas keeles.

Suur punane telliskivimaja mõjub esmapilgul võõrana ja minevikust mitte millegiga seonduvana. Koolimaja, kus mina kunagi õppisin, nägi välja sootuks teistsugune – tumekollane sopiline puumaja, mille ees õitsetas kevaditi lillasid õisi hiigelsuur sirelipõõsas... Meenub, et kui ma Kirsipiia lugu kirjutasin, rändas mõtte kujutluspilt tahtmatult just siia, oma kunagise kooli avarale õuele, millel olen kujutlenud aset leidmas ka mõningaid sündmusi romaanist. Näiteks külmakohmetut hommikut, mil Kirsipiia avastas lompidel jääkirmet silmates, et talv on märkamatult kätte jõudnud.

Fuajees ootavad mind juba kooli direktriss Karin Sulg ja emakeeleõpetaja Aasa Liiv, poetades õhku tervitusnaeratusi. Niipea, kui kooli avarasse valgesse aulasse jõuan, taipan, et mulle meeldib siin. Meeldib õhurikas ja läbi kahe korruse ulatuv saal, kõrged aknad, mida raamivad nägusad tumesinised kardinad ja seintel rippuvad sinises rahvuslikus kirjas iluvaibad, pehmete punaste istmetega toolide kaarjad rivid, mis on kellegi asjatundik käsi paika sättinud.

Asetan oma viis seniilmunud teost, millele lisandub peatselt järge, saali eesotsas seisvale punase linaga kaetud lauale püsti ning lasen end kostitada kooli sööklas, kus pakutakse imehead aprikoosi-kohupiima magustoitu. Kunagise laudade-ja tooliderohke ruumiga, kus kokatädid läbi kitsa luugi toitu jagasid ja kogu koolipere korraga einestas ning nii mõnigi kord ruuminappuse tõttu sekeldamiseks läks, on siin üpris vähe ühist. Sööjaid on vähe, kollaste seintega ruum püüab päikest ning naaberlaudadest piiluvad mind kui kaugelt tulnut mõned uudishimulikud silmapaarid.

Tagasi saali naastes on tooliread täitunud lastega.
Peale väikest koolipere poolt esitatud võrukeelset luuleettekannet juhatab emakeeleõpetaja Aasa Liiv, kelle eestvedamisel ja õnnelike juhuste kokkulangemisel kogu üritus lõpuks ka teoks sai, ettekande sisse, peale mida jõuab jutujärg minuni.

Taipan kohe, et nõnda, nagu mulle meeldib siin ruumides, on samavõrra ka lihtne rääkida, märksa lihtsam kui Tartus. Seda enam, et lapsed kuulavad huviga ja segamishimulisi marakratte, kel ühel kohal püsimisega raskusi, ei näigi siin koolis käivat. Meenutan kooliaega, toonaseid õpetajaid, aianduslembest kooli direktorit, tänu kellele õilmitses igal kevadel maja taga värviküllane lillemeri. Sündmusi ja üritusi, mida kunagi sai korraldatud. Õpilasi, kelle lapsed on õpivad nüüd omakorda siinses koolis. Räägin loomingust ja iseendast ning kohtumine venib aegamööda tunniajaseks, seda enam, et koolipere on ette valmistanud hulga küsimusi, millest niimõnelegi vastamine paneb mu naeratama.

Ettekande lõpus rändab kõvakaaneline "Keteriin Salaaias" esimene osa kingitusena Aasa Liivi pihku ning lisaks täieneb kooli raamatukogu kõigi mu teoste läbi.
"Kõik su raamatud on välja laenutatud ja Kirsipiiale kujunenud järjekord," tunnistab Aasa mulle mõni päev hiljem.
Kas lapsed ihkavadki enim lugeda kooliromaane, mõtlen. Tahtmatult veereb mõte kunagi kooliajal täis kirjutatud päevikutele, mille kaante vahele sai üles tähendatud mitmeidki tollal asetleidnud sündmusi. Nõuka-aegne nääripidu vaigu järgi lõhnava kuuse juures, loendamatud malevaüritused, välklehtede joonistamise võistlused, kartulite sorteerimine kohalikus sovhoosis tuulest lõõskava varjualuse all ja punakaskollaste vahtralehtede riisumine sügiseti koolimaja õuel, spioonimängud ja eksamieelne palavik, punased kaelarätid, kriidipurused tahvlid ning magusat lõhna levitavad valged nartsissid, mida sai õpetajaile kingitud, rahvaste palli võistlused kooli külje all asuval spordiväljakul Lammasmäel...
Nii mõndagi kõigest sellest võiks millalgi saada kasulikuks algallikaks mõne uue kooliromaani kirjutamisel, mille mõtet olen samamoodi, nagu ka lasteraamatu kirjutamist endamisi veeretanud.
Peale ettekannet kogunevad väikesed autogrammikütid laua ümber ja sirutavad minu poole oma päevikuid ning paberitükke, millele sirgeldan mälestuseks oma allkirja.

Hiljem teeb kooli direktriss mulle tutvustava ringkäigu koolimajas. Kõnnin mööda pikki vaikseid koridore, uudistan koolile kingitud ja seintele klaaskappidesse paigutatud loendamatuid meeneid ja karikaid, maalitud rukkililli, mis kaunistavad paljusid klassiruume, värvirõõmsaid guaššijoonistusi seintel, kiikan akendest välja vaatama. Maja külje all magavad hiiglaslikud lumevaalud ja taevas on endiselt pilves, kuigi õhk soe.

Tagasi koju jõudes valdab mind meeldiv kergendus. Löön lahti Jan Kausi "Tema" ning unustan end lugema. Taas üks hea raamat...

Fotode autor on Aasa Liiv.
Peatselt ilmumas ka artikkel mu kohtumisest kooliperega Põlvamaa maakonnalehes "Koit."