Katkend uuest lasteraamatust "Keteriin Salaaias 2"

Postitan siia katkendi oma uuest, värskelt ilmunud lasteraamatust "Keteriin Salaaias 2."
Valisin selle katkendi ehk just seetõttu, et mind võlub suuresti absurdihuumor ning selles loos leidub seda rohkelt.

Keteriin vaatas orus ringi ja märkas, et siin õitseb teisigi huvitavaid taimi, mida ta varem polnud märganud. Ühed neist sarnanesid natuke hüatsintidele. Magusalt lõhnavad lilled katsid pehme helelilla vaibana kogu maapinda, nii et kohati polnud õieti astumisruumigi. Ta kummardus pikemalt aru pidamata õisi noppima.
„Oota kella kaheni, siis on nad küpsed,“ teatas korraga kusagilt lillevaiba sügavusest nagisev hääl.
Keteriin ajas selja sirgu ja silmitses uurival pilgul ümbrust.

„Kuidas, palun?“
„Ma ütlesin, oota kella kaheni,“ kordas hääl. „Siis paistab päike täpselt sellele paigale peale ja nad maitsevad palju paremini.“
„Hmm…tänan muidugi nõuande eest, aga ma pole just väga kindel, et ma soovin lilli süüa. Pealegi on hüatsindid mürgised,“
„Need pole ju hüatsindid!“ kostis nüüd porin päris tema lähedusest ja hetke pärast pistis õite varjust oma väikese pruuni pea välja kummaline karvutu olevus. „Need on keeksililled.“
„Keeksililled?“imestas Keteriin. „Ma pole millestki sellisest kunagi kuulnud.“
„Arvata võib. Ega sa väga elutark ei paista jah.“
„No tänan väga,“ oli Keteriin pisut solvunud.
Olevus haigutas, sirutas ennast pisut ja Keteriin märkas, et tegemist on ühe iseäraliku maoga, kellel laiutasid mõlemal pool pead naljakad ümarad kõrvad.
"Ma olen Keeksivalvur, muide.“
„Ahsoo. Mina olen Keteriin,“ teatas Keteriin ikka veel natuke solvununa.„Ja mina ei valva midagi. Kui, siis ainult iseennast.“
„Ennast on väga huvitav valvata,“ arvas Keeksivalvur. „Ma valvan ennast kogu aeg. Ükskord olin ma natuke hooletu ja põgenesin iseenda käest ära, kujutad ette?“
Keteriin ei suutnud seda parimagi tahtmise korral ette kujutada.
„Oli see alles tagaajamine,“ tunnistas Keeksivalvur elavalt ja roomas õite seest välja. Isegi ta pruun sabaots värises erutusest. „Ma ajasin end päev otsa taga ja alles õhtu eel leidsin üles, suure mägrapuu õõnsusest, kujutad ette?“
„See oli küll vedamine,“ arvas Keteriin ja hakkas veidra valvuri mõistuses pisut kahtlema.
„Jah, tõepoolest. Ma heitsin end terveks ööks karistuseks puuõõnsusesse vangikongi.“ Ta nuuksatas. „See oli väga ebamugav ja hirmu täis öö.“
„Tunnen kaasa,“ pomises Keteriin.
„Jah.“ Keeksivalvur näis hetkeks tõsiselt õnnetu. „Aga vähemalt õppisin ma sellest kogemusest kõvasti.“
„Mida siis?“
„Et iseenda eest ei ole mõtet põgeneda. Ta saab su varem või hiljem nagunii kätte ja seda hullem sulle. Vahel pistab nahka ka.“Keeksivalvur liigutas oma veidraid kõrvu ja ohkas.
„Ma usun sind,“ lausus Keteriin viisakalt ja otsis mõttes põhjust, et vaikselt minema hiilida.
„Igatahes,“Keeksivalvur tõstis silmad ja näis korraga jälle rõõmsam, „pea siis meeles, kell kaks võib keeksililledele hambad sisse lüüa.“
„Oh, jah,“ pomises Keteriin kerges segaduses. „Tänan meelde tuletamast.“
„Pole tänu väärt!“
Lilled sahisesid korraks ja silmapilgu pärast oli veider valvur nende varju silmist kadunud.
Keteriin silmitses natuke aega kohta, kuhu olevus oli kadunud ja kuulis siis selja tagant mingit kahinat. Ta pööras end ringi ja märkas oma sõpru lähenemas, mõlemad rõõmsad ja õnnelikud, üleni sädelevate teemantidega kaetud. Keteriin ulatas Kirkele hüatsindikimbu, mille see tänulikuna vastu võttis.
„Need pidid kell kaks süüa sündima,“ lausus Keteriin ja muigas.
„Mida?“Kirke vahtis hämmeldusega kimpu.
„Ah, ei midagi. Ma ajasin siin vahepeal ajaviiteks ühe poolhullu valvuriga juttu.“
„Ahsoo.“
Nad kõndisid tagasi paigani, kust nad olid orgu laskunud ja koos asusid nad taas pikkamisi üles ronima. Üles jõuda oli märksa keerulisem, kuna liivane maapind ei pakkunud jalgadele kuigi palju tuge. Peale mõningaid pingutusi jõudsid nad lõpuks tagasi sooja päikesepaistesse. Kalliskivid nende riietel lõid valguse käes eredalt särama, nii et nad jäid üksteist imestusega silmitsema.
„Ehh, rikkusid mu kõige parema argipäevakuue ära,“ porises Kreebu oma sädelevale ürbile tehtult nördinud pilku heites. Kirke müksas teda sõbralikult ja Kreebu jättis otsekohe oma torina ja naeratas Kirkele sama silmipimestavalt, nagu teemandid ta karvasel ürbil.
Tagasitee koju kulges märksa rõõmsamas meeleolus. Kreebu poole jõudnud, noppis Keteriin hoolikalt kõik teemandid kleidi küljest lahti. Nendest kogunes aialauale väike sädelev kuhjake.
„Jätan need sinu juurde,“ arvas ta. „Koju minnes pudenevad need nagunii tuhaks ja sellest oleks kahju.“
„Noh, me võime ju alati Kandrillilt teenet paluda,“ pakkus Kreebu varmalt, ent Keteriin lõi käega. „Ma arvan, et ei hakka teda praegu tüütama. Pealegi oleks mul kindla peale ema ees tublisti selgitamist, kui ma kalliskivikuhjaga koju ilmuks.“
„Küllap vist,“ oli Kreebu sellega päri.
„Oh, vaadake!“ hüüatas korraga Kirke. Ta hoidis kimpu käes ja raputas kimbatuses käppa.
Hüatsindikimp ta käes tundus otsekui sulavat ja taignataoline ollus voolas ta sõrmede vahelt otse põrandale.
Sõbrad vahtisid nähtust pärani silmi.
„Hakkavadki tainaks muutuma,“ pomises Keteriin lõpuks.„Mis kell on?“
„Mis asja?“ imestas Kirke ja püüdis kleepuvast kimbust vabaneda.
„Mis kell on?“ kordas tüdruk.
„Ee…“Kreebu heitis pilgu oma merevaigust seinakellale. „Kolmveerand kaks. Mis siis?“
„Ei, ära viska neid ära,“ hüüdis Keteriin, kui märkas, et Kirke tahab kimpu prügikasti pista. „Ma tean, mida me teeme.“
„Mida siis?“
„Vii kimp päikese kätte.“
„Mispärast?“imestas Kirke.
„Küll siis näed.“
Nad läksid koos õue, kõige soojemasse ja valgemasse paika maja seina ääres.
„Näita sellele rohkem päikest!“
Kirke sirutas kimbu valguse poole.
„Nüüd ootame,“ ütles Keteriin ja seda nad ka tegid.
Kreebut ei paistnud asi suuremat huvitavat. Ta tuli samuti õue, istus maja seina äärde maha, sulges silmad ja jäi silmapilk tukkuma.
Mõne aja pärast hakkas õhus levima magus küpsetamiselõhn. Läks mööda veel pisut aega ja otse nende silme all muutus veniv tainas aegamööda keeksimaitselisteks küpsisteks. Kirke napsas ühe küpsise kimbu küljest lahti ja silmitses seda hämmeldusega.
„Heh, see segane valvur rääkiski õigust,“ naeratas Keteriin ja võttis ka endale ühe küpsise.
„Proovi ka,“ ulatas Keteriin ühe küpsise unest virgunud Kreebule.
„Pole paha, kuigi veel pisut toores,“ märkis see magusat suutäit mäludes. „Aga kell pole vist veel päris kaks ka.“
„Jah, viis minutit on puudu,“ ütles Keteriin.
Lõpuks oli kell täpselt kaks ja kõik küpsised said valmis. Keteriin ja Kirke istusid samuti maja seina äärde ja pistsid aegamööda kogu söödava nahka, nii et lõhnavast kimbust jäi järele kõigest pihutäis rohelisi rootse.
Seejärel jätsid nad sõbralikult hüvasti ja Keteriin lippas taas kodu poole, kõht küpsiseid ja pea kummalisi mõtteid täis.


Keteriin Salaaias 2, lk. 93-95, kirjastus Argo