"Ruubeni liblikate" autoritutvustuse üks versioone

Oktoobrikuu libiseb vaikselt juba keskpaiga kanti ja vahepeal pole mahti olnudki siinset keskkonda täiendada. Pean püüdma end parandada. :)
Selles mõttes on blogipidamine siiski üks üpris tänuväärne tegevus, et teinekord on siit üsna hea mõnda varem kirja pandud materjali kusagil kasutada. Üks "Ruubeni liblikate" autoritutvustuse versioone raamatu kaanel oli näiteks ka seesugune, mu wordpressi blogis leiduv variant:

Kes ma olen? See näib mulle tihtipeale kõige keerukam küsimus üldse.
Võib-olla olengi kõigest kaks vaevuaimatavat jäljerida märjal liival, mille soolane valge vahuriba peagi merre pühib. Mõtted, mis mäletavad nii mõndagi – kevadist vihma, talvist karget valget puhtust, ritsikate saagimist sumedas suveõhtus, sügise värvikirevat vahtralehesadu. Ehk olengi vaid see, mida mu meeled suudavad meenutada ja sõrmed kirja panna? Mõtted, mis ma jätan endast kuhugi, Sulle lugeda. Raamatute ja ajakirjade kaante vahele. Veebikeskkonda. Kirjasõna läbi teistmoodi reaalsuseks muutunud hetked, mis kunagi näisid liiga tähendusrikkad, et neil niisama minna lasta.

Nõnda ma kõnningi üle ranna, läbi Su mõtete, jättes sinna samasuguseid märgi jälgi, mille vahulaine endasse neelab ja ära viib. Võib-olla tunned neis milleski kunagi ära iseenda. Võib-olla jagame koos mõnda mõtet või emotsiooni. Ja see on juba Su enda valik, hoiad neist kinni või ei.