Lisan siia katkendi oma uuest romaanist. Selle leiab ka raamatu sisekaanelt.
Soovisin valida seesuguse, mis mis ei räägiks romaani liiga palju ette ära, ent tekitaks siiski samas mingi põnevusmomendi. Ma ei kulutanudki otsimisele tõtt-öelda kuigi kaua aega, vaid millegipärast teadsin kohe, millist katkendit soovin kasutada.
Viimaks nägin ma Andisid. Need laiusid me all teravatipuliste ja süngetena, kuulutades mulle ilmeksimatult üht – mu maine elu oli lõpule jõudmas. Märkasin möödaminnes, et taevas hakkas järk-järgult tumenema, just nagu heljuks õhus läheneva tormi ootus. Pikkamisi tõmbus kogu laotus me ümber süsimustaks, kuigi kaugel eemal silmapiiril eristasin mõnevõrra heledamat, nõrgalt punakat valgustriipu. Tõenäoliselt loojus sinna päike.
Lendasime veel natuke ja hakkasime siis pikkamööda laskuma.
Kummalisel kombel ei suutnud ma ikka veel uskuda, et ma tõepoolest olingi Peruus. See tundus nii ilmvõimatuna, nagu näeks ma tegelikkuse asemel hoopis und. Ma olin tulnud siia, täiesti mõistetamatusse kaugusesse, olendiga, kelle paljas nägeminegi inimesed hirmust minestama oleks pannud. Mu igav ja turvaline kodu tundus ühtäkki nõnda kauge ja tähtsusetu, justkui poleks seda enam olemaski. Ja ma mõistsin mingi pelutava selgusega, et kui ma ka peaks praegu ümber mõtlema, poleks mul ilmselt enam tagasiteed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar