Järgnevalt toon teieni teisipäeval, 23. oktoobril "Hiiu Lehes" ilmunud intervjuu, mis kajastab mu uut romaani "Ruubeni liblikad: Kirsipiia" ja annab ehk kõige ülevaatlikumalt edasi mu viimase aja tegemisi. Panen ta siia üles muutmata kujul.
Küsimusi esitas Hiiu Lehe ajakirjanik Helja Kaptein.
Olen püüdnud leida oma teoste peategelastele omapärased ja vähelevinud nimed, mis eristuks ja jääks meelde. Kuna mind on lapsest peale saatnud kirg maalikunsti vastu, siis soovisin luua sellega ka oma romaanis mingi seose. Ruuben on tuletis renessansiaja kuulsast maalikunstniku Peter Paul Rubeni nimest, kelle maalide julge soe joon on mulle alati olnud sümpaatne. Lisaks on Kirsipiia nimi ka kõlaliselt väga kaunis, see on ühe mu sõbranna lapse nimi.
Kas raamatut kirjutades on juba pealkiri enne olemas?
Romaani pealkiri sünnib mul pigem teose kirjutamise käigus kuidagi iseenesest, lihtsalt tundest, et see on õige. Algne pealkiri teosele oli „Ruubeni liblikad“, kuid hiljem otsustasin lisada ka peategelase Kirsipiia nime, et mõlema peategelase nimed oleks pealkirjas kajastatud.
Kellele on romaan mõeldud?
Ilmselt määratleks ma end ehk enim noortekirjanikuna, kuna noortele on väga lihtne ja tore kirjutada. Seekordse romaani sihtgrupp on peamiselt teismelised romantilised neiud, ent nagu alati, on mu romaanid sobiv lugemismaterjal igas eas inimestele, kelle sooviks on vahelduseks argipäevale kogeda midagi erilist ja pisut müstilist.
Mis oli see tõuge, mis pani teid seda raamatut kirja panema?
Nagu on öelnud suurepärane kirjanik Peeter Helme, on parim inspiratsiooniallikas eelkõige ilukirjandus ise. „Ruubeni liblikad“ on saanud päris tugeva inspiratsioonilise tõuke maailmakuulsast Stephanie Meyeri teosest „Videvik,“ mille sisuks oli ebatavaline armastuslugu üleloomuliku olendi ja koolitüdruku vahel. Selles teoses oli minu jaoks midagi seletamatut, mis mind puudutas ja inspireeris Kirsipiia lugu kirjutama.
Kaua kirjutasite?
„Ruubeni liblikaid“ oli ilmselt kõigist mu käsikirjadest kõige meeldivam kirjutada, mõte jooksis vahel kiiremini, kui mu sõrmed arvuti klaviatuuril järele jõudsid. Kõige viljakam päev oli 40 lehekülge. Romaan ise valmis paari kuuga, kuid hiljem tegelesin üpris kaua teose keelelise lihvimisega ja kokku võttis selle lõplik valmimine aega umbes pool aastat. Mul oli õnne saada enda käsutusse Varraku suurepärane keeletoimetaja Eha Kõrge, tänu kellele sai romaan kahtlemata keeleliselt väga hea lihvi.
Kes oli teie esimene lugeja, kellele näitasite?
Enne trükki minekut ma tavaliselt käsikirja kellelegi lugeda ei ole andnud, mu parimad nõustajad ja abilised on olnud kirjastuste toimetajad ja kujundajad. Aga trükist tulnud teost nägi kõige esimesena minu tütar. Võttis teose pihku ja ütles: „Ah selline siis saigi.“
Kes on raamatu kujundaja, kuidas olete rahul kujundusega?
„Ruubeni liblikad“ on mu esimene romaan, mille juures ma sain kaanekujunduse osas väga palju kaasa rääkida. Üldse sujus kogu koostöö suurkirjastusega Varrak väga hästi, nad kooskõlastasid minuga raamatu tegemise juures kõiki oma samme ja pidasid minu kui autori soove ja arvamusi väga olulisteks. Kunstiinimesena oli mu üks soove kaanekujunduse osas, et kunstnik teeks mitu kaanekujunduse varianti, et mulle jääks valikuvõimaluse osas natuke mänguruumi. Kunstnik Anne Pikkov võttis asja tõsiselt ja variante tuli kokku lausa kümmekond. Antud kaanekujundus jäi mulle valikust kohe silma kerge retro-hõnguga, meenutades pisut Silvia Rannamaa „Kasuema“ kujundust, millel on samuti triibuline taust. Triibud minu teose kaanel viitavad Kirsipiia toa triibulisele tapeedile.
.
Paari sõnaga raamatu sisust
Raamatu lühikokkuvõte, mille leiab ka romaani tagakaanelt:
Septembrikuu algus toob ühte Tallinna gümnaasiumi lõpuklassi uue õpilase – nägusa ja kütkestava Ruubeni, kes võidab oma sundimatu hoiaku, erakordse tarkuse ja sarmiga otsekohe koolikaaslaste poolehoiu. Ent kõigi üllatuseks näib noormees kaunitest kooliõdedest enim huvi tundvat hoopis paksukese ja paljude pilkealuse Kirsipiia vastu. Tüdruku vastu, keda keegi endale sõbraks ei taha. Keda isegi ta enda kass mingil seletamatul põhjusel vihkab. Kelle ainus meelelahutus on oma kurbust, üksildust ja tõrjutust peletada krõpsupaki või kommikoti sisu tühjendades.
Hoolimata ebavõrdsest taustast areneb vastastikune sümpaatia Kirsipiia ja Ruubeni vahel kiiresti sügavaks armulooks, mille taga peituvaid tumedamaid ohtlikke hoovusi armastuse kõikvõimsusesse sinisilmselt uskuv tüdruk esialgu aimatagi ei oska.
Millal ja kus on raamatu esitlus?
Kuna mul oli alles sel kevadel kahe esimese romaani „Lepatriinupüüdja“ ja „Martin Greeni juhtumi“ esitlus Kärdla Linnaraamatukogus ja Käina Gümnaasiumis, siis ilmselt iga ilmuva romaani puhul ma eraldi esitlust ei tee. Ent järgmine asetleidev esitlus, mil tutvustan oma lasteraamatut „Keteriin Salaaias“ ja muuhulgas siis ehk pisut ka Kirsipiia lugu, leiab aset novembri lõpus või detsembri algul Kärdla ÜGs, Käina Gümnaasiumis ja kui jõuab, siis ka Emmaste Põhikoolis. Kuupäev on veel täpsustamisel, vastavalt sellele, millal lasteraamat trükist ilmub. Samuti on oodata raamatuesitlusi Tallinna raamatukogudes.
Kas raamat on Hiiumaal ka müügis?
„Ruubeni liblikad“ on jõudnud müügile ka Hiiumaale, nii Magnuse ärisse kui ka Selverisse uute teoste riiulile. Raamatud on tänapäeval kahtlemata üpris kulukas ostukorvi artikkel, seega olen tänulik kõigile, kes pole pidanud paljuks mu teost endale soetada.
Nagu ma lugesin, ilmub kohe- kohe järgmine teos. Kas mõtted ei lase rahulikult magada- kipuvad paberile?
Tõepoolest, novembri lõpul on ilmumas mu esimene lasteraamat „Keteriin Salaaias.“ See on fantaasiarohke ja lõbus tõlgendus maailmakuulsast lasteraamatust „Alice Imedemaal.“ Teos on saanud kaunid illustratsioonid tuntud Eesti kunstnikult Epp Margustelt. Järge Keteriini lugudele on oodata juba uuel aastal.
Tõtt-öelda oli „Keteriin Salaaias“ üldse kõige esimene käsikiri, mille ma kirjutasin, ent jätsin ta mõneks ajaks arvutisse laagerduma ja otsustasin alles sel suvel seda kirjastusele pakkuda. Mul on tõesti õnne olnud, sest kirjastuste uksed on olnud kõigele, mida pakkunud olen, lahkelt valla.
Varasem intensiivne loominguline põlemine, mis oli iseloomulik mu kirjutamise esimestele aastatele, on nüüdseks asendunud rahulikuma ja küpsema leegiga, mis laseb magada küll. Pigem üritan nüüd süžeekäike rohkem läbi mõelda ja panen teose keelelisele kvaliteedile senisest veel enam rõhku.
Ma pole kunagi võtnud kirjutamist kui tööd või rasket kohustust. Pigem on see minu jaoks lõbu, eneseteostus ja sügav sisemine vajadus seesuguse eneseväljenduse järele. See on minu maailm, milles ma tunnen end kõige enam rahulolevana ja olen õnnelik, et võin seda jagada ka lugejaga.
Hiiu Lehe kodulehte saab piiluda siit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar