Marko Tiidelepp "Ruubeni liblikatest"

Raamatuarvustuste kirjutamisega tegelev Marko Tiidelepp, kes kirjutas üpris sooja ja positiivse arvustuse mu noorteromaanile "Martin Greeni juhtum", mida saab lugeda siit, kajastab lastekas.ee lehel ka mu uut romaani "Ruubeni liblikad: Kirsipiia."

Oma arvustuses teeb ta lastele igati eakohases sõnastuses kokkuvõtte romaani sisust. Kuna ta räägib seejuures kokkuvõtlikult ära ka romaani sisu, panen arvustuse siia keskkonda üles lühendatud kujul, et neile, kel pole veel olnud mahti teost käes hoida, jääks alles põnevusmoment.

Pean tunnistama, et “Ruubeni liblikad: Kirsipiia” on ülimalt põnev lugemine. Kuigi esialgu tundub, et tegemist on tüdrukutele mõeldud noorteromaaniga (raamatul on roosad liblikatega kaaned), siis tegelikult sobib see lugemiseks nii tüdrukutele kui ka noormeestele.
Raamat algab nagu üks noortekas ikka – on üks lõpuklassi tüdruk, kel nimeks Kirsipiia Kirsimäe (sellise nime väljamõtlemise eest tuleks autorit “premeerida” 10 punktiga) ja üks viimasesse klassi tulnud uus kutt, kel nimeks Ruuben. Tüdruk on veidi ülekaaluline ja ta jumaldab üle kõige magusat. Noormees on aga tõeline prints – nii välimuselt kui ka käitumiselt.
Kohe romaani alguses hakkab juhtuma imelikke asju. /.../ Nüüd mõtlete, et see on tavaline armastusromaan – aga ei ole!
Autor seob ühtseks tervikuks argimaailma ja elu müstilisema poole. /.../
Väga keeruline ja samas põnev olukord, millest võib oodata, kes teab mida!
Mida lehekülg edasi, seda kindlamaks muutub teadmine, et armastus jääb. Raamatu lõpp on igal juhul üllatav.

Kiiri Saare uus noorteromaan on põnev lugemine, sest ega meil oma autoritelt palju selliseid raamatuid ei ilmu, kus tuuakse mängu müstika, deemonid ja inglid. Siin on need kõik olemas ning lisaks veel ilus ja salapärane armastuslugu.

Tekst: Marko Tiidelepp

Täismahus arvustuse ja sisukokkuvõtte leiab siit.

Endapoolseks kommentaariks ehk niipalju, et tõtt-öelda heitsin ma esialgu pisut meelt kaanekujunduse roosa värvi suhtes, kuna mu enda nägemus kaanest oli pigem midagi tumedat ja minimalistlikku. Mulle endale meeldis väga näiteks Martin Greeni kujundus ja lootsin, et tuleb ehk midagi sarnast.

"Teie kodulehel pole ühtki nii roosat raamatut!" ahastasin ma läbi kerge huumori kirjastajale. Ent mõeldes sihtgrupi eelistustele ja konsulteerides ka mitmete kunstnike ja selle ala asjatundjatega, võin kokkuvõtteks öelda, et kaanekujundus sai igati stiilne, pilkupüüdev annab hästi edasi romaani õrna ja romantilise sisu. Õnneks oli mul ka piisavalt valikuvõimalust erinevate kujunduste vahel ja ma sain selles osas väga palju kaasa rääkida.

Nimi Kirsipiia Kirsimäe sündis tõtt-öelda üpris juhuslikult, eelkõige ilmselt kõlalise sarnasuse tõttu. Kirsipiia nimi oli mul juba ammu enne romaani sündi olemas. See jäi mulle juhuslikult kõrva juba hulk aastaid tagasi, mil teostasin end algklasside õpetajana ja elasin ühes kenas ja armsas kesk-Eesti väikelinnas. Kuigi ma ei osanud tollal veel mõeldagi, et võiksin tegeleda raamatute kirjutamisega, teadsin sellegipoolest sisimas, et tahan selle nime kunagi kuidagi ära kasutada. Kus ja millal, polnud mul loomulikult aimugi. Nii see nimi lihtsalt ootas oma õiget aega mu meeltesügavuses ja tõusis justkui iseenesest pinnale hetkel, mil alustasin "Ruubeni liblikate" käsikirja kirjutamisega. Perekonnanimest niipalju, et Kirsimäe on mu ühe parima sõbranna neiupõlvenimi ja see on talle tänuks ta pikaaegse tingimusteta sõpruse eest.