"Tupiktänavas" järjejutuna ajakirjas "Saladused"

Mu novell "Tupiktänavas" alustab septembrikuu "Saladustes" järjejutuna. Kuna sellest on siin keskkonnas varemgi Hiiu Lehe järjejutuna pisut juttu olnud, siis päris üle rääkima ma seda ehk ei hakka, kuna huvi korral on need teemad otsinguga hõlpsasti leitavad. Räägiksin ehk pigem sellest, kuidas ma selle loo mõned aastad tagasi kirja panin.

Mäletan selgelt, et see oli üks vihmane sügisene laupäeva pärastlõuna, mil võtsin ratta ja läksin harjumuspäraselt sõitma. Pisut enne Rannapaargut on üks väike park, kust lookleb läbi mudane võssa kasvanud oja, mille kaldal keegi eriti ei käi. Vahel mulle meeldivad seesugused üksildased paigad, kuna need näivad emotsionaalselt eriti hästi laadivat.
Panin ratta plangu najale ja nagu lapsepõlveski, vaatasin korraks plangu laudade vahelt mahajäetud aeda. Mulle vaatas vastu viltu vajunud puuriit ja sammaldunud kuusk. Vaikne, hall päev, kõrgel mu pea kohal kohisesid kõrged tumedad puud... Mingi omamoodi ära tunnetatud hetk, minevik ja olevik koos, mis näis oma tavalisuses ühtäkki erakordsena.

Koju jõudes avasin arvuti kaane, tekitasin Wordi faili ja nõnda sündiski esimene peatükk väikelinna piigast Piiast, kes avastab korraga, et on ootamatult jõudnud elu teelahkmele.

Üha enam paeluv väljakutse näib mulle olevat kirjutada lihtsatest inimestest, kes justkui elaks siinsamas, meie kõrval; nende sisekaemustest, emotsionaalsetest heitlustest ja iseendaga ära leppimistest.

Minuga tehtud intervjuule leidis Saladuste toimetaja Malle Toomiste kahtlemata tabava pealkirja "Kiiri Saar maalib inimsuhteid." Ilmselt on see vihje mu maalimishobi harrastusele, ent sama keerukas ja nauditav on tegelikkuses visandada ka inimsuhteid kogu nende värvipaleti ereduses.
Intervjuud ma siia keskkonda heameelega üles ei riputaks, kuna pigem on mu suundumus avaldada loominguga seonduvat, kui isiklikku. Ent ajakirja vahendusel on teil võimalus sellestki osa saada.

Toredat tutvumist!