Katkend novellist "Kuulsuse kuldne sära"

„Ruta!“ kõlab korraga mu kõrvu tuttav hääl.
Pööran end jahmunult ringi ja vaatan otsa tuttavatele pruunidele silmadele.
„Kuhu sa kiirustad? Pidu on alles poole peal,“ jätkab Ramon ja astub pika sammuga lähemale.
„Hei,“ naeratan sunnitult. Tajun mehest hoovavat meeldivat ja samavõrra pelutavat lõhna, milles näib segunevat kogu ta praegune maailm – ööbimised kallistes hotellides, lõpmatud proovid ja esinemised, fotoaparaatide heledad sähvatused, kiljuvate fännide parved, kes teda kirevate hordidena saadavad.

Kõige selle tajumine muudab mu kuidagi kohmetuks. Mu enda õmmeldud lihtne seelik tundub mehe kalliste riiete kõrval kuidagi kohatu.

„Kas sa arvasid, et unustasin autogrammi küsida?“ pärin sellegipoolest söakalt.
Ramon silmitseb mind uurivalt ja pahvatab siis naerma. Ta naer on soe ja kodune, täpselt seesugune, nagu ma seda kooliajast mäletasin.
„Kas ma tohin hoopis sinult autogrammi paluda?“ küsib ta lõbusalt.
Mu näole valgub hämmeldus ja korraga tunnen ma temas taas ära selle lihtsa heasüdamliku poisi, kes jõulukuuse juures pilapakki krepp-paberisse mähkis.

„Muidugi,“ kohman lõpuks ja õngitsen käekotist pastapliiatsi välja. Tajun seletamatu kergendusega, nagu poleks vahepeal mööda libisenud aega olemaski. Ramoni käsi on sama soe nagu ta naer ja sobib mu pihku endiselt.
Kraabin ta peopessa, täpselt elujoonele kohmakalt: RUTA.

Mees jälgib seda naeratusega ja surub siis sõrmed tänulikult kokku.
„Kas ma näen sind homme?“ uurib ta edasi. „Mul on sulle nii palju rääkida.“ /.../
Mu naeratus laieneb ja korraga olen jälle seesama tüdruk jõuluõhtult, kes õnnelikuna keset lumesadu seisis. „Olgu, homseni siis.“

„Homseni, Ruta.“
Pööran selja ja kõnnin edasi. Mu pea kohal naeratab mulle suur kollane kuu.