Raamatu kaaned said päris informatiivsed, mis on kahtlemata tore. Seal leidub katkend romaanist ja pisut juttu ka minust endast. Mu kolmanda romaani otsustas kunstnik Anne Pikkov ilmestada ka minu fotoga. Otsisin neid välja mitmeid ja kaalusin paljude variantide vahel, kuigi teadsin sisimas, et tegelikkuses sooviksin just seda fotot kasutada. Õnneks oli ka kunstnik otsekohe sama meelt. Pilt ise pole küll kõige värskem ülesvõte, kuid sellegipoolest annab see mu olemust üpris hästi edasi ja mõjub ehk ka kõige loomulikumana. Foto on tehtud mu vanematekodus, mil olin minemas põhikooli kokkutulekule ja enne seda sai üks juhuslik klõps tehtud. Hiljem on fotot töödeldud ja raamatu kaanele sai ta trükitud mustvalgena, kuna nõnda mõjus ta kõige paremini.
Natuke siis ka "Kirsipiia" kaanel leiduvat informatiivset juttu:
Minu kirjanikuks saamise tee pole olnud juhuslik, vaid pigem loomulik asjade käik. Teostasin end palju aastaid algklasside õpetajana, juhendasin loominguliste huviringide tegevust, hiljem ajendas armastus raamatute vastu õppima juurde raamatukogutöötaja eriala.
Ühel vihmasel päeval poes värskeid teoseid sirvides teadsin korraga, et ainus, mida ma tegelikult teha tahan, on kirjutamine. Algul sündisid mu käsikirjad eelkõige mulle enesele meelelahutuseks, hiljem pigem eneseteostuseks, sügavast sisemisest vajadusest, reaalse eesmärgiga publitseeritud saada.
Kirjutades tunnen end ehk kõige enam iseendana ja vahel näib mulle mu kirjutatu märksa reaalsem kui elu ise.
Raamatud, nagu lapsedki, sünnivad eelkõige armastusest. Mu käesolev, kolmas romaan sündis inspireerituna ühest eriskummalisest teosest, mis ei lasknud mind enne enda kütkest lahti, kui olin oma loo kirja pannud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar