Kuidagi hea meel on tõdeda, et mu kaastöö ajakirjaga "Saladused" on märkamatult kenasti sujuma hakanud. Sedapuhku leidub nägusa värske sinepivärvi septembrinumbri kaante vahel kolm minuga seonduvat lugu – novell "Kuulsuse kuldne sära ehk lugu sellest, kuidas ma Birksu sünnipäeval minevikuinimestega kohtusin," uue järjejutuna hakkab jooksma Hiiu Lehe lugejatele juba tuttav novell "Tupiktänavas" ja lisaks tegi ajakirja toimetaja Malle Toomiste minuga järjejutu alguse puhul ka intervjuu.
Tõtt-öelda olen millegipärast alati arvanud, et novellide kirjutamine on märksa keerukam kui romaanide kirjutamine, kuna lühijutt eeldab oskust väheste sõnadega võimalikult palju ära öelda. Romaanidega on justkui mängumaad rohkem, nende kirjutamine kulgeb kuidagi sujuvamalt ja rahulikumalt, jõudes lõpuks kirjutamisprotsessi käigus justkui iseenesest loogilise lõpplahenduseni.
Mu seekordne novell sai inspiratsiooni ühest üsna ootamatust hetkest – kohalikelt kohvikupäevadelt. Ujumast tulnuna jäin hilisõhtul täiesti pooljuhuslikult seisma ühes hubases ühepäeva-kohviku aias. Õunapuude alla paigutatud laudadel hõõgusid soolaküünlad nagu helendavad silmad ja mõnusa kohvikusumina sisse sattudes jäin tahtmatult kuulama kohaliku poistebändi kontserti.
Tihtipeale polegi inspiratsiooniks vaja õigupoolest midagi muud, kui kõigest mingit põgusat positiivset emotsiooni, mis minus mingi äratundmise tekitab. Selles sumedas, nüüdseks küll juba möödanikku libisenud suveõhtus oli minu jaoks midagi eriskummalist, mis mind mingil moel puudutas. Nõnda sündiski lugu supernoovana kuulsuse taevasse lennanud Ramonist, kes tuleb üle paljude aastate taas kodulinna, kooliõe sünnipäevale kontserti andma. Novell arutleb kaudselt selle üle, kas ja kui palju inimesed muutuvad, kui neid kuulsuse kuldne sära puudutab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar