Lugemissoovituse blogi lahkab mu loomingut

Hiljaaegu netis ringi tuulates jäi mulle silma üks kevadiselt rõõmus ja kutsuvalt rohekates toonides Tartu Lutsu raamatukogu raamatukogutöötajate poolt koostatav lugemissoovituse blogi. See paistab igati positiivses mõttes silma oma põhjalikkuse poolest – lisaks isiklikule muljele loetu üle, mida taolised kirjanduslikud blogid tavaliselt sisaldavad, on postitustesse kaasatud hulgaliselt materjale autorite ilmunud loomingust ka laiast veebiavarusest. Ja seda nii blogiarvustuste kui ka erinevate ilmunud artiklite põhjal. Kahtlemata igati sümpaatne põhjalikkus enne postitusi taolist eeltööd teha.

Nõustun täiesti postituse autori Ülli Tõnissoo arvamusega, et "Martin Greeni juhtumis" on Videviku-sarjale sarnaseid elemente. Kuna kuulun ilmselt nende meeletute rahvamasside hulka, keda St. Meyer on suutnud oma eriskummalise loomingu läbi kuidagi eriliselt ja sensitiivselt puudutada, kajastub see ilmselt mingis mõttes ka mu teostes.

Samuti on tõde see, et "Martin Greenile" lisasin sõna "juhtum" ilmselt just Gardnieri ideele toetudes, "kelle kõik lood on mingid juhtumid." Lihtne ja juba eos põnevust äratav võte, mille õnge uudishimulik lugeja nii meelsasti astuda tavatseb.

Ma isegi ei leia, et "Martin Greenis" oleks ülemäära võitlusstseene, see jääb vähemasti mu enda meelest kuidagi täiesti muude sündmuste varju. Ja tõde on ka see, et raamatut kirjutades tundsin lõpus, et hakkan pisut väsima, kuna aega jäi romaanivõistluse tähtaja jaoks pisut napiks. Omamoodi paeluv, et lugeja selle ära tunnetas, kusjuures päris mitmelt poolt kuuldud arvamus, seega tunnetab ilmselt ka mu ülejäänud emotsioone kirjutamisprotsessi juures. :)

Jah, eks selle lõpu oleks võinud ka pisut erineva ja vähem disney´liku kirjutada, ent ootamatus peaks siiski üsna märkimisväärselt jalust rabama. Taoline emotsioonidel mängiv psühholoogiline alttõmbamine on alati mu tähelepanu äratanud ning midagi taolist tahtsin ära kasutada ka enda romaanis. Aga jah, kellel veel raamat lugemata, siis ette ma muidugi ära ei räägi. :)

No ja lõppu lihtsalt üks südantsoojendav ilus mõte sellest blogist, mis tekitab sooja tänutunde.

"Autoritutvustusest loeme, et Kiiri Saar on õppinud raamatukoguhoidjaks, seega hariduselt meie kutsekaaslane. Ilmselt pole ka kõikidel kõrgetel kultuuriametnikel õrna aimugi, kui hästi raamatukoguhoidjad kirjutada oskavad."

Eks selle loominguga ongi nõnda, et üks asi on tehniline pool – see, kuidas süžee on üles ehitatud ja missuguse kirjakeele kvaliteediga kirjutatud ja sootuks teine asi maitseküsimus, mille üle pole tõtt-öelda viisakas ei kakelda ega teost halvaks pidada pelgalt seetõttu, et lugemine juhtumisi ei meeldinud. :) Ma usun, et neid kaht erinevat nüanssi on tegelikult üsna oluline eristada ning mõtlev lugeja on suuteline seda ka suurepäraselt mõistma. :) Mulle näiteks Nirti "Ja anna meile andeks meie võlad" niiväga ei istunud, lihtsalt teema jäi minu jaoks pisut kaugeks, kuigi ma saan väga hästi aru, et tegelikult on tegemist ühe üsna meisterlikult kirjutatud teosega. 
Aga lahkeile blogipidajatele kahtlemata palju edu ja tänud minu loomingut sirvimast!