Kuna juba kord vanu albumeid tuustima ja kergelt retrolainele sattusin, siis lisaks eelmisele postitusele laen üles veel mõne foto minevikust. Pildil siis üks suvine reis aastast 1985, mil sai satutud korraks Haapsallu. Lihtsalt veider, kui lokkis mu juuksed tol ajal ikka olid! Ja see võluv kortsuriidest kleit - mu käsitöövirtuoosist ema looming. Ega vist praegu, mil kõike külluses, ei kujutakski eriti ette aega, kui poest suurt midagi saadud ei olnud ja õndsad olid need, kes ise suutsid midagi originaalset valmis disainida. Värvitoon peaks olema midagi helelillat. Ilus, soe ja õnneliku olemisega päev. 
Järgmine foto on tehtud vanaema pool maal. Jään vist isegi vastuse võlgu, mis puhul on tekk laua peal. Võib-olla mu väikeõde ukerdas seal ringi, mine tea. Aga mina, salapärase näoga lauanurgal midagi kaustikusse sirgeldamas - ilmselt küpsetas suvesoe päev mu fantaasias valmis ühe järjekordse kirjatüki. Mu kõige esmane loominguline "üllitis" oli mingi koomiks ühe seltskonna suvistest seiklustest parvega mööda jõge seilates. Kergelt Tom Sayeri ainetel vist, kui ma ei eksi. Õed igatahes lugesid selle mingi aeg läbi ja sattusid veidralt vaimustusse. Samuti mõtlesin toona välja ja panin kirja kõikvõimalikke teste ja meelelahutuslikke mänge, mida hiljem ajaviiteks mängida sai. Tõtt-öelda peakski maale sattudes need ehk üles otsima, kui rotid mu "loomingut" muidugi vahepeal nahka pannud või pesavooderduseks laiali tassinud ei ole. :P
Kolmas, talvine foto annab ilmeka vastuse küsimusele - mida teeb lõunaeestlane, või mägi-eestlane, nagu mu pere ütelda tavatseb, talvel? Suusatab, loomulikult. Lihtsalt uskumatu, kui palju ma lapsepõlves suusatasin ja seda tihtipeale kogu perega. Vahel sai koolirahvaga lausa kuhugi puidu ja vaigu järele lõhnavasse metsamajja ööbima jäädud, joodud tulimagusat vaarikavarreteed ja puhatud päev läbi kestnud meeletust suuskamisest.
Ja neid mägesid ikka oli ümber hullupööra, kust alla lastes korralikku kiirust arendada. Mõte suusatamisest tundub tegelikult seniajani kuidagi paeluv.
Lapsepõlvetalus, maal vanaema juures. Loomad olid tol ajal miskipärast lahutamatud mängukaaslased. Ruugekarvaline Nässu on ehk kõige enim meelde jäänud seltsiline, kes igast tegevusest innukalt osa võttis. Vanaema talus veedetud aeg heinateo, hapendatud kasemahla, sügiseselt ruugava suure vahtrapuuga aianurgas, on mind üsna palju inspireerinud ja andnud kogu selle sügavalt maalähedase olemise, mis minus seniajani on.
Et ühelt poolt võin ma end küll hingelt hiidlaseks pidada, kuid ilmselt ei unusta ma kunagi seda, kust ma olen pärit, kandes endaga kaasas kogu kirevat mälestustepagasit lõhnade, värvide, emotsioonide, sündmuste ja inimeste läbi. Arvatavasti satub seda kõike edaspidi ka pisut rohkem mu loomingusse.
Ilus nostalgia!!! hingelähedane!!
VastaKustutaPeeter.