Hiljaaegu potsatas mu meilile kiri kümnekonna küsimusega Hiiu Lehe ajakirjanikult Helja Kapteinilt sooviga koostada minust lugejaõhtu eeltutvustuseks artikkel. Sirutasin end diivanile välja ja panin vastused kirja. Kohalikku lehte läks materjal ruuminappusel pisut lühemalt, ent toon ta siinkohal täismahus ära. Foto on tehtud eelmisel kevadel koduaias, mil andsin Hiiu Nädala peatoimetajale Urmas Laurile intervjuud „Lepatriinupüüdja“ tarbeks. Sattus olema taas selline kergelt pilvealune, soe kevadine päev, istusime õues, sõime värsket kooki ning vahendasime muljeid.
Kus on kirjutatud teie raamatud?
Mu mõlemad teosed – nii „Lepatriinupüüdja“ kui „Martin Greeni juhtum“ on kirja pandud Hiiumaal. Kogu mu looming ongi siin saarel sündinud. Parim inspireerija on minu jaoks ilmselt Hiiu saar tervikuna ise. Siin leidub minu jaoks inspiratsiooni kõikjal – nii akna taga tuules õõtsuvaid pirnipuuõisi silmitsedes kui üle koduaia kastese muru kõndides.
Üks, mis kindlasti laeb, mõtteid värskendab ja käsikirja jaoks uusi ideid annab, on harjumus sõita korraks kuhugi eemale. Tihtipeale laseb taoline situatsioonide distantsilt tunnetamine kõiges märksa paremini selgusele jõuda ja mõne poolelioleva sündmusteahela peas edukalt lahti harutada.
Kas kirjutamiseks või mõttelennuks on tarvis erilist kohta?
Konkreetne koht iseenesest polegi kõige määravam, pigem äratundmine, et nüüd leidub minus piisavalt positiivset energiat, et kirjutada uus käsikiri. Siis tulebki istuda arvuti taha ja lasta stsenaariumil peas end filmilindina lahti kerida. Kõik sünnibki pigem käigult, kui sündmustikku algusest lõpuni peas ette kavandades. Kogemused on lihtsalt näidanud, et töö käigus muutuvad need nagunii, kuna parimad ideed tekivad tihtipeale hoopis loomeprotsessi sees.
Heleda liivaribaga Tõrvanina rand on näiteks kujunenud üheks seesuguseks positiivse laenguga paigaks, kus ma vahel viibin. Teine hea auraga koht on Sääreninal asuv metsamajake, kus merd ja kadakaid silmitsedes mõtisklen mõnikord poolelioleva käsikirja üle. Samuti inspireerib mind muusika, mida kirjutades tihtipeale kuulan.
Mis paneb teid kirjutama?
Olen mõistnud, et mingil kummalisel moel ma lihtsalt vajan seda – nii enda kui ümbritseva lahti mõtestamiseks. See on mingis mõttes minu viis suhelda maailmaga, end selles kuidagi määratleda, sellesse asetada. Igas inimeses peitub soov end väljendada, maailmale mõistetavaks teha, endast midagi maha jätta. Seega valibki igaüks selleks parima võimaliku ja talle sobiva viisi – kes maalides, kes puutööd tehes, kes kangastelgedel kududes, kes siiditükki tehes, kes kodulehti kujundades, kes kirjutades.
Kellele on teie raamatud mõeldud, kes oleks teie meelest lugeja?
„Lepatriinupüüdja“ ja „Martin Greeni juhtumi“ peamine sihtgrupp on ilmselt noorem naislugeja, kuigi päris kindlasti võivad leida mu romaanide kaante vahelt positiivse lugemiselamuse olenemata vanusest kõik need, kes peavad lugu romantikast, fantaasiast ning soovivad lasta end kanda reaalsuse asemel kuhugi eemale – müstilisusse ja absurdihõngulistesse naljakatesse juhtumustesse. Olen alati arvanud, et raamat peaks mõjuma teraapiana, teost kätte võttes soovitakse kogeda eelkõige siiski positiivseid elamusi, unustust argimuredele ja seda kõike julgen ka lubada.
Kõige raskem ja rõõmsam hetk kirjutamise juures?
Oma tegemistega avalikkuse tähelepanu ette astudes tuleb alati arvestada sellega, et kohtab kriitikat ja oleks mõeldamatu arvata, et kõik see võiks olla läbini positiivne. Kasvõi juba seetõttu, et inimeste eelistused on väga erinevad. Kõigile ei saa ega peagi meeldima, see pole lihtsalt reaalne. Samas olen ma arvamusel, et kuigi positiivne vastukaja on alati teretulnud, on mõnest arukast ja tabavast tähelepanekust või märkusest tihtipeale märksa enam kasu, kui pealiskaudsest kiitusest.
Rõõmsaid hetki on olnud palju, suurim neist ilmselt esimese raamatu kirjastuslepingu allkirjastamine. Samuti hetk eelmisel kevadel, kui „Lepatriinupüüdja“ juba müüki jõudnud oli ning mu Tartus elav õde raamatut raamatukogudest otsides mulle tunnistas, et „Lepatriinupüüdjale“ on tekkinud kuude pikkune järjekord ja seda pole võimalik kusagilt laenutada.
Kaua olete elanud Hiiumaal?
Hiiumaaga olen seotud saatuse kummaliste keerdkäikude tõttu 6ndat aastat. Inimene saab oma tõelisel potentsiaalil avalduda lasta ja õnnelik olla ainult keskkonnas, mis sobib ta olemusega. Paradoksaalne, et siinsed noored kipuvad pigem mujale maailma avastama, ent mujal elanu ja sisserännanuna leian, et Hiiumaa on üks inimsõbralikumaid ja parimaid paiku elamiseks, mille väärtus tõuseb mu silmis iga päevaga.
Hiiu saar oma rahu, vaikuse, kauni looduse ja puutumatusega on andnud mu mõtetele vabaduse, inspireerinud mind looma, andnud mulle eneseteostuseks kogu vajamineva energia. Mulle meeldivad siinsed inimesed, kohalike sõbralik ning omapärane huumor, mis on mulle alati kuidagi mõistetav tundunud, inimeste soojus ja heatahtlikkus. Ma tunnen end siin väga koduselt. Kuigi mu juured on Põlvamaalt, ütlen enda kohta naljatamisi ikka, et olen hingelt hiidlane – ma sobitun siia keskkonda, nagu oleksin siin alati elanud.
Olen väga rõõmus, kui olen suutnud kohalikule lugejaskonnale oma loomingu läbi midagi positiivset pakkuda.
Allikas: Hiiu Leht
Foto: Erakogu
Vaata ka: Hiiu Lehe veebiväljaannet
(13nda aprilli paberväljaandes pikemalt)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar