Niisiis, sünnipäevahetk

Küllap on inimene niiviisi loodud, et ta lihtsalt peab millessegi uskuma. Eelkõige muidugi iseendasse ja sellesse potentsiaali, mida tal on teistele anda. Väärtust, mida jagada ja mis õnnetunde päikesekiirena tagasi peegeldab. Poolvääriskivid, need on eelkõige silmailuks, aga kui nad taskupõhjas ka midagi head endaga kaasa toovad, siis minugipoolest. Mingi magnetiline tõmme mul nende poole igatahes on. Kivid, ka täiesti lihtsad maakivid, on mulle lapsest saati meeldinud. Uurida nende kuju, värvust, seda, kuidas nad vette kastetuna hoopis teistsuguseks muutuvad. Roheline aventuriin olla selleks aastaks eriti soovituslik, väga minu.
Aitüma kõigile headele inimestele!

Pakk Omnivast

Roosid kaasalt

Üllatus La Tene butiigist

Lihvimata päikesekivi tsitriin

Küllusekivi roheline aventuriin

Kaart emalt - kevadiselt karge ja ilus

Lopsakas asalea asutuse poolt

Kõik need eelmised kevaded... aastad 2014 - 2017

Vahepeal tekkis tahtmine nostalgialainel kulgeda ja vanades piltides sobrada. Meenutasin, mis oli ligikaudu samal ajal, eelmistel kevadetel ja varasuvel. Mingisugune valik, mis ei kajasta mõistagi kogu tegelikkust, vaid ainult valitud hetki, jäi sõelale. Võib-olla polegi seejuures iseenesest oluline foto ise, vaid emotsioon, mis sai koos sellega talletatud. Mis üldse on oluline? See, kui õnnelik või ennast teostanud keegi antud hetkel oli? Seegi on nii muutuv väärtus ja aeg ning elukogemus sunnib vahel nii mõndagi ümber hindama. Peamine on siiski jääv, õnneks. Andmisrõõm muutub topeltsuureks, kui seejuures näed, kui palju reaalset head see kallitele teeb.

Siis, kui lumi polnud veel läinud

Meelevaldselt vohavad krookused

Kompositsioon urbade ja küünaldega

Kaks maasikablondi

Suveterrassil päikesevarjus

Õitseb vanaema mälestuseks

Üks tähendusega ajakirjalugu

Persoonilugu "Eesti Naises"

Navitrollalik Hiiu olustik

Õitseb maas ja puus

Siis, kui lõhnas lavendel...

Mereteel

Kärdla Baptistikogudus

Hellamaal

Panoraamvaade

Peegelduse peegeldus

Lähemalt sellest, mis on minult ilmumas sel aastal

Raamatu-uudist momendil niipaljukest, et minu kolmas novellikogu "Ella Ulrikese kadunud maailm" on toimetamisel ja ilmub juba sel kevadsuvel kirjastuselt Kentaur. Raamat saab olema sama ilus ja kõvakaaneline, nagu kaks mu eelmistki novellikogumikku. Teos sisaldab kuutteist lühilugu, autobiograafiline nimilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm" eristub teiste seast ja on tonaalsuselt vaieldamatult kõige tundlikum ning emotsionaalsem. Kuid kogumikust leiab muudki. Näiteks paar hoogsat krimilugu, mis räägivad sellest, mis võib juhtuda nurka surutud ja äärmuseni viidud inimesega. Ning sekka ikka elu ja inimsuhteid kas siis värskes või hapnema läinud mahlas, kuidas kunagi. Kaanekujundus tuleb seekord hoopis isesugune. Ei mingit romantilist naistekat, mida sisuliselt ka kaks mu varasemat kogumikku olnud ei ole. Kunstnik Margus Leibakile on vastav soov ka edastatud ja kui mul on teile juba midagi konkreetsemat näidata, siis seda ka teen. 

Suure tõenäosusega olen ka selles osas valiku teinud, milline kirjastus kirjastab mu järgmise lasteraamatu. Kuni leping pole veel päris pihus, kuigi käsikiri ühe paljutõotava kirjastuse poolt heaks kiidetud ja suurepärane illustraatorgi leitud, siis sellest ma praegu pikemalt ei räägiks, käsikirjast aga küll. Siinkohal palju tänu kõigile teistele huvi ilmutanuid kirjastustele, aga ma teen valiku alati sisetunde järgi. Eelmisel kevadsuvel ilmus minult lasteraamat "Maailma parim dingo", mis annab läbi lõbusate loomalugude ülevaate väga erinevatest Austraalia asukatest, nende eripäradest ja eluviisidest. Järgmine lasteraamatu käsikiri, millest momendil jutt, "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" jutustab lastele sarnaste lõbusate lugude toel Aafrika looma- ja linnuriigist. Kas mul on edaspidine plaan just kõigi maailmajagude loomadest pajatada, selles suhtes ei ole ma veel mingit otsust vastu võtnud, vaid vaatan, kuidas kirjutamisjärg kujuneb. Ajakirjalugude kirjutamisega tahaks igakuiselt jätkata, seega leidkem ikka poodidest üles ajakiri "Saatus&Saladused".

Lähemalt ka sellest, miks mu uue lasteraamatu käsikiri sai just sellise pealkirja. Algselt oli mul plaanis panna oma lasteraamatule ühe loo pealkiri, nagu tegin "Ella Ulrikese" puhul. Kuid ükski neist ei tundunud otseselt päris see õige ning kõnetav. Seega valitses mõnda aega kummaline olukord - käsikiri oli ammuilma valmis, aga pealkirja polnud ega paistnud ka kusagilt tulevat. Mu lapsepõlve üks vaieldamatu lemmik lasteraamatute hulgas oli Heljo Männi lastenäidendite raamat "Mõmmi, sabata krokodill ja teised", mida sai korduvalt suure huvi ja põnevusega loetud. Lugupidamisest enda kunagise lapsepõlvelemmiku vastu tuletasin selle teose järgi enda uue lasteraamatu pealkirja. Žanrilt saab "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised"  muidugi Heljo Männi loodust olema täielikult erinev teos - mitte näidendid, vaid lõbusad lookesed lasteaiaealistele ja nooremale koolieale koos värvirõõmsate fantaasiaküllaste piltidega, mis tulevad kahtlemata väga pilkupüüdvad. Usun inimestesse, kellega teen koostööd ning hindan neid, kes minusse ja mu loomingusse usuvad. 
Minu uus lasteraamat "Ninasarvik Ninni, lamantiin Lonni ja teised" ilmub samuti selle aastanumbri sees.


Pilt on illustratiivne ja pärit internetist. 

Kannikesekarva õnnekevad

Varjukannike, mu aastatagune sünnipäevalill, ajastab end jällegi õitsele. Üsna õigel ajal pealegi, nagu oleks tal mu sünnidaatum tõepoolest meeles. Karvaste lehtede varjus on peidus hulgaliselt puhkemisahneid õienuppe. Eksootilised roosaõielised, mida ma igapäevaselt pilguga ei puutu, pole olukorraga kaugeltki rahul ja eelistavad järjekindla visadusega kiratseda. Mis siis, et neidki kastmas käin ja mõttes nurisen, et nad ka vähesemaga ei lepi. Lausa kahju, et armastust ja hoolt, seda kvaliteetkaupa, ei jagu piisavalt kõigile, kes seda vajavad. 


Endalegi üllatus, millas ma ise sedavõrd tugevaks sain ja juured kõigi külmade tormituulte kiuste kindlalt mulda suutsin ajada, et jaksan nüüd hoida teiste, hapravarreliste, õnne elujõulisena, kuna nad nii meeleheitlikult ihkavad puhkeda. Õnn ja elu loomulik kulg ei küsi kaugeltki luba, kui ta tulla tahab ja tulema peab. Vaatab sulle ühel päeval lihtsalt pruunisilmselt otsa, naerab oma meeldivat madalahäälset naeru ja ootab toitmist hõrkude üleplaadipitsade, suši ning jäätisega, unustab end mereääsesse ergavpunasesse päikeseloojangusse ja soojades kastanpruunides toonides külalistetuppa pikki kosutavaid unesid magama. Taipab sulle endale üsnagi sarnasel moel, et armastab seda soolakat õhku ja aegamisi üha rohetavamaks muutuvat maad. 

Ühegi teise aasta jooksul polegi vist elu rohkem muutunud kui nüüd. Ühe pereliikme teispoolsusesse lahkumine oli pikk, kuude viisi vältav õõnes pimedus, teise ootamatu tulek suur hele rõõm. Mitte ühegi aasta jooksul pole ma olnud korraga nii otsatult kurb ja piiritult rõõmus. Selgeks on saanud seegi, mil moel saab teiste õnn päris tajutavalt olla ka su enda oma. Ja kui nad veel jagavad sinuga nii loomuliku lahkusega oma maailma, lubavad sul aeg-ajalt selles viibida ning endi isiklikust päevasärast killuhaaval osa saada, siis võib-olla, võib-olla polegi sa mõnda asja elus valesti teinud. 

Eeltutvustav katkend mais ilmuvast ajakirjaloost "Kooselu kummitustega"

Heakene küll, ega ma pole kade. Kuna huvi mu veel ilmumata ajakirjaloo vastu on paisunud üllatavalt suureks, siis eeltutvustuseks väike katkend. Tõtt-öelda arvasin, et skeptikuid on teie seas palju rohkem. Täispika loo lugemiseks tuleb maikuu värske ajakirjanumber ikkagi ära oodata.

Aja jooksul on meil olnud mitmeid lemmikloomi, nii mõnedki neist on saanud vanaks ja läinud ära loomade paradiisi. Kuigi üha enam tundub, et nad paistavad paradiisile pigem meie kodu eelistavat. Kohta, kus nad olid harjunud. Neli kassi, kolm küülikut ja kaks suurt koera. Nad kõik või keegi neist võib väga vabalt viibida vaimolekus siin. Millega siis seletada, et mu kolm praegust, täie mõistuse juures olevat briti kassi jõllitavad vaheldumisi ühte kindlat kohta – kamina juures asuvat kiviseina. Ühte punkti, madalal all, nagu istuks seal üks väike vaimloom, kes tunneb vajadust seltsilise järele.
Mingi aeg tavatses mu vanim ja kõige tundlikuma loomuga kass istuda igal varahommikul köögilaual ja vahtida üksisilmi pimedasse allkorruse magamistuppa. Päevade viisi, igal hommikul üks ja seesama. Kass istub liikumatult ja jõllitab. Tema silmade kõrguse järgi oletades võis ta vaatlusobjektiks olla inimesepikkune kogu. Hiljem tegi ta seda päevalgi. Tõtt-öelda oli see üksjagu kõhe, seda enam, et päevavalguski ei kinkinud meile ainsatki vaimudest vaba hetke. Parem oligi, et me ei näinud, mida ta vaatab. Võib-olla oleksime olnud kordades rohkem häiritud. 

Kujutlen, kuidas tegelikkus välja võib näha. Kõnnin öösel trepist alla. Uitan mööda hämaraid tube köögi poole, et vett juua, ise häiritud mõttest, et minust vasemal ja paremal hõljub hordide viisi nähtamatuid olendeid, keda ma enesele teadmata riivan ning keda ma nagu muuseas eemale pühin, ise midagi tundmata ja tajumata.  Tegelikult pole see üldse tore. Mõte, et mind igal sammul jälgitakse ja kõigist minu tegemistest teatakse, ei meeldi mulle kaugeltki. Sisuliselt puudub mul igasugune privaatsus. 


Täispikk lugu ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbris.
Pilt: internet

Ilmumas on ajakirja mailugu "Kooselu kummitustega"

Ajakirjatoimetusele on üle antud maikuu lühiloo käsikiri, mis kannab seekord ilmselgelt teatavaid eelarvamusi tekitada võivat pealkirja "Kooselu kummitustega".  Eelkõige skeptikutes, mõistagi. Ega ma poleks isegi eales arvanud, et teen aastatepikkuse realismi viljelemise juurest sellise kõrvalepõike tagasi müstitsismi ja kirjutan millestki säärasest, aga lõppeks, kui su oma kodus juhtub asju, mida sa mitte millegagi seletada ei oska, kui sa oled neid - keda siis iganes - tegutsemas näinud ning kuulnud, ei jäägi viimaks muud üle, kui toimunu kirja panna ja laiema avalikkusega jagada.
Jah, meil kummitab, juba pikemat aega ning kartlikumad persoonid üle siinse ukseläve just kuigi meelsasti ei astu. Ise me... oleme harjunud, ma arvan, ja mina veidral moel isegi nende poolt aktsepteeritud lemmik, kelle õlale haruharva koputatakse.

Lähemalt siis juba ajakirja "Saatus&Saladused" mainumbris.







Pilt: internet

Kevad aasta tagasi

Värvilised võõrasemad märtsikellukestega võidu

Ilmus lasteraamat "Maailma parim dingo" (Argo)

Mõnel meist olid roosad juuksed

Ilmus Hiiu luule raamat, kus ka minu loomingut

"Kella viiene nägemus" ja muudki minu varasemast luulekogust "Võilillelein"

Aed oli roheline ja tulpe täis, nagu ikka sel ajal

Meene Hiiumaalt

Pistan Sulle, suurele ja leebele, Sinu soojasse pihku pisikese hiiumaise meene, et Sa teaks. Puhuks, kui Sul vahel kipub siht silme eest kaduma, mustad lained üle pea kokku löövad ning Sa ühtäkki enam ei tea, kus Sa asud või miks olemas oled. Siis juhatab see tilluke humoorikas asjandus Su jälle õigele rajale, sinna, kuhu oled teretulnud, oodatud ning kuhu kuulud. Soovitasin Sul seda endaga alati kaasas kanda, lootuses, et see toob Sulle õnne. 

Võib-olla mõistad Sinagi varsti, nagu me kõik, kes siinsesse eales armunud, et Hiiumaa, see ongi kingitus. Kogu see roheline saar, mis laseb Sul olla just see, kes Sa olla soovid.

Sel kullas kümbleval kevadel

Igal tärkaval kevadel ei jõua ma ära imestada, kuidas ma pika ja otsatuks veninud süngpimeda talve jooksul alati suudan unustada, milline meeltköitev tunne on siis, kui õhk on korraga hoopis teistsugune - pehme ja siidine ning õu sillerdab rauges päikesepaistes, püherdab selles nagu õnnejoovastuses kutsikas. Sellekevadine muru on täis end ise meelevaldselt kõikjale külvanud lumikellukeste valgeid silmi, mis kasvavad helelillade krookustega võidu vana õunapuu ümber ja mujalgi, täpipealt seal, kus ise heaks arvavad. Suhtun sellesse leebe ja südamliku rahuga, nagu igaühesse, kes on meie juures rahusadama leidnud. Siin võib iga kallis külaline tunda end vaba ning rahulolevana just sellisel moel, nagu ise heaks arvab. Mõnest inimesest on nii palju rõõmu ainuüksi seepärast, et ta lihtsalt on olemas, sobitudes oma olemuselt perre nagu õige pusletükk.

Kõik mu suvel istutatud roosid on talvekarguse ja lohutud iilid üle elanud ning täis tillukesi heleroosasid puhkemisootel lehenuppe. Isegi vanaema mälestuseks istutatud suureõieline valge roos, mu õrn lõhnav lemmik, mida ma aeg-ajalt imetlemas tavatsesin käia, on vapralt valmis uut õitsemishooaega tervitama. Võõrasemade kollased pead kiiguvad jälle amplites, nagu igal kevadel, ja neist möödub hordidena samasugust kuldset värvi liblikaid.
Armumiselähedane ülevoolavalt õnnelik tunne on kahtlemata seegi, kui keegi mulle jälle üle mõne aja otsesõnu teada annab, et talle tõepoolest ülimalt meeldib minu uus käsikiri, millest mul alles hiljaaegu oli mahti mõnele kirjastusele teada anda, pakub mulle ise kohe välja sobiva kunstniku ja laotab mu silme ette lahti tema pilkupüüdvad värvikirevad ning fantaasiaküllased tööd, küsides seejuures veel tagasihoidliku ja kergelt mureliku viisakusega, kas mulle ikka meeldib ja sobib, kui illustratsioonid saaksid olema ligikaudu sellelähedased. Loomulikult!

Kõik, mis on õige, tuleb ise su juurde, ilma, et peaksid paluma, manguma, otsima või keelama. Ta lihtsalt on ühel päeval olemas isegi puhul, kui sa teda esmapilgul ära ei tunne ning algul talle kerge kohmetuse ning hämminguga otsa vaatad. Et ah soo, selline sa siis oledki, kallistes mustades tossudes ja peaaegu kahemeetrine. Alles mõni aeg hiljem jõuab pärale ka mõistmine, kui loomulik ja iseenesestmõistetav ta olemasolu ikkagi on ja kui tore, et ta on meiega. Aitäh, et oled olemas!



Pilt meeleolu loomiseks: internet

Minu kolmanda novellikogumiku "Ella Ulrikese kadunud maailm" käsikiri on toimetamisel

Mul on kõigile raamatusõpradele taas siiras rõõm teada anda, et minu kolmanda novellikogumiku käsikiri "Ella Ulrikese kadunud maailm" on kirjastusele üle antud ning kirjastaja Anne-Mari tegeleb juba käsikirja toimetamisega. Uus raamat ilmub prognoositavalt sellel kevadsuvel ja saab olema ilus kõvakaaneline ning kvaliteetne, heal paberil ja igati viisaka väljanägemisega, nagu kaks eelmistki kogumikku.

Täpsustavalt veel selgituseks. "Ella Ulrikese kadunud maailm" ilmus sel kuul novellina ajakirjas "Saatus&Saladused" ning sama pealkirja kannab ka ilmuv raamat, mis sisaldab kuutteist erinevat lühilugu, sealhulgas ka ülalmainitud novelli, mille idee kujunes sedavõrd kandvaks, et sellest sai teose nimilugu.
Seni sirvige mu kahte varasemat kogumikku "Õnn algab homme" ja "Tuulemüüja tütar". Psühholoogilise ainestiku austajaile on lugemiselamus garanteeritud.

Väga üldsõnaliselt pisut ka sisust:

Ühel või teisel moel kanname me endaga kaasas mõnda sügavalt isiklikku kadunud maailma. See elab me mõtetes, unenägudes, käib varjuna meie kannul ja isegi kui tahaksime, ei vabane me sellest päriselt kunagi.

 Samas pole tegu taagaga, millest peaksime meeleheitlikult vabaneda üritama. Kadunud maailm ongi kogu see ühtaegu väärtuslik ja väärtusetu, kes või mis me kunagi olime. Kõik see, mis on tulnud meiega kaasa olevikku ja teinud meist need, kes me oleme praegusel hetkel. Me ei saa seda eitada, pisendada ega olematuks muuta. Pigem on see eriline, hinnaline ja mitte ealeski korduv. Miski, millest tahaks veel korrakski näha und, mida ihaldaks emmata ühtaegu kirka ja kibeda rõõmuga nagu kaotsi läinud armastust.

Pilt: internet

Aprillilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm" ajakirjas "Saatus&Saladused"

Ajakirja "Saatus&Saladused" aprillinumber pakub lugemiseks momendil minu kõige uuemat novelli "Ella Ulrikese kadunud maailm".
Mul on tegelikult ääretult hea meel, et see lugu sündis ja sai kirja just sellisel moel. Suletöö tekkis õhust, armastusest ja ühest kuldse õhtukuma hetkest, mil leidsin, et kogu aines, mida olen endaga vaikides kaasas kandnud pikki aastaid, on lõpuks jutustamisküps. Võib-olla on teil õigus teada. Igatahes, olemas see lugu nüüd on.
Kui kõik on kadunud, mis jääb alles siis? Vaid üks heitlik unenägu, mis justkui polegi otseselt unenägu, vaid peaaegu päris-reaalsus, mis tundub paljuski hoopis tõelisem kui päriselu, kus millegipärast ei leidu enam kusagil selliseid erksaid kirkaid muinasjutuvärve.

Mõnda ulma tasub hellitada. Iseäranis siis, kui ulmal on võimu tuua tagasi kõik see, mis kunagi ammu kaotsi läks. Kõik see, mis oli siis, kui muru rohetas eredalt ja õitsetas endas tuhandeid kuldpäiseid võililli. Pärnade pungad tilkusid meest, aas lõhnas ja kasvatas järjepanu väikeseid looduseimesid. Vanaema toa tumepruun öökapike ja lahtisest aknast sisse tulvav sooja tuule suvelõhn on samuti nii reaalne. Isegi tema tehtud toitude hõrk maitse. Paigad ja kohad, mis kunagi tähendasid kõike. Esemed, millest igaühel oli jutustada oma lugu. See kõik on siin, päris lähedal, käeulatuses. Minu loos. Leia ajakiri ja loe. Ma kutsun sind enda lapsepõlve. 


Pilt: erakogu

Üks kirjanik teise loomingust: Margit Peterson räägib minu raamatust "Maja Mineviku tänaval"

Panin järgmise raamatu öökapilt riiulisse ja sellel korral hästi õhukese, aga ladusa ja elulise. Kiiri, aitäh, et kirjutasid selle mõtlemapaneva ja südamliku raamatu! 

Heleri, kes on pärit rikkurite perest, armub vaesesse kunstnikku. Nii jagabki ta ennast kodulinna Tallinna ja Tartu vahet. Kui Heleri ühel päeval saab kallimalt vihje, et viimane ennast siduda ei taha, pettub ta mehes ja lahkub kunstnik Uku elust, kuni satub Uku majja tagasi... Mis kõik aset leidma hakkab ja kas noored jäävad kokku sellest loe raamatust. See on mõnes mõttes eneseleidmise lugu, Heleri eneseleidmise lugu. 

Aga siin on väga palju mõtlemapanevat ja eestlase introvertsust, millel on omad tagajärjed. 
Minule see õbluke raamat väga meeldib. Mõnus pooltund lugemiseks. Olen ennegi Kiiri raamatuid lugenud ja kavatsen seda kindlasti veel teha. 
Aitäh, Margit, hea sõna eest! 


Pilt: erakogu

Tekst: https://margitpeterson.blogspot.com.ee/2018/03/maja-mineviku-tanaval-kiiri-saar.html 

Ilmunud on ajakirja aprillilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm"

Käes on jürikuu, kevadkuu, naljakuu ja mis iganes kuu aprill ning mul on ilma igasuguse naljata siiras rõõm järjekordselt teile teada anda, et uue ajakirjanumbri kaante vahel on ilmunud mu kolmanda ja veel avaldamisjärge ootava novellikogumiku nimilugu "Ella Ulrikese kadunud maailm". Algselt oli mul kavatsus nimetada Ulrike Ella perekonnanimeks, aga mõni aeg hiljem leidsin, et tegu võiks vabalt olla pigem omapärase ja pisut vanamoelise liitnimega.
Olen varemgi nentinud, et lugude jaoks uute nimede leidmine muutub üha keerulisemaks, kuna olen kirjutanud novelle juba mitme aasta jagu ning korrata ennast ei tahaks. Ikka tuleb tükk aega otsida seda õiget ja esmapilgust kõnetavat, aga see nimi tuli ise mu juurde, paigutus mu mõtetes loogilisele kohale ja nõnda jäigi. Lühilugu ise on tugevalt mõjutatud mu enda isiklikust lapsepõlvest, kadunud maailmast, mida enam ei ole, kuid mis elab edasi unenägudes ning mälestustes. 

Tutvustuseks katkend: 

Päeviti Ella Ulrike metsa eriti ei kartnud. Päeval oli üldse kõik teistmoodi. Taimed õitsesid ja lõhnasid, Ella Ulrike rändas mööda rohtunud teeradu, mille servades kasvas lõhnava müürina metskummeleid, kellukaid, oblikaid ja väriheina ning otsis looduse imesid, üle selle kõige siras kuum suvepäike. Vahel jooksis ta läbi rukkipõllu, kartmata rästikuid või puuke ning korjas enne taluni jõudmist suure kimbu rukkililli. Nende ergas taevakarva värv muudab Ella Ulrikese unenäogi eretavalt siniseks, nii et Ella Ulrike peab korraks unes silmi pilgutama. Kimbu andis ta linnatädile kaasa, sest palju seal kivimajade vahel ikka looduse ilu leidub.

Sügiselgi oli metsas tore. Niisked samblamättad olid täis tumepunaseid jõhvikaid, metsad seeni. Rabalaukad olid küll ohtlikud, aga kitsukesel libedal purdel, mis viis üle märja koha, oli kõditekitavalt põnev seista ja tõrvapruuni samblast vett jägida. Ja lilled! Villpeade valge meri, mis varasuviti alati lopsakalt õitses. Ella Ulrike tavatses villpäid jänkulilledeks kutsuda. Ta ei kartnud soo salalikku vetruvat pinnast, vaid hüppas muretult mättalt mättale ja noppis iga kord laugaste vahele sattudes kaasa suure peotäie. Vaasis hakkasid taimed küll kiiresti pudenema, aga Ella Ulrikesele meeldis väga õite villataoline kõditav pehmus. Hiljem leidis Ella Ulrike end eelistamas ainult pehmeid, nahka paitavaid kangaid, ajamata ealeski ühtegi koredat rõivaeset selga. Jänkuvilla puudutus püsib visalt meeles ja Ella Ulrike leiab end otsimast seda kõikjalt mujaltki. Isegi inimsuhetest.

Täismahus lugu on leitav ajakirja "Saatus&Saladused" värskest aprillinumbrist.
Pilt on pärit internetist, on illustratiivne ega pole antud looga mingil moel seotud.