esmaspäev, 13. jaanuar 2014

Täismahus novell "Talv kassitapumetsas"

Lumiseks muutunud talveilma taas natuke lugemist. Avaldan veebikeskkonnas täismahus novelli, mis ilmus ajakirjas "Saladused Extra" detsembrinumbris, aastal 2012 ning tekitas lugejais elavat vastukaja.

Talv kassitapumetsas" kujutab endast kahte üpris vastandlikku karakterit, lapsepõlvesõbrannasid Tiiat ja Miinat. Esimene neist on heaolu ja külluse sees üles kasvanud, teine püüab end ümbritsevaid kasinaid elamistingimusi pisut inimväärsemaks siluda, koolis ja tööl käia ning venna eest hoolitseda. Lugu räägib kahe väga erineva inimese sõprusest, kes sisimas polegi tegelikult kuigi erinevad. 
Mingis mõttes oli seda lugu kerge ja samas keeruline kirjutada. Miina kodumaja ümbrust oli mul üpris lihtne ette kujutada. Selles on elemente mu enda lapsepõlvest – näiteks suur mõhnaline õunapuu, mille auklik tüvi sobis tõepoolest hästi kodumängus kraanikausi aset täitma, maaelu avarus ja loendamatud mängupaigad. Keerukamaks kujunes võib-olla Miina karakteri võimalikult tõetruu visandmine. Teismeliste sisemiste sasipundarde sügavuse mõistmine jääb lugejal endal lahti harutada. 




Talv kassitapumetsas
Kiiri Saar
Toimetanud: Malle Toomiste


«Noh, arvasid, et olen unustanud, kus sa elad või?» ütleb Miina. Ta lipsab kergel sammul trepist alla ja jääb põlglikul ilmel vahtima mu uut kasukat, mille roosa karv särab päikese käes. See mõjub tema kulunud roostepruuni mantli kõrval jõhkra kontrastina ja rõhutab halastamatult me seisusevahet. Vaikin kohmetuna ja tajun väljaöeldud sõnades kibedust, mis kandub minuni nagu jäine arktiline hoovus.
«Seda mitte,» kohandan hääle leplikuks. «Tahtsin sulle kõigest järele tulla.»
«Tõesti?» Mu lapsepõlvesõbranna hääles kõlab umbusk.
«Jah. Pidu hakkab kohe pihta. Tule nüüd, me jääme hiljaks!»
Miina surub käed jonnakalt mantlitaskutesse, manab ette tavapärase huvitu kaitsemaski ega tee kuulmagi. «Mutt korraldas hommikul paraja lamendi,» lausub ta ja vahib tusaselt maha. «Ei leidnud oma susse üles ja kukkus stseeni tegema. Mu pea valutab sellest paganama möirgamisest siiamaani.»
«Joob endiselt?»
«Mitte praegu. Viimased nädalad on kaine olnud, aga seda närvilisem.» Ta hõõrub nimetissõrmedega meelekohti ja näeb näost väsinud välja.
Mingis mõttes pelgasid kõik meie hoovi lapsed Miina ema. Tema kogukas keres, punetavas näos ja kärisevas hääles oli alati justkui mingi varjatud ähvardus varjul, mille eest oli targem eemale hoida. Sestap ei käinud ma õieti kunagi Miinal külas, vaid kõik mängud said ära mängitud majatagusel heinamaal, tolmustel külavaheteedel või umbsetes aiasoppides ja kuuritagustes, kuhu täiskasvanute pilgud ei ulatunud. Veel nüüdki, peaaegu täiskasvanuna, on mul selle tõreda naisega tänaval juhuslikult kokku sattudes raske silmitsi seista.
«Ma lõpetaks vist Seewaldis, kui mul oleks selline ema.»
«Siis oled küll õnnega koos, et sattusid õigesse järjekorda, kui jagati häid emasid. Igaühel niiviisi ei vea.»
Miina heidab korraks vaenuliku pilgu üles, teise korruse akende poole, mille taga ta esiemast fuuria pesitseb, ja asub siis noruspäi mu kõrval kõndima. Märkan, et ta mantli kapuuts on rebenenud ja põske ehib määrdunud jälg.
«Mul ei ole kingitust,» katkestab Miina lõpuks esimesena vaikuse. «Näpud on praegu üsna põhjas.»
«Ära ole rumal!» Mu häälde tekib uskumatus. «Kas sa arvad, et kutsusin sind kõigest seepärast, et saaksin ühe kingi rohkem?»
«Tont teid rikkaid teab.» Süljelärtsakas lendab laia kaarega lumme ja mind kostitab külm pilk. «Võib-olla vead mu kõigest selleks oma barbilikule sünnipäevapeole, et karja omasugustega minu üle ilkuda. Aga tead mis?» Miina pilku sugeneb karm trots. «Võib-olla taldrikutäie supi eest elan selle isegi üle. Kõht on neetult tühi.»
«Kaua sa söönud ei ole?» uurin ja tunnen, kuidas kaastunne mu südant pitsitab, kui ma mõtlen oma täistuubitud, alati kuhjaga head-paremat täis külmkapile. 
 Miina jääb mõttesse. «Eile lõuna ajal oli tegelikult paras pidupäev. Leidsin külmkapist konservi. Tont teab, kuidas see sinna ära oli eksinud. Ju mutil jäi kahe silma vahele.»
Meie vahele lasub sünge vaikus.
«Kuidas sul endal läheb?» uurib lõpuks Miina. «Linnakooli läikivat pinki nühkida on kahtlemata märksa etem kui siin kolkas mädaneda, mis?»
«Jah, Tartus on päris tore,» nendin. «Siiski on alati nii hea koju tulla. Mu närv lausa puhkab, kui koduküla metsatukk jälle paistma hakkab.»
«Mis siin head?» toriseb Miina. «Tavaline vegeteerimine ja keelepeks. Ainus vaatamisväärsus on külapoe ees tolknevad jotad. Nad võiks aasta kõige mõttetuma inimese tiitlile kandideerida.»
«Sind on tore näha,» ei tee ma ta porinat kuulmagi. Saadan Miinale pika pilgu ja märkan, et ta heledad juuksed on pisut pikemaks kasvanud, kuigi näivad tuhmid ja elutud. «Polegi tükk aega juttu ajanud.»
«Ega sa millestki eriti ilma ka pole jäänud.»
«Ära ütle nii!»
«Ütlen, nagu oskan. Sul tuleb minus tublisti pettuda, kuna ma pole vahepeal ühtki leedide kombeõpikut lugema sattunud ega oska selliseid siledaid lauseid varrukast puistata, nagu sa võib-olla ootad. Raamatukokku jõuavad ainult seebikad ja neist juba elu ei õpi.»
Puhken naerma. Miina sarkasm tundub korraga lõbus. «Sa räägid nõnda, nagu polekski ma samast kohast pärit.»
«Ega sa sedamoodi välja ei näe küll.»
«Ole nüüd. Ma jään alati väikelinnaplikaks.»
«Eks see paista. Nii räägivad algul kõik.»
«Las nad siis räägivad. Mina pole «kõik».»
Mu koduaia värav avaneb vaikse käginaga. Pühin trepini viivalt madalalt elupuuhekilt käpikuga lund – see on kaalutu ja kerge, lenneldes tuhksuhkruna laiali. «Kui kool läbi, tulen kindlasti kodukanti tagasi.»
Miina vahib mind uskumatul ilmel. «Siia sõnnikuhunnikusse? Oma Roosa Pantri kasukaga? Sa oled küll aru kaotanud!»
Vangutan naerdes pead. Lippame trepist üles ja koputame saapad lumest puhtaks.
«Suppi ma sulle küll pakkuda ei kavatse. Ja mõnitusi veel vähem,» luban lahkelt ja sikutan raske kirsipuidust koduukse valla. Meid võtab vastu sooja õhu laine, milles seguneb hulk magusaid lõhnu, elevil hääli ja muusikat.


Umbes poole tunni pärast mõistan, et Miina külla kutsumine osutus hoolimata mu headest kavatsustest siiski veaks. Seltsimelust vähimalgi määral osa võtmata konutab ta diivaninurgas nagu tomp õnnetust, jalg üle põlve ja käed kaitseasendis risti rinnal, näides end mu külaliste seltsis üpris ebamugavalt tundvat.
«Sa pole ju söönudki,» istun pisut üllatunult ta kõrvale ja üritan seltskondlik olla. Kuhjan praetaldriku head-paremat täis ja pistan selle nagu muuseas talle pihku. Miina näkitseb moepärast natuke kanakoiba ja paneb siis taldriku käest.
«Ära püüa nii palju,» ütleb ta mulle häälel, mis on sama arktiline nagu ennist õues. «See ajab mul südame pahaks. Justkui oleksin tulnud almust saama.»
«Miina!» hüüatan solvunult. «Sa oled mu sõber!»
«Sõber?» osatab ta kibedalt. «Arva, palju mu kampsun maksis?» rändab ta pilk oma pesus viledaks kulunud topilisele kehakattele. «Või need saapad? Minusugune ei saa su sõber olla. Sa ei saaks selle raha eest oma kassile kõige närusemat õhtusöökigi.»
«Mis see siia puutub? Ma kutsusin su sünnipäevale, mitte moedemonstratsioonile.»
«Sina ja su paradiislik pere!» vangutab Miina mu väidet kuulmata varjamatu halvakspanuga pead. «Vean kihla, et teil pole õrna aimugi, kuidas mõned inimesed hakkama peavad saama.»
Ta jälgib õela lõbuga, kuidas mu lõhnastatud ja alati pisut ülemukitud ema sünnipäevatorti lahti lõikab, lauale puuvilju paigutab ja külalistele säravaid naeratusi pillab.
«Ilmselt minestaks su peened sõbrannad hoobilt, kui kuuleks, mis tunne on nädalaid kütmata korteris magama minna või lugeda kalendris päevi järgmise alimentide saamiseni ja poolitada vennaga viimast, krimpsu tõmmanud leivaviilu. Peita end purjus ema eest kapi taha ja söandada välja tulla alles siis, kui tagatoast lõpuks norinat kostma hakkab. Teie arust eksisteerivad sellised stseenid ainult filmides, mille juures te poole peal igavusest magama jääte. Aga kahjuks on see mõne jaoks päris elu.» Ta osutab sõrmega iseendale ja selles liigutuses on nii palju viha ja põlgust, et selle ulatuse mõistmine kohutab mind. «Päris elu minu jaoks!»
«Miina, kuidas sul koolis läheb?» katkestab ema me kõrgendatud tooni võtnud ebamugava vestluse.
Miina vakatab poolelt sõnalt ja ajab seesuguse ootamatu küsimuse peale silmad suureks. «Tänan huvi tundmast, mul läheb suurepäraselt,» sähvab ta häält vaevu viisakamaks sundides. «Klass läheb jõuluks Hollandisse ekskursioonile, aga muidugi mõista ei lähe mina kuhugi.»
«Tõesti? Sellest on küll kahju,» sädistab ema taktitu elevusega. «Miks siis? Kas sul on plaanis mujale reisida?»
«Jah, mul on tõesti muud plaanid. Näiteks muti järelt viinapudeleid korjata, okset koristada ja püüda metsast korjatud roigaste ja juppideks saetud märgade aialippidega ahju kütta.»
Mu ema näib korraks jahmunud, naeratab kohmetust tundes ja lausub minema purjetades üle õla: «Ma toon veel mahla. Pidutsege toredasti, tüdrukud.»
Miina vahib ta eemalduvale kogule järele ja irvitab süngelt. «Näed, teda isegi ei huvita. Ta blondeeritud ja rahaga üle ujutatud mõtlemine ei suuda niigi palju kohanduda, et üldse arugi saada, et see kõik on mõne jaoks reaalsus ja ma ei mõelnudki seda lihtsalt lõbu pärast välja.»
Surun alla rusutud ohke. «Ära pane teda tähele. Tal on külalistega praegu piisavalt tegemist.»
«Seda on näha jah.» Miina osutab käega suurele luksuslikule nahkdiivanile, millel me istume. «Näed, mitte keegi su lõhnastatud sõbrannedest ei söanda tulla mulle lähemale kui kolm meetrit. Rääkimata siis üldse seesugusest alandusest nagu minu kõrvale istumine. Ennem saadavad õhtu püstijalu mööda. Küllap kardavad, et vaesus nakkab.»
Miina naer on külm. Ta tõmbab kampsuni käise üles, paljastab enda kõhna valge käsivarre ja kratsib end teatraalselt. «Võib-olla on mul kirbud? Põgenege kõik, enne kui hilja!»
Ta spontaanne hüüatus pälvib siit-sealt mõne hämmeldunud pilgu, ent siis pöörduvad peokülalised oma seltsimelu juurde tagasi.
«Jäta, Miina,» kohman ja tunnen tahtmatult, kuidas mu tuju pisut langeb. «Me oleme sulle korduvalt abi pakkunud. Sa oled lihtsalt liiga uhke, et seda vastu võtta.»
Miina irooniline pilk libiseb üle toa. Rändan sellega kaasa, püüdes kõike näha läbi tema silmade. Läikiv parkett, mõttetult kallid vaibad, mille sisse varbad ära kaovad, suurustlevad avarad aknad, hinnalised kristall-lühtrid, mis heidavad ruumi sädelevaid valgusvihke, tellimustööna Indiast kohale transporditud mööbel, seintel hinnatud kunstnike kuldraamides taiesed, millest ükski pole mulle kunagi suuremat meeldinud. Korraga tundub mu kallis ja modernne elamine justkui irooniline farss, mis meile mõlemale näkku irvitab.
«On sul abi vaja?» pakun kohmakalt. «Mul on kapitäis riideid ja jalanõusid, mida ma ei kanna. Tule, ma näitan sulle, võid vabalt välja valida, mida aga soovid.»
«Mida sa veel välja ei mõtle.» Miina köhatab ja tõuseb järsult püsti. «Ma arvan, et hakkan parem minema.»


Järgnen oma lapsepõlvesõbrannale esikusse ja vahin löödud pilgul, kuidas ta lohmakat pastellrohelist salli ümber kaela kerib. Miina käed punetavad ja küüned tunduvad selle kareda külmapuna taustal veidralt valged ja kaitsetud.
«Ära mine veel,» palun. «Pidu ju alles algas.»
Salliga kohmitsev käsi peatub ja märkan, et see väriseb ärritusest. «Sa peaks minust eemale hoidma. Selline ilus, hea, eluvõõras ja vati sees kasvanud, nagu sa oled. Ma mõjun su reputatsioonile halvasti. Sina ja mina? Naljanumber.» Ta võtab mul õlgadest kinni ja lükkab kerget jõhkrust ilmutades peegli ette. «Vaata!»
«Mida?»
Jõllitan arusaamatuses peeglit. Sealt vahib vastu kaks paari siniseid silmi – ühtedes kurbus, segadus ja hämmeldus, teistes põlgus, valu ja viha.
«Vaata meid!»
«Noh, ma vaatan ja siis? Sinul on must kampsun. Mul roosa. Mis edasi?»
«Me oleme nagu öö ja päev. Sa oled just nagu mingi ideaalinimese näidiseksemplar, mis sobiks kuhugi vahamuuseumi tulevastele põlvedele imetlemiseks. Meie vahel on terve ookean vääritimõistmist, mis algab tead, millest?»
«Ei.»
«Taustast. Me oleme igas mõttes nii erinevad, et ma ei saa üldse aru, mida sa minust tahad. Miks sa mu alailma üles otsid? Sa oled kõik oma elus saanud, mida vähegi tahtnud oled. Isegi selle naljaka kohevalakalise poni, kellega  ratsutamist sa ei viitsinudki õppida, sest tüdinesid enne ära. Ma ei taha su lummust rikkuda, et elus käibki kõik nõnda. Üksainus sõrmenips ja iga väiksemgi kapriis saab rahuldatud. Üksainus mõttevirvendus ja jumaldav papake lendab otsekohe seda teoks tegema. Küllap see ongi nõnda sinu ja mõne sinusuguse saatuse poolt välja valitud liigikaaslase jaoks samuti. Tore on.» Miina laseb mu lahti ja topib kiiruga saapad jalga. Nende kriimud näivad mindki kriipivat.
«Ma pole kade, kui sa seda arvad,» selgitab ta pisut hingeldades. «Lihtsalt lepin sellega, et marjamaad kõigile ei jagu. Sinust oleks targem seda teadmist mulle nina alla mitte riputada, ma tean seda niigi. Mõtle minust lihtsalt nagu ühest odavast filmist, mida sa lõpuni vaatama ei vaevunud ja mis oli hommikuks ununud. Ma tõesti ei viitsi lihtsalt üks su heategevusprojekt või järjekordne kapriis olla. Nägenz!»
Uks paugatab kinni.
«Miina!»
Raban esikunagist huupi esimese kätte sattunud mantli, tõmban käigu pealt selga ja lippan talle järele. Külm lumi riivab mu paljaid sääri, kui ma hangedest läbi tuhisedes värava poole kahlan. Miina on selleks ajaks juba teisele poole tänavat jõudnud ja eemaldub kiiresti, pea püsti, selg jäik ja sammudes rabe pinge.
«Kuhu sa lähed?» hüüan talle järele. «Me pole ju nii ammu näinud! Tule tagasi!»
Miina jääb poolelt sammult seisma, pöörab end ringi ja ta silmapõhjades välgub sünge viha. Kui ma pärale jõuan, on sinna lisaks varjatud valule lisandunud ka põlgus ja kaastunne.
«Mine tagasi oma lillelisse muinasjutumaailma, Tiia. Jäta mind rahule,» lausub Miina vaoshoitud toonil, mille tagant immitseb esile ilmselge ärritus. «Ma ei vaja su asju, mis aitavad sul end printsessina tunda! Ma ei vaja almuseid, mis teeks sinust ja su perest te endi silmis heategijad ja laseks teil end musterperena paista! Ma olen märksa rõõmsam oma vanades kaltsudes kui mingites laenatud paabulinnusulgedes. Kuidas sa ka püüaks, ei õnnestu sul minust iialgi omasugust klanitud barbit meisterdada.»
Raban Miina salliotsad pihku ja vahin talle karmilt otsa. «Miks sa oled selline? Nii vihkav? Miks sa lükkad abi eemale, kuigi vajad seda? Miks sa arvad, et ma püüan sinust teha kedagi, kes sa olla ei taha? Väiksena saime kõike jagatud ja sa ei läinud peast hulluks pelgalt seetõttu, et mu papsil oli juhtumisi natuke raha, kuid sinu oma lasi kõik kõrist alla ja unustas sünnipäeval helistada. Kõik oli lapsepõlves ju samamoodi. Minu paps rügas puhkepäevadeta, et äri hinges hoida, sinu oma jõi. Mis siis nüüd on muutunud, peale selle, et oleme natuke vanemaks saanud? Mis vahet sellel on, kes on me vanemad? Ma olen ikka seesama mina, kes siis.»
Jäine pilk mõõdab mind pikalt. «Ei, sa ei ole. Veel pisut ja sinust sirgub täpipealt samasugune mõtlemisvõime ja kaastundeta paabulind nagu su emagi. Anna endale kõigest natuke aega ja sa näed, et täpselt nõnda see juhtubki. Aga ma pigem eelistaks sel hetkel mitte kohal olla.» Ta silmad rändavad mu kätele. «Vean kihla, et su maniküür maksis rohkem kui meie pere nädala eelarve.»
Punastan, peidan käed kaitsvalt selja taha ja mu nägu tõmbub pilve. «Lõpeta see pidev võrdlemine! Mina ei ole selles süüdi, et mu mamps ja paps on rikkad. Nende raha pole mina. Millal sa sellest ometi aru kavatsed saada?»
«Ma ootan pigem huviga, millal sa ümber mõtled ja arvama hakkad, et sa siiski oled. Samasugune tore asjake, nagu need läikivad siidkardinad, mis teile eralennukiga Inglismaalt kohale toodi, see tobe valge klaverikolakas, millel teist keegi õieti ühtki mõistlikku lugu mängida ei oska, vaid lihtsalt poosetamise pärast elutoas seisab, või nagu need luksusautod, millele inimesed alailma järele jõllitavad ja mille peamine eesmärk on teie egodele pehmeid paisid teha. Mul on kahju, aga te olete kõigest asjad. Ja asjad on tühised. Tänan väga, aga ma ei viitsi kulutada oma aega tühisusele.»
«Miina! Mis haiget juttu sa ajad! Keegi ei vihka sind ega pea ennast paremaks! Sina ise oled see, kes tõukab inimesed endast eemale. Täpselt nii, nagu sa praegu minuga teed. Sa kulutad nõnda palju aega vihkamisele, et see ei lase sul asjadest üldse objektiivselt arugi saada. Need asjad mu ümber on ...» teen käega õhus saamatu kaare ja tean, et mu lapsepõlvesõbratar ei kavatsegi minu mõistmisele energiat kulutada, «need on kõigest moodus end mugavamalt tunda.»
«Mine tuppa, sa külmud kringliks, halastajaõde Tiia. Seda koormat ma küll enda hingele ei vaja.»
Miina pöörab end kanna peal vuhinal ringi ja longib mulle rohkem tähelepanu kinkimata minema. Ta heleroheline sall lehvib tuules nagu hoiatuslipp, mis keelab lähenemise. Millegipärast teeb sellele järele vaatamine mu meele mõruks. Peagi kaob Miina kõhn külmast kühmus kogu majade varju ja ma olen üksi.


Uuesti näen Miinat kolme päeva pärast. Me ümber laiub karge südatalv, õhus hõljub miljon külma helvest, mis keerlevad kaalutus tantsus ringi. Need langevad kõikjale me ümber – viltu vajunud aiapostidele, lagunenud kuuride katustele, sööti jäänud põldudele, värvi kaotanud puumajadele, justkui püüaks kogu ümbritsevat viletsust oma valge puhtusega kinni mätsida. Miina seisab oma igivanas kakaopruunis, liiga õhukeses talvejopes poe ukse juures ja kohmitseb koti kallal. Toidukompsust paistab välja pakk piima, poolik leivapäts ja purgisupp.
«Tere,» vean näole tahtmatu naeratuse ja astun lähemale, endalegi aru andmata, miks ma teda nähes alati nii veidralt rõõmus olen.
«Hei, paabulinnuprintsess,» muigab Miina, surub mütsi sügavamale silmile ja hakkab rutakal sammul kodu poole kõmpima. «Mis ime sind küll vaeste inimeste maale toob? Minusuguste katkiste inimeste energiavälja? Justkui sa ei teaks, et siinmail ei kasva kulda ega kalliskive. Kõigest nõgesed ja kassitapud. Heal juhul leiab ehk paar hapuoblikat, aga neid peab hoolega otsima.»
Luuran oma lapsepõlvesõbrannat altkulmu, ent mõistan korraga, et ta näiline küünilisus on kõigest kaitsekiht, mis varjab sitket sisu. «Tulin niisama jalutama.»
«Tõesti?» Miina suunurgas võbeleb irooniline muie. «Vaata ette, et tigedad härjapõlvlased sind minema ei veaks ja su enesekindlust suures katlas pulbriks ei jahvataks.»
Kehitan häirimatuks jäädes õlgu. «Sul on täna eriti värvikas mõtlemine.»
«Kuidas sünnipäevapidu siis läks?» uurib ta, kuigi saan aru, et see on pigem moepärast küsitud ja tegelikkuses ei huvita see teda kuigivõrd.
«Ah, väsitavalt.»
«Tühised inimesed ongi väsitavad. Tore, et see väike fakt sulle lõpuks pärale jõudis. Aga ma lohutan sind – mida suuremaks sirgud, seda hullemaks läheb. Kõik need kassikulla järele kiiskavad banketisaalid ja peod väljavalituile suletud klubides, kuhu lihtinimese jalg ei satu. Klantsajakirjad ja paparatsod . Lõpuks ei saa sa voodiski rahu, sest mõni entusiastlik kõmuajakirjanik arvab heaks öösiti su vihmaveetoru otsas kõlkuda, et ajakirja esikaanele võimalikult elutruud ülesvõtet saada.»
«Ja see, et sa oled vaene, teeb su enda silmis jube eriliseks või?» suskan vastu.
Miina vehib raevukalt poekotiga ja saadab mulle napi poolnaeratuse. «Mine tea, võib-olla teebki!»
«Siis oled pigem sina see, kes pettekujutelmades elab.»
«Mingi lõbu peab inimesel siin kassitapumetsas kasvades ju ometi olema!»
«Pealegi on see kõigest mingisugune väärkujutelm, et kõik jõukad on ilmtingimata kuulsad. Meie aeda pole ükski paparazzo tallanud ja loodan, et sel sajandil seda ka ei juhtu.»
«Sulaselge ülekohus!» muigab Miina.
«Naudid enda kannatusi ja arvad, et see annab sulle õiguse seetõttu kõigisse ülevolevalt suhtuda?»
«Mine tea.»
Vaikime, aga taipan, et selles puudub seesugune konflikti alge nagu mõned päevad tagasi.
«Mis siis uudist?» uurin märksa vabamal toonil.
«Suurt midagi. Mutt on vahelduseks endiselt vapralt kaine. Mul vedas ka natuke. Sain tööd.»
«Tõesti? Kuskohas?»
«Siinsamas,» viipab Miina kollase käpikuga külakaupluse poole, mis tukub hangede vahel sügavat und. «Leti taha mind muidugi ei lubata, aga nad leidsid lao poolel mulle õnneks natuke tegemist ja peale poe sulgemist võin ruumid lapiga üle tõmmata. Ämber ja mopp on nüüd mu peamised motivaatorid, et edasi tiksuda. Vaat siis, kui vähesest lihtinimesele õnneks piisab, eks ole? Kui nii edasi läheb, jaksan lõpuks leiva peale võidki osta! Õnn missugune!» Kõhna nägu valgustab kibe naeratus.
«Kooli kõrvalt? Aga mis su vennast saab?»
«Ah, ära paanitse, ta pole enam tita. Need mõned tunnid peale kooli ei tapa. Ja mutil on ka mingi tööots tekkinud, kui tal ainult oleks oidu sellest kinni hoida. Alimente saame ka ja kuidagimoodi tuleme toime.»
Juttu ajades oleme märkamatult jõudnud päevinäinud paneelmaja ette. Pragunenud krohv on seinalt suurte lahmakatena maha koorunud, välisuks nukralt ripakil ja kiigub ühe hinge otsas, justkui ootaks viimsetpäeva. Vana kuur, mille taga oli kunagi me mängu-suvekohvik, on lääpa vajunud, katus lume raskuse all sisse varisenud. Jändrikku õunapuud, mille mõhnalist aukus tüve kasutasime kunagi mängides kraanikausina, katab kohev lumekiht. Kõik oleks justkui sama, ent miski seletamatu, mis kuulub ainult lapsepõlvemaale, on sellegipoolest lootusetult kaotsi läinud. Minust uhab üle nostalgiline nukrus. Vahin üles teisele korrusele, tuttavate mustavate aknasilmade poole, mida katab pooleldi ette tõmmatud kortsus kardinapalakas.
Miina jälgib mu pilku ja muigab. «Mutti pole kodus. Lõi oma mossele hääled sisse ja läks poisiga vanaema juurde. Üks inimlik liigutus temast üle hulga aja. Tule üles, kui sa ei karda.»
«Mida ma sinu arust kartma peaks?»
Miina pühib õlgadelt lund. «Mine tea, mis printsessi peletada võib.»


Tubades võtab meid vastu vaikus ja nõrk kartulipraadimise lõhn. Miina lükkab saapad kodusel kombel jalast ja lajatab kõhna toidukompsu köögilauale.
«Grill-lõhet mul sulle kahjuks pakkuda ei ole, aga teed võin teha,» pakub ta.
«No tee siis,» olen päri.
Köögikapid pauguvad energiliselt ja peagi sahiseb kriimuline teekann pliidil. Miina teeb osavalt pliidi alla tule ja õhku heljub puude männivaigulõhna.
«Naabrimees lubas kevadeni puid laenata. Päris külma kätte õnneks see talv ei jää,» ütleb ta. «Vaata ringi, kui ära minestada ei karda.»
«Seda kavatsust mul küll ei ole,» lausun reipalt, riputan mantli varna, silun juukseid ja astun elutuppa.
«Millal sa siin viimati käisidki?» hõigatakse mulle köögipoolelt.
«Ei mäleta. Kõigest paar korda olengi käinud, aga see oli nii ammu. Ühe korra vist suvel, kui me umbes kümnesed olime. Käisime vaarikal ja pärast vedasime sületäie vaarikavarsi kööki, et neist endale onn ehitada.»
«Ah, see oli lõbus,» naerab Miina. «Mutt taples selle sodi pärast hiljem nagu pöörane.»
Jään jahmununa seisma. «Said selle eest karistada või?»
«Muidugi!» kõlab muretu hääl. «Loomulik elu osa, ära pane tähele.» Mu kohkunud ilmet märganud, lisab ta: «Eeldan, et sinu printsessi-maailmas ei juhtu selliseid asju isegi kõige hullemates unenägudes?»
«Mida? Peksu? See on mingi vaeste ühisosa või? Sa oleks pidanud sellest kellelegi rääkima! Lastekaitse oleks appi tulnud.»
«Jajah. Igati ilus stsenaarium. Mutil võetakse vanemlikud õigused ära, meid vennaga pistetakse kuhugi jõledasse lastekodusse, kus vägivald omandab lihtsalt pisut teise vormi. Vinnilised kasvandikud, kel rusikad igavusest sügelevad, tulevad ja nüpeldavad kambakesi ja kõigil on lõbu laialt. Tänan väga, aga pigem hingitsen oma näruse nelja seina vahel edasi. Pealegi saan aasta pärast täiskasvanuks ja võin teha, mida tahan.»
Ohkan pikalt. «Kuule, lastekodud on täitsa kenad asutused. Saate vennaga vähemalt inimväärsed elamistingimusedki.»
Miina teeseldult kaastundev pilk rändab üle mu näo. «Näed, tibulinnu. Tegid ikka vea, et minusugusele praakeksemplarile end impulsiivselt sappa haakisid. Sa pole välisuksest õieti kaugemalegi saanud ja oled juba šoki äärel. Aga meiesuguste elu ongi selline. Külm tuba ja ükskõiksus. Viin ja valed. Praekartulid ja peks. Äkki pöörad enne otsa ümber, kui mu isikliku elu haletsusväärsed seigad su õrna meele liiga läbi raputavad?»
Libistan sõrmedega rabedalt läbi juuste ja kõnnin edasi. «Ausalt öeldes olen ma natuke väsinud sellest, et sa minust kogu aeg nagu mingist mõttetust nipsasjakesest mõtled.»
«Anna siis põhjust teisiti mõelda.»
Kallutan pea viltu. «Sa lihtsalt norid enese lõbustamiseks, eks?»
Sinised silmad kompavad mind. «Küllap vist. Eks ma aeg-ajalt tahan testida, on sulle paabulinnusulestik juba selga kasvanud või ei.»
Puhken naerma. «Tead, mis on sinuga suhtlemise eelis?»
Miina paneb teekannu käest, teeb veidrat nägu, aga jääb sellegipoolest kuulama.
«Sa pole igav. Sa võid olla tujukas, külm, trotslik ja vihane, aga sinuga pole mitte ilmaski igav.»
«See on küll rõõmustav diagnoos,» nöökab ta irooniat varjamata.
Vaatan ringi. Kulunud vaibad, pleekinud tapeet, odav ajast ja arust mööbel, narmendav tugitool. Seintel paar võidunud moega mustvalget pilti ja üks lapsekäega saamatult visandatud joonistus. Sellegipoolest on kõik laitmatult korras ja puhas. Hoolega üles tehtud voodeid katavad pitspadjad ja värvirõõmsad heegeldatud tekid, mis sunnivad mind lähemale astuma ja katet puudutama.
«Ise tegin,» ütleb Miina mu pilgu peale selgituseks. «Sa üllatuks omajagu, kui kuuleks, kui odavalt kaltsukatest lõnga saab. Vahel harutan mõne vana kampsuni üles ja nõnda saab materjali lisaks. Kooli käsitööõpetaja lubas mul käsitööklassi kangastelgi kasutada ja varsti saan uued vaibad ka põrandale. Mingisugunegi katse seda põrgut natuke viisakamaks siluda.»
«Hämmastav,» nendin. «Ma ei saa niitigi nõela taha, ilma et ma sõrme ei torkaks.»
«Kirjuta see tillukene ebaõnn oma liiga hea elu arvele,» nöökab Miina, aga ma lasen märkuse kõrvust mööda.
Kipakalt halvasti värvitud riiulilt vaatab mulle vastu sirge rivi ingliskeelseid raamatuid. Libistan oma hämmeldunud sõrmed üle paksude teatmeteoste kaante. Märkan sõnaraamatuid ja paari võõrkeelset bestsellerit.
«Õpid inglise keelt?»
«Jep. Tahan Tartu ülikooli inglise filoloogiat õppima minna. Kui nad seal muidugi šokki ei lange, et keegi kirbatanu ja külmavõetu nende uksele koputada söandab.»
«Tubli oled,» nendin tunnustavalt. «Ma imestasingi alati vaikselt, kuidas sa nii hästi inglise keelt oskad.»
«Poolvend elab Iirimaal. Temaga saab Facebookis suheldes päris head keelepraktikat.»
«Ja teine kord?»
«Mis teine kord?»
«Millal sa teist korda siin käisid?»
«See oli vist millalgi põhikoolis ühel sügisel, kui me väljas vabaõhukohvikut pidasime ja su köögist kohvikannu pihta panime, et sellega põõsaste vahel mängukohvi keeta.»
«Seda ma mäletan,» naerab Miina ja ta ilme muutub hetkeks päikeseliseks. «Pärast oli mul tükk tegu, et selle seest liiva kätte saada. Kannust ei saanudki enam asja. Aga ma ostsin salaja uue ja mutt ei märganud midagi.»
Märkamatult on köögilauale ilmunud valged ohakaõitega kruusid, milles aurav roheline vedelik ujutab köögi üle mõrkja piparmündilõhnaga. Kapipõhja peidunurgast ilmub lagedale väike küpsisepakk.
«Suhkrut mul ei ole,» vabandab Miina.
«Pole lugu.» Istun nagisevale kolmejalgsele taburetile, rüüpan teed ja olen leplik.
«Millest sa kõige enam puudust tunned?» söandan lõpuks pärida.
Miina mõtleb natuke ja kehitab siis talle omase kuivusega õlgu. Mõistan, et mu küsimus on talle pisut vastumeelt.
«Õigupoolest – mitte millestki. Ma võiks ju ulguda saja asja üle, mida mul ei ole ja milleta rikkad kindla peale sureks, aga seda rõõmu ma neile juba ei kingi!»
«Vahel tuleb ulgumine tervisele kasuks. Pingete sissepoole elamine hakkab sind seestpoolt söövitama.»
«Ähh, jama!» lööb Miina käega. «Mingi raamatutest loetud psühholoogiajura. Reaalne elu on midagi muud. Mida sa nüüd kuulda loodad?»
«Kõike, millest mulle rääkida soovid.»
«Ükspuha mida, et mu haledale elule kaasa tunda ja end seeläbi imelisemaks pidada?»
«Jäta! Sa tead, et ma ei mõtle nii.»
«Noh, telekas läks paar kuud tagasi katki ja paranduseks pole pappi, aga mis siis? Midagi mõistlikku sealt nagunii ei tule. Jääbki rohkem aega õppimiseks ja muusika kuulamiseks.»
Miina krõbistab küpsise lõpuni ja pühib kampsunikäisega laualt küpsisepuru kokkupoole. «See halamine, miks ei ole nii või naa, on nagu kiiktooliga kiikumine: võtab hullupööra energiat ega vii kuhugi. Natuke pean veel vastu pidama ja jalad alla saama. Küll ma oma elu jonksu saan, ära põe!» Ta pilku ilmub naerune säde. «Vahel on see muti kantseldamine lõbuski. Kui ta joogise peaga voodist välja kukub ja me vennaga teda sinna tagasi sikutame, paneb ta tavaliselt sellist hullu teksti, et naera ribadeks.»
«Aga tegelikult, Miina?»
«Mis tegelikult?»
«Sa oled terve elu elanud nagu mingis neetud hullumajas. Mis sind selle kõige juures kõige rohkem häirib?»
Miina vaikib pikalt ja vahib õue. Väljas pimeneb.
«Kas sa ootad nüüd, et ma ütleks, et jube kahju ikka, et mu ema ei sündinud inglitiibadega, kuldsete kapjadega või omaks siis vähemasti viit erinevat magistrikraadigi, et meist normaalsed inimesed kasvatada? Ptüi!»
«Ma räägin tõsiselt.»
«Sinu viga ongi see, et sa püüad olla hirmus tõsine ja asjalik, aga see ei tule sul kuigi hästi välja. Tühja neil kõrgesti koolitatutel alati oma pere jaoks aega on! Vaata oma papsigi. Palju tal on üldse reaalselt mahti su muresid ära kuulata?»
«Piisavalt.»
«Ära valeta endale! Kompensatsiooniks selle eest sind asjadega üle külvataksegi. Sa oled liiga pime, et sellest aru saada. Hinges oled sa sama üksi nagu mina. Selle pärast sa mu küljes ripudki ja loodad, et meie vahel on mingi seletamatu teineteisemõistmine.» Miina naaldub lähemale ja ta hingeõhk kõrvetab mu kõrva. «Sa peaks kuu aega kuuris elama, siis võib-olla saaksid minusugusest aru. Praegu ainult teed malbet ja kaasatundvat nägu.»
«Ma olen sinust alati aru saanud.»
«Tõesti? Sulle peaks kangekaelsuse eest medali andma.»
Muigan. «Miks mitte? Kartulist medal sobib väga hästi.»
Miina luristab ninaga ja vaikib pikalt. Kui ta uuesti rääkima hakkab, on ta toon sootuks teine. Mõtlik ja aus. «Kui sa just teadma pead, siis ... võib-olla ma tunnen kõige enam puudust sellest, et vahel kellegagi inimese moodi juttu ajada. Kellegi seesugusega, kelle ainuke mõte ei pöörleks ümber selle, kust uus pudel saada. Umbes nii nagu meie sinuga praegu. Ma arvan, et sellest piisab täiesti.»
«Aga su ema?»
«Mis temaga on?»
«Küllap sa vihkad teda elu lõpuni, et ta sulle seesuguse lapsepõlve kinkis.»
Miina võtab suure lonksu teed, köhib natuke ja paneb tassi valju kolksatusega tagasi lauale. «Miks sa arvad, et ma teda vihkan?» pärib ta kerge üllatusevarjundiga. «Ta on lihtsalt üks omadega kimpus memmeke, kelle elu on veidike metsas. Ja ausalt, mul on temast pigem kahju, et ta pole osanud õigesti elada. Üks vale valik teise järel, kuni minnalaskmiseni välja. Tegelikult olen talle lausa tänulik.»
«Tänulik? Kuidas saab sellisele emale tänulik olla?»
«Saab ikka. Ta on igati väärt eeskuju, missuguseks ma eales saada ei taha. Kui mingi jama silmapiirile ujub ja taoline tunne tekib, et lööks tõesti kõigele käega, piisab mul ainult mutile mõtlemisest, et selg sirgu lüüa ja hambad ristis edasi rühkida.»
«Sa oled kõige vapram inimene, keda ma tean,» tunnistan vaikselt.
«Sina osta oma roosa kasuka asemel mõni natuke vähem läikiv hilp ja siis pole sul eemalt vaadates ka just väga viga.»
Muigan, joon jahtunud teelonksu lõpuni ja tõusen lauast.
Miina tuleb mind trepile saatma. Ta mähib kampsunivarrukate sügavusse pugenud käed ümber kõhetu keha, vaatab vilksamisi taeva poole, lõdiseb moepärast ja poriseb: «Neetult külm!»
«Nagu talvel ikka.»
«Millal sa tagasi linna lähed?»
«Pühapäeva õhtul. Paps viib. Aga reedel olen tagasi. Siis tule meile, eks? Tulge vennaga mõlemad.»
«Vaatab. Kui sa mind uuesti paabulinnusulgedesse ei ürita toppida, võib-olla tulemegi.»
«Tore.»
«Ja tegelikult ...» saab kiusatus mu siiski kätte, et teise nigelat elujärge natukenegi siluda. «Meil seisab söögisaalis üks täiesti töökorras telekas, mida keegi eriti ei vaata.»
«Ära sa räägi! Kas ma pean selle eest kuu aega teie juures nõusid pesemas käima?» kuulen tavapärast nööget. «Või müüte mulle väravas pileti, et ma teie poole telekat vaatama tõttaks, et oma igaõhtune seebikaannus ikka kätte saada?»
Vangutan endamisi pead, silmitsen Miina kõhetut nägu, mida valgustab nõrk naeruvine, ja tean, et tagasi linna pöördudes on just mu paljunäinud ja vintsutustes karastunud lapsepõlvesõbranna see, kelle sitkusele mõtlemine aitab mul edasi sammuda.


pühapäev, 5. jaanuar 2014

Katkend romaanist "Punamütsike kakssada aastat hiljem"

Jõuan sõprade juurde tagasi alles kella kaheteistkümne paiku päeval. Nad ootavad mind kokkulepitud kohas ühes parklas, mida André näib õnneks teadvat. Paari sihvaka männi varjus kõrgub suur valge hoone, mille üht külge katab poole seina suurune punane silt, kust loen „Selver.” Pärale jõudnud, märkan otsekohe, et igaüks mu reisikaaslastest on üsna isemoodi olemisega.
Põrsaste välimus mind ei üllata – nad on korralikus pohmellis. Arvatavasti tekitab iga langeva lehe sabingi neile parajat peavalu. Grete särab nagu jõulupuu – ilmselt on tema ja Ulvari sõprus süvenemas. Hunt paistab pisut äraolev, kuigi seirab mind silmanurgast huvitatud moel. Hans väldib mu pilku. Väljanägemise järgi tundub, nagu poleks ta üldse maganudki.
„Noh, kas kodu poole?” tervitan kõiki reipal häälel.
Kuulen mõnda tülpinud mühatust ja saan Gretelt kingiks päikeselise naeratuse. Kõnnin maasturi esiistme poole ja hunt vajub sama enesestmõistetavalt juhi kohale. Põrsad kougivad vaevaliselt tagaukse lahti, poevad valju ägamise saatel sisse ja alustavad otsekohe mõttetut lällutamist. See paneb meid hundiga vandeseltslaslikke pilke vahetama ja õlgu kehitama.
Hunt keerab hoogsat kaart tehes parklast tänavale ja võtab suuna suure maantee poole, mis viib meid peagi linnast välja. Möödavilksatavaid maju silmates tõden nukrusevarjundiga, et olemegi tagasiteel ja kogu muljeterohke reis hakkab läbi saama. Naaldun seljaga vastu istet ja tunnen roidumust.
Hunt on päikeseprillid ninale lükanud, põrnitseb ainiti enda ette ja tundub kuidagi ebatemalikult sõnakehv. Mõne aja pärast hakkab tagantpoolt kostma kolmehäälset norinat ja ma näpin ajaviiteks automakki, et tüütut müra mingilgi moel summutada.
„Kuidas siis kontsert meeldis?” alustan viimaks ääri-veeri, kuigi tean hundi reaktsiooni juba suurepäraselt ette.
Hunt kehitab tuimalt õlgu. „Käis kah.”
Muigan endamisi – kahtlemata ei läinud talle seesugune muusika just ülemäära peale.
„Mulle küll meeldis,” teatan trotslikult. „Kõik oli viimase peal.”
„No lahe siis.”
Veidi aega sõidame vaikides ja kui Tallinn on selja taha jäänud, uurib hunt mokaotsast:
„Oli siis raju öö ka või, mis?”
Teen nägusid. „See pole sinu asi, eks?”
Hunt mühatab tähendusrikkalt ja pistab nätsu põske. „Noh, natuke ikka on. Ma tunnen end sinu eest mõningal määral ikkagi nagu… ee… vastutavana.”
Taoline ennekuulmatu avaldus muudab mu üpris keeletuks. „Tead, kui ma järgmine kord empsile helistan, siis ole nii kena ja korda seda tema kuuldes, eks? See tema foobia sinu suhtes ajab mu hulluks.”
Hunt irvitab. „Sobib.”
Ta vahetab rida ja uurib uuesti:
„Niisiis, kuidas oli ka?”
Seesuguse nõmeda pindakäimise tõttu kaotan kannatuse ja nähvan:
„Kuule, viimase peal oli. Me praktiliselt ei maganudki, vaid andsime öö läbi hagu, oled nüüd rahul või?”
Hunt naerab, suu ammuli, oma kärehäälset naeru, nii et tagaistmelt kostev kolmehäälne norin korraks häiritult katkeb, et seda valjemini jätkuda. „Ära hirmuta, ma teen sedasi veel avarii,” hoiatab ta lõbusalt.
„Ise küsisid.” Panen jalad tuska tundes armatuurlauale ja soovin hinges, et hunt mu rahule jätaks.
Tükk aega valitseb vaikus, kuid siis tunnistab hunt:
„Muide, ma nägin teda kontserdil.”
„Keda?”
„Ritat.”
Nõksatan hundile otsa vaatama ja mu tüdimus on nagu peoga pühitud.
„Noh?” uurin uudishimuga ja saan korraga pihta – see oligi ilmselt põhjuseks, miks ta tookord ootamatult kõne katkestas.
„Mis noh?” küsib hunt eemaloleval moel vastu. „Mingit „nohhi” pole.”
„Ongi nii või?”
„Nii jah.”
„Kurb kuulda.”
„Ei, mispärast? See oli tegelikult… äärmiselt valgustav.”
„Mis mõttes – valgustav?”
Hunt rebib silmad maanteelindilt lahti, takseerib mind pika pilguga, justkui kaaluks endamisi, kas tasub ikka minusugusega oma isiklikke asju jagada või mitte, ja lausub lõpuks kiusliku irvega:
„Ütle, mitu korda te tegite, siis räägin.”
Laiutan kärsitult käsi. „Mille kuradi pärast see sind torgib?”
„Täitsa niisama. Puht sportlikust huvist.”
Heidan pilgu selja taha, aga põrsad on nii kustunud moega, et ilmselgelt pole kuigi tõenäoline, et nad üldse midagi mõigata võiksid.
„Kuule, me ei lugenud kordi, eks,” nähvan siis tülpimusega. „Või arvad sa tõesti, et mul oli selleks puhuks spetsiaalne märkmik voodi kõrvale varutud, kuhu kriipsukesi tõmmata?”
Hunt lõristab südamest naerda.
Vahin ivake aega aknast välja ja tunnistan siis tõsiselt:
„Kuus korda.”
Hundi naer katkeb. Ta piidleb mind puhmaskulmude varjust uurival ilmel ja laksutab siis tähendusrikkalt keelt. „Vähevõitu. Nii vilets oledki või?”
Ohkan tüdinult ja vormin pöidla ning nimetissõrme abil ümmarguse kujundi.
Hunt jõllitab arusaamatusega mu sõrmi ja seejärel mind. „Mida?”
„Nii ongi.”
„Mis nii?”
„Null.”
„Null?” Ta nägu väljendab uskumatust. „Läksite riidu või?”
„Ei läinud, rääkisime hoopis lapsepõlvest. Suhete jahenemisest. Seesugustest asjadest. Või arvad sa, et hotellitoa võtmine eeldab juba iseenesest seksimist?”
Hunt näib hetkeks keeletu. „Tubli tots,” ütleb ta lõpuks üllatunult. „Su ema on su üle uhke.”
Vaatan hundile mõrvarliku pilguga otsa. „Kui sa sellest empsile poole sõnagagi hingad, oled surnud!”
Hunt teeb käpaga märgi, et ta suu on igavesti lukus.
„Mis selle Ritaga siis on?” pärin kannatamatult.
„Midagi ei ole,” põikleb hunt.
Heidan talle „räägi-nüüd-ometi”-pilgu ja lõpuks hunt alistub ning asub veidi vastumeelselt pajatama:
„Noh, libistasime Hansuga õlut, jutt jooksis ja siis sa helistasid. Poole rääkimise peal vaatan – no on täiega Rita. Rita mis Rita. Seisab minust kõigest mõne meetri kaugusel mingi kahe tšikiga. Läksin siis lähemale. Tšikid kukkusid mind nähes muidugi minestama. Ju nad polnud enne pesuehtsat hunti näinud.”
Mu kõrv tabab otsekohe ära ebakõla. „Oot, mis, nad on siis inimesed või?”
„Inimesed muidugi.”
Ahmin jahmatusest õhku. „Ja Rita on ka inimene, mitte hunt?”
Hunt muheleb mõistatuslikult ega kiirusta vastama.
Tõmbun näost kaameks. „Jessas, sa magasid inimesega? Oled mingi piider või?”
Hunt rõkkab naerda. „Rahune, kullake, Rita on samasugune hallivatimees nagu minagi.”
Ta naksutab keelt ja latrab muretult edasi:
„Kuradi ilusaks see Rita ikka läinud. Heledad teksad jalas, uus soeng, päikeseprillid ninal… ja vahib mind seesuguse näoga nagu ei mäletaks. Noh, pikapeale hakkas nagu läbi häda midagi mäletama ka, kuigi ma sain kohe aru, et ta lihtsalt teeskles. Rääkisime siis ühest ja teisest, aga seda õiget tunnet ei tekkinud.”
Ta vaikib viivu ja võtab siis uuesti esimesse ritta. „Tegelikult ma usun, et see sinu jutt liivast ja kullast võib isegi tõsi olla. Mina oleksin sealtsamast kohast suhtega edasi läinud, aga tema…” Hunt rapsab kärsitu liigutusega uue sigareti põlema. „Ta tundus täiesti külm ja huvitu. Õpib nüüd majandust ja puha. Nina ka pisut püsti, nagu see ikka käib.” Hunt ohkab korraks ja ütleb siis kiretul häälel:
„Ongi kogu lugu.”
Vaatan oma sõpra ja tähendan: „Telefoninumbrit oleksid võinud ju ikka küsida.”
„Milleks? Sellel pole enam mingit mõtet.” Hunt naerab nukralt, aga mitte liiga lööduna, ja teeb mulle silma. „Nüüd olen ma vaba mees, Punamütsike. Võin isegi sulle külge lööma hakata.”
„Eks tee proovi, kui hammastest ilma jääda ei karda.”
Hunt vahib mind ja irvitab. „Tegelikult, kui ma nüüd aus olen, pole sa üldse minu maitse.”
„Ai, kui kurb,” salvan. „Kas seetõttu, et mul pole saba?”
Hunt tõmbab suitsu kurku, köhib, itsitab ja teeb nägusid. „Noh, tõtt-öelda ei usu ma eriti, et saba oleks ühe naise juures just kõige väärtuslikum omadus.”
Naerame ja ma tunnen kergendust mõttest, et hunt sai oma südameasjad vähemasti mingis mõttes lahendatud.



"Punamütsike kakssada aastat hiljem" lk. 113-117,
Väljaandja: kirjastus Argo.




laupäev, 4. jaanuar 2014

Kokkuvõte möödunud aastast

Iga aastavahetus sütitab hinge mõne salasoovi, mida loodame uuel aastal täituvat. Mõtiskleme olnu üle ning vaatame pisut teistmoodi ootusega tulevikku. Silmitseme taeva poole lendavat värvilist tulevihma, lööme kokku šampusepokaale, soovime lähedastele õnne ja tervist ning oleme rõõmsad, et nad on meiega.
Möödunud aastat võin lugeda väga töiseks, tegusaks ning kordaläinuks. Mulle eneselegi üllatuseks nägid minult ilmavalgust tervelt kolm romaani. "Ruubeni liblikad: Jordan," "Keteriin Salaaias 2" ja "Punamütsike kakssada aastat hiljem."
Osalesin kahel Eesti Luuleliidu poolt korraldatavatel luulevõistlustel "Luulekevad 2013" ja "Kuldne kaseleht 2013". Mõlemalt võistluselt valiti mu loomingut paremiku hulka, mis nägi ka trükivalgust.
Ajakiri "Saatus" ühines ajakirjaga "Saladused" ning mu koostöö uue nime ja kuju saanud väljaandega jätkub. Seega, kui mul põhitöö kõrvalt ikka aega ja jaksu jagub, võite ajakirja "Saatus&Saladused" kaante vahelt iga kuu leida minult ühe uue novelli. 
Mõte on parimatest novellidest panna kokku kogumik ning trükki anda oma esimene luulekogu "Võilillelein." Millalgi tahaksin kirjutada veel ühe lasteraamatu ning ühe tõsisema, läbinisti realistliku, sisekaemusliku romaani täiskasvanuile, mida alles mõtteis küpsetan. 

Soovin kõikidele oma headele lugejatele, sõpradele ning tuttavatele ÕNNELIKKU UUT AASTAT! Aitäh, et mu loomingu raamatupoodide ja raamatukogude riiulitelt üles olete leidnud, suur tänu kõigi heade soovide ning tähelepanu eest!






Hiiu Leht kajastas mu uut romaani

Aastalõpu värviline ja sisurohke Hiiu Leht pidas vajalikuks ära mahutada artikli mu värskelt ilmunud seitsmendast romaanist "Punamütsike kakssada aastat hiljem."
Aasta jooksul aset leidnud sündmusi on siin kodusaarel mitmeid, millest leht tegi hulgaliselt värvifotodega varustatud kokkuvõtteid. Aasta teona mainiti ära Kärdla sadama valmimine, tunnustati kodusaare tegijaid eesotsas Hiiu valla vallavanemaks valitud Georg Linkoviga, Kärdla kohvikutepäev sai aasta turismiteo tiitli, turismiarendaja tiitli napsas endale kauniks puhkekohaks muudetud Orjaku sadam, Helgi Põllo pärjati rahvakultuuri preemiaga, jalgpalliliidu kuldmärk läks Vaapo Vaherile. Kurva sündmusena kustus aastalõpul Esta Aksli eluküünal, kes on välja andnud mitmeid romaane ning võitis hiljuti kirjastuse Tänapäev korraldatud romaanivõistlusel esikoha oma romaaniga "Ane".
Aasta õpetajaks valiti Anu Maasel.
Meelelahutuseks võis sirvida peatselt saabuva hobuseaasta Edda Pauksoni suurt aastahoroskoopi.
Järgnevalt toon ära artikli oma ilmunud romaani kohta.



Kiiri Saar tõi Punamütsikese tänapäeva
31.detsember, 2013 Kultuur

Viljakalt Hiiumaa kirjanikul Kiiri Saarel ilmus äsja järjekorras seitsmes romaan, mille peategelaseks tuntud muinasjututegelane Punamütsike.
“Minu seitsmes romaan toob ühe kõige populaarsema muinasjututegelase Punamütsikese seiklema tänapäeva. Kuigi romaani pealkiri võib näida pisut eksitav, just nagu oleks tegu lasteraamatuga, on teos siiski suunatud pigem noortele ja täiskasvanuile,” selgitab autor.
280leheküljeline “Punamütsike kakssada aastat hiljem” räägib loo sellest, kuidas pärast kaks sajandit väldanud kohusetundlikku muinasjuturolli etendamist otsustab Punamütsike tapva rutiini peletamiseks koos hundiga muinasjutukülast jalga lasta, et aimu saada pärismaailmast.
Teel Tallinnasse Lady Gaga kontserdile kohtuvad nad paljude teiste muinasjututegelastega, kes kõik on vahepeal täiskasvanuks saanud, laias ilmas karjääri teinud ja eluga edasi läinud. Seiklusliku ja muljeterohke reisi kulminatsiooniks osutub kontserdi asemel pigem arusaam sellest, kuidas leida iseend, saavutada sisemine tasakaal ja olla õnnelik.
Nagu ikka, meeldib Kiiri Saarele oma teostesse põimida nii huumorit, absurdi kui filosoofilisi sisekaemusi, seikluslikke olukordi, põnevust ja romantikat. Lühidalt öelduna on tegu ühe lapseohtu neiu täiskasvanuks saamise looga. Kuna tegu pole tavalise noore neiu, vaid Punamütsikesega, lisab see väike nüanss romaanile huumorit ja omapära. Punamütsike ihaldab kõike muud, kui seda, mida pakub talle tema turvaline ja igavavõitu elu. Mis on aga see, mida enim soovida, selgubki tihtipeale alles peale pikki vintsutusi ja emotsionaalseid eksirännakuid.
Kaanekujunduse on teinud kunstnik Tiina Sildre ja käsikirja toimetanud Piret Ruustal.
Raamatu kirjastas kirjastus Argo.

Autor: Hiiu Leht
Vaata ka veebiväljaannet. Seda saad teha siin.



neljapäev, 2. jaanuar 2014

Katkend novellist "Saatmata jäänud read"


Pühapäev, 20. märts
palmipuudepüha

Talv ei tahtnud tänavu kuidagi tulla, aga nüüd on lund nii palju, et pean end igal hommikul välisuksest välja kaevama ja enne tööleminekut hulk aega autot puhtaks rookima.
Mu magamistoa aknad on kaetud lumelilledega, nii et kui varbaotstele tõusen ja üle lillede kiikan, ulatun suurivaevu kuurikatust nägema. Millegipärast on mulle hakanud valge värv meeldima. Viimasel ajal ümbritsen end ainult valgete esemetega. Valge käekott, arvuti klaviatuur, tugitool… Hiljuti leidsin kaubamajast imekena valge mütsi, kuid ei raatsi seda kanda, just nagu oleks miski minu olemuses määrdunud ega sobi kokku valge puhtusega.
Su kõne tegi mu rõõmsaks, nagu oleksid süüdanud mu sisemuses sadu väikeseid lampe. Su hääles oli kõditavat karedat soojust, mis on minu jaoks Su olemuse sümpaatseimaid komponente.
Su lumivalge jope ja paar triiksärki ripuvad endiselt mu kapis, aga vaevalt, et Sa neile järele tuled. Su riietel on ikka veel küljes Sinu lõhna, mis hoiavad Sind mingil omamoodi moel endiselt minu juures. Vahel ei ava ma seda kappi mitu nädalat, vahel magan, Su triiksärk padja all.
Tegin õhtuhämaruses pika jalutuskäigu. Uitasin üksipäini mööda linna, meenutasin me vestlust, otsisin Su sõnade tagant mitmetähenduslikkust ning tõin endaga kaasa paar klaasjaks külmunud urvaoksa. Pistsin need memme kingitud vaasi ja jäin korraks vaatama. Habras, karge ilu, milles pesitseb vaevuaimatav elu alge. Pärast pikka talve, kesk käredat külma on selle puhkemisse peaaegu et võimatu uskuda.
Kahju, et Sa mu memmega pole kohtunud, usun, et meeldiksid talle.

Foto: Juhuslik klõps sellesuvistelt kohvikutepäevadelt, vana muusikakooli aknast.
Täismahus lugu loe ajakirja "SaatusjaSaladused" jaanuarinumbrist.




Ilmunud on novell "Saatmata jäänud read"

Värskes jaanuarikuu ajakirja "Saatus&Saladused" sinisekaanelises numbris, mis lipsas mu postkasti juba vana-aastaõhtul, leidub taas üks mu lugu, sedapuhku pealkirjaga "Saatmata jäänud read."
Seekordne novell on mõtteliselt liigendatud kaheteistkümneks episoodiks, mis annavad iga kalendrikuu vältel edasi mõne juhusliku pildikese naispeategelase elust. Ülesehituselt on tegu mõttelise päevikuga, millesse kirja pandud lood hõlmavad aasta jooksul juhtunut.
Abimehena võtsin ette ühe vana kalendri, milleks sattus täiesti juhuslikult aasta 2005 ning otsustasin iga postituse jagada ühele kalendripühale. Iga kalendrikuu vältel saab päevik ühe sissekande võrra rikkamaks. Otsisin kõlaliselt kauneid tähtpäevi ja põimisin loosse pisut rahvapärimusi ning -kombestikku. Nõnda võib leida sissekandeid, mis on tehtud kolmekuningapäeval, urbanipäeval, lauritsapäeval, toomapäeval, hingedepäeval jne.
Lugu ise kujutab endast emotsionaalsete keeristormide käes heitlevat naispeategelast, kes on kimpus võrdväärselt nii piina kui lunastust pakkuva suhtega, mis küünlaleegina kord eredalt leegitseb, kord ähvardab kustuda. Peategelane, kellele nime väljamõtlemist ma ei pidanud oluliseks, kuna ta räägib mina-vormis, esitab endale igapäevaaskelduste ülestähendamise kõrval mitmeid keerukaid küsimusi, mis jäävad küll sisulise vastuseta, ent pakuvad ainest edasimõtlemiseks.

"Kas me üldse teame, milleks või kelle jaoks me olemas oleme? Kas Sina tead?" "SS" lk. 9
"Kas kogu me elu ongi kõigest otsus? Otsus olla õnnelik või õnnetu, igatsev või igatsetav?" "SS" lk.10
"
Kas mul on kiire? Kui, siis iseenese eest põgenemisega. Ent kus on see paik, kus me endid üles ei leiaks?" "SS" lk.11
"Kust leida õnne aluskive, kui neid olevikus pole? Millal ma õpin rõõmu tundma olemasolevast?" "SS" lk.10
"Su käed olid külmad ja Sa vaatasid mind nõnda, nagu oleksid suur ja eksinud laps. Kummaline, et kogu oma elutarkuse juures ei tea Sa ikka veel, mida tahad. Või lootsid Sa, et minu lähedus inspireerib Sind seda taipama?" "SS" lk.12

Kogu seesmise segaduse keskel, mida külvab peategelasse ebavõrdne suhe, oskab ta sellegipoolest oma olemust üsna täpselt määratleda.

"Vahel mulle näib, nagu oleksin kangur, kes kogub elu erilisi hetki, et need kirjuks lapitekiks põimida ja selle all pimedusepäevil tukkuda." "SS" lk. 11

Ta teab hästi, et tegu on sõltuvussuhtega, väärtustades liialt teise inimese olemasolu enda elus ja alatähtsustades iseend.
"Lausa kummaline, kuidas mu tuba taas elama hakkas, kui Sa seisid jälle seal, mu kitsukesel kolmekümne neljal ruutmeetril, keset mu lihtsaid ja tähtsusetuid asju, millel korraga oli taas tähendus." "SS" lk. 11
"Sa läksid ära liiga vara ja selsamal hetkel, mil uks Su selja taga sulgus, tundsin end taas kasutuna. Ma vist ei oska olla nii keeruka natuuriga inimese hingesugulane." "SS" lk.12
"Puhkust on jäänud veel nädalajagu ja ma ei oska seda täita millegi muu kui enesepõlgusega." "SS" lk. 11

Ometigi pole novell läbinisti enesekaemuslikult sünge. Jutustust läbib ka märksa helgem ja soojem joon, kajastades peategelase häid suhted oma maal elava memmega. Memm, lihtne maainimene, on peategelase jaoks kodusoojuse ja turvalisuse võrdkuju. Päevikupidaja hindab kõrgelt ühiseid hetki, memme tulimagusat vaarikavarreteed ja kingituseks saadud sidrunite järgi lõhnavaid suvelilli. Siiski pole ta ka siinkohal kartusevaba, kuna temas pesitseb pelgus, et iga lähisuhte aeg on limiteeritud.

"Memm oli maalt mul külas. Istusime, jõime tulikuuma vaarikavarreteed, mida ainult tema võrratuks võluda oskab, ja lappasime vanu albumeid. Ta on viimaste aastatega kuidagi heidutavalt vanaks jäänud ja ma mõtlen aina tihedamini sellele, mis saab siis, kui teda enam pole. Mis saab meist, kui pole enam neid, kellest hoolime?" "SS" lk. 8




laupäev, 28. detsember 2013

Valik luulet luulevõistluselt "Kuldne kaseleht 2013"

Valik minu luulet, mis sai sel sügisel saadetud Ingvar Luhaääre ja Eesti Luuleliidu korraldatud luulevõistlusele "Kuldne kaseleht 2013". Hetkel pole värske luulekogu veel minuni jõudnud, sestap ei tea ma päris täpselt, millised mu värsiread kaante vahele jõudsid, ent olemas nad seal on. Luulekogu on sügisvärvidele sobivas rohelistes toonides ja seda saab endale soetada Apollo ketist http://www.apollo.ee/kuldne-kaseleht-2013.html
ja Rahva Raamatu 
poodidest: http://www.rahvaraamat.ee/p/kuldne-kaseleht/467404/et?ean=9789949494149


SALADUSLIK LUMI


Mõnel hingepimedal
Tähistaevata ööl
Mil ilmsi uitaja ei leia und
Langeb vastu mu südame
Tuhme aknaruute
Ikka veel
Su huulte valget
Õielehelund



RÄNDAJA TEE

Aeg deformeerib
Aegamisi
Oma kindlate külmade
Sõrmede vahel
Paratamatuse valu
Hapraks õhtusoojaks õnneks

                             
Nõnda rändadki taas
Seda südame salateed
Ühes põuetaskus hõõgumas
Piina
Teises pääsemise söed



PÕUAPILVEDE AEG

Usud sa veel
Neid liblikatena laiali lennanud
Õietolmuseid unelmaid?

Kuis püüad neid
Põlevate põuapilvede vahelt
Paljakäsi?



VEEBRUARIVALGUS

Läbi aknalaual magava
Rohelise toataime
Roomab tuppa kalbe
Veebruarivalgus

Su sõnu
Suuri nagu suruliblikaid
Heljub sädeleva sajuna
Mu laetalade kohal -
Tõsiseid nagu tuul
Mõistatuslikke nagu meel
Seletamatuid nagu
Hiies sirguv õnnetamm


Lubadus
Mis elus hoiab homseni –
Kirjutan sulle



VÕILILLELEIN


Mu südames sajab vihma
Piiskadest saab kokku
Terve jõgi igatsust,
Mis veab vägisi allavoolu


Kuid sina, mu kullake,
Ei näe
Tuul puhub su meeltest leina,
Kerge ja kaalutu
Nagu peotäie võililleebemeid
Ja võõraks jääb sulle
Ligemise piin

Oh, oskaks ise ka vahel nii



PÄRLIVALGE


Pühapäeva pärlivalge
Põletab su põski
Peksleb purpurse pilgu põhjas
Nagu kaldale uhutud rannakarp
Veereb vahuse lainena
Üle su kõrge kulmukaare
Joonistab su sihvaka silueti
Köögi kollastele kardinatele
Poeb varjule taskupõhja
Küpsisepuru
Ja mullusuvise männikäbi vahele
Võlurohuks pimepäeva vastu







neljapäev, 26. detsember 2013

Muljeid Hiiumaa jõululaadalt

Jälle jõulud, jälle laotavad usinad Hiiu käsitöömeistrid laudadele laiali oma hoole ja armastusega tehtud imeasju, õhus hõljub piparkoogilõhna ning savikaussidest saab maitsta ürdileiba, lasta endale kaasa kaaluda kotitäis pähkleid, sõrmitseda ehedast lambavillast kudumed, nostalgiaga sobrada merevaigukarva kukekommide kuhjas. Veel võib laadale sattunu valida jõuluvana kingikotti savikeraamikat, tüümiani, kaneeli või sidrunilõhnalisi käsitööseepe, millest mõnel lisandiks ehtne mereliiv; soetada puidust treitud jõuluehteid või küünlaaluseid, loendada triipe kaltsuvaipadel, lasta silma rõõmustada Pühalepa valla punakirja mustril, mis siit-sealt silma hakkab, seda kootud järjehoidjatest kuni seelikuteni välja.
Pärast mitmendat tiiru, kui kõik enam-vähem nähtud ja sõprade-tuttavatega jutud räägitud ja üht-teist ka kaasa ostetud, on läbi halli uduvihma märksa meeldivam minna koju pühi pidama.
Kaunist jõuluaega kõigile!














neljapäev, 19. detsember 2013

Noorteromaan "Punamütsike kakssada aastat hiljem" on ilmunud

Kauni jõulukingitusena mulle enesele nägi 11ndal detsembril ilmavalgust mu seitsmes romaan "Punamütsike kakssada aastat hiljem." Teos on kõvas köites, mahult 280 lehekülge. Romaani andis välja kirjastus Argo. 
Selle raamatu sünd on mõnevõrra erinev teiste teoste omast, mis kõik said ühe jutiga valmis kirjutatud. Tekkis idee kirjutada ühest muinasjututegelasest tänapäevases võtmes. Kuidagi iseenesest sai selleks Punamütsike kui üks tuntuim ja laste poolt armastatuim tegelaskuju. Vahepeal on Punamütsike sirgunud teismeliseks neiuks, kes põgeneb rutiini eest arvutimängude maailma, nägeleb ema ja vanaemaga, kuid üritab sellegipoolest hea lapse kombel jätkata muinasjuturolli etendamist. Nõnda algab iga tema päev põlle ette sidumise, vanaemale kookide viimise ja metsas hundiga vestlemisega. 
Mõned aastad tagasi kirjutasin valmis romaani esimese peatüki ning sinnapaika see toona jäigi. Aasta hiljem rändas mu mõte käsikirja juurde tagasi. Taipasin, et kuigi mulle meeldib teoses tegelaste vähesus ja seda seetõttu, et nendega toimuvale võimalikult detailselt keskenduda, siis kõigest käputäie tegelaskujudega loosse piisavalt ekstreemsust kruvida pole kuigi lihtne.  Et tegevustik saaks omanäolisem ning sündmusterohkem, kaasasin loosse ka teisi muinasjutukangelasi. Kuidagi iseenesestmõistatavalt said nendeks tegelased mu lapsepõlve lemmikraamatust "Tulipunane lilleke." Tänu Siima Škopi ehedaile illustratsioonidele, mida sai lapsepõlves lõpmatuseni imetletud, polnud kuigi keeruline tuua tänapäevasesse võtmesse ka selle loo peategelased. Panin nemadki tegutsema tuntud muinasjutust sootuks erinevasse võtmesse – lihtsast kaupmehetütrest lõin maailmakuulsa, külma ja kõrgi moeikooni ning mahepilgulisele, inglijuustega printsile andsin kahtlase mainega ärimehe rolli. Kolmele põrsakesele sobis muinasjutukohase järjena kinnisvaramaaklerite amet ning Hans ja Grete said koha pere restoraniketis.
Kirju ja eripalgeline seltskond kavatseb oma jalgelt raputada muinasjutumaailma halli igavusetolmu ja võtab rutiini peletamiseks ette reisi Tallinnasse kontserdile. Pikal teel juhtub nii mõndagi. Eri maailmavaated ja väärtushinnangud põrkuvad nii konfliktideks kuid mõned neist põimuvad ka sõprussuheteks ja enamakski.
Romaani läbiv idee on lisaks meelelahtuslikule poolele anda erinevate tegelaskujude läbi edasi inimhinge püüdlust iseenda leidmise ning enesega rahu sõlmimise suunas. Tegu on eelkõige noortele suunatud kirjandusega, kuna hetkel meeldib mulle jätkuvalt seda žanri enim viljeleda.
Romaani "Punamütsike kakssada aastat hiljem" pilkupüüdvate helesiniste kaante vahel peitub lisaks huumorile ja seikluslikele situatsioonidele ka mõtisklus sellest, kas see, mida laiast maailmast otsima minnakse, on eelkõige muljed ja meelelahutus, võimalus iseenda eest põgeneda või pigem arusaam sellest, kuidas leida endas üles sisemine tugevus, olla avatud õnnele, eneseteostusele ja armastusele.





Timo Lige pereansambli jõulukontsert Kärdlas


Jõulud ilma Timo Lige muusikata polegi justkui need õiged jõulud, vähemasti mitte meil siin, Hiiumaal. Nõnda armastatud ja hinnatud on KÜG muusikaõpetaja Timo. Väljas tibab halli uduvihma ja ilm on troostitult sügisene, kuid selle taustal mõjuvad ereda kontrastina Baptistikoguduse heledasti valgustatud aknasilmad, mis heidavad pimedusse sooje valguslaike. Mustade varjudena astuvad detsembriõhtu pimedusest valguse poole inimesed, kuniks saal saab rahvast puupüsti täis. Hilisemad saabujad rahulduvad leplikult seisukohtadega, võttes platsi sisse treppidel ja riietusnurgas, et osa saada jõulutumeeleolust, mille Timo pereansambel on oma lugudesse põiminud.

"Kontserdite andmine on meid seletamatult ühte liitnud," räägib Timo Lige ja ta silmis särab heameel kodupubliku rohkearvulisuse üle. "Meist igaühele on antud midagi ja meie kohustus ja südametahe on seda teiega jagada. Me ei lepi pimedusega, vaid tahame tuua valgust sinna, kus valitseb pimedus."
Tänavu on Timo perel plaanis anda kolm jõulukontserti, millest üks sai juba teoks Haapsalus. Esitlusele tulid lood möödunudaastaselt plaadilt "Jõulusoov," sekka ka uuemaid lugusid. Pärast kontserdi lõppu on kuulajail võimalus osta jõulumuusikat ka koju kaasa, sedapuhku pisut mahukama jõuluplaadi näol. 
Saali eesotsast välisukseni jõudmiseks kulub tänu ummistunud vahekäikudele ja teosammul liikuvale inimmassile orienteeruvalt kümmekond minutit, ent kellelgi kuulajaist näi kiire olevat ning ooteaega saab meeldivalt sisustada tuttavatega mõttevahetust pidades ning üksteisele jõulutervitusi soovides.























pühapäev, 8. detsember 2013

Kiili vanamuusikaansambli advendikontsert

Laupäeval, 7ndal detsembril esines Kärdla Baptistikoguduses Kiili vanamuusikaansambel Heli Meibaumi juhendamisel. Esitlusele tuli laule ja pillilugusid 13.- 16. sajandini. Kavas leidus nii keskaja kui renessansiaja muusikat, vahel sekka ka mõni hilisem lugu. Kontsert kandis pealkirja "Muusikat pühadeks ja argipäevaks."
Jõuan kohale pisut varem. Saalis on alles üksikud inimesed ning laval käib kontserdiproov.
"Mängi nii, nagu sõltuks sellest sinu elu," kuulen Heli Meibaumi tumedajuukselisele, veinipunases kleidis naisele ütlemas. Viiul toob kuuldavale pika kaebliku helina, mis paneb mu mõttes rahulolust naeratama - see on muusika, mis sobib suurepäraselt nii pühadeks kui ka niisama hingekosutuseks.
Pikapeale täitub ka saal inimestega, kel jagus tahet osa saada väikeste muusikute meeliülendavast kontserdist. 
Enamik lugude seadeid on loonud Heli Meibaum, kaasatud on ka Maria Staaki ja noorte endi ideid. Meelsaimini esineb ansambel ajaloolistes paikades, kus interjöör omalt poolt muusikat toetab. Esinetud on nii televisioonis kui presidendi vastuvõttudel, korraldatud vanamuusikat tutvustavaid koolikontserte. 2004.a. tegevuse eest pälviti koduvallas tiitel "Aasta tegu."













teisipäev, 3. detsember 2013

Kuidas leida sõpru?

Kunagi ammu sai tehtud üks naljakas video, mille otsa täna jälle kogemata komistasin.
Lõbusat vaatamiseks teilegi!



pühapäev, 1. detsember 2013

Advendiaja algus Hiiumaal


Kuuserõõmu ja silmailu valguse võidust pimeduse üle jagus sellelgi aastal Kärdla Keskväljakule. Avakõne pidas linnapea Georg Linkov, hiiglasliku kuuse ümber laulsid tillukeste päkapikkudena mõjuvad Kärdla ÜG õpilased, peale mida süütas küünlad uhkelt rohetaval lopsakal kuusel perekond Kuusk.
Jõulurahu soovis südamesse EELK Kärdla Johannese koguduse pastor Hüllo-Kristjan Simson
, kes jagas oma punasest küünlast valgust kõigile soovijaile. Nõnda loitsid hiigelkuuse all tillukesed valgusesilmad, kõlasid jõulaulud justkui palve taevataadile saata pühadeajaks pisutki lund, hinge aga hiilis kangest tuulest ja hootisest rahesajust hoolimata tasapisi taas jõulurõõm. 
Kaunist alanud advendikuud kõigile!







Novell "Ma armastasin kriminaali"

Nagu juba varemgi pisut juttu oli, ilmus ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris mu novell "Ma armastasin kriminaali."
Lugu ise sai kirja pandud kaks aastat tagasi. Algne tekst failis oli ligi 70 000 tähemärki, millele uuesti pilku peale visates leidsin ta olevat liiga pika ning lohiseva. Siiski arvasin, et loost võiks ajakirja jaoks asja saada, kui sellega pisut vaeva näha. Seetõttu sai loos tehtud mõningaid muudatusi ja teksti lühendatud 30 000 tähemärgi peale. Jätsin välja kõik kõrvalise tähtsusega sündmused, lohiseva keelekasutuse ning kohandasin teksti ajakirja jaoks tempokamaks ning sobivamasse vormi.
Lugu toimetusele meeldis, kuid hoolimata esialgsest mulle optimistlikult antud lubadusest lugu ühte numbrisse ära mahutada paistsid nad sellega hätta jäävat, kuna teksti tuli enam kui kümme trükilehekülge. Sestap jäi välja loo viimane veerand, milles sisalduv unistav-romantiline nukrus pidi mõjuma nostalgilise tagasivaatena ning siduma loo tervikuks. Sestap toon loo lõpu ära siin blogis, mis sobib ühtlasi ka sisututvustuseks.
Mul on hea meel, et mu novell lugejate ette jõudis. Loos on palju inimlikku igatsust, soove, ootusi ja mitmetasandilise kurbuse värve, mille lahti kirjutamine on jätkuvalt mu kaubamärk.

Kuidas elada edasi, kui sinult on võetud see ainus, kellest tõeliselt hoolid? Kust leiad hingejõudu ning mis annab motivatsiooni edasi liikumiseks?
Aaroni karakteri loomine oli mulle huvitav väljakutse, nagu seda on alati tugevate ning omapäraste tegelaskujude visandamine.
Kaks äärmuseni erinevat inimest – nooruke ajakirjanik ja allmaailma tumedatest hoovustest pärit võsuke, kes satuvad silmitsi kõige võimatumal hetkel - keset sopast talvepäeva, kõige troostitumas keskkonnas, avastavad teineteises vastuse oma sügavaimale sisemisele igatsusele. Ilmselgelt pole mu kirjutatu ood ülistamaks pahapoisse, vaid pigem mõtisklus sellest, et see seletamatu ja igatsetu, mida ootame endani jõudvat, võib tabada meid kõige võimatumal hetkel. Siis, kui seda kõige vähem oodata oskame. Ning nagu ikka, on sõpruse jõud see, mis veab meid läbi ka kõige porisemast mülkast.
Nagu öeldud, pole lugu autobiograafiline, ent hulga inimlikku äratundmust peaks leiduma siit igaühele.




Ühel ebamääraselt hallil sügispäeval tajusin ma, et ootan. Ma ei teadnudki täpselt, mida nimelt. See oli rahulik ja meeldiv ootus, milles polnud põletavat lootust, mis tasapisi hulluks ajaks. Lõpuks ma taipasin, et ootan taas postiljoni tulekut, just nõnda, nagu kunagi ammu, meie kirjavahetuse algul.
Postiljon ei üllatanud mind küll enam millegagi, aga ma ei lakanud lootmast. Mu kolmandast kingakarbist oli veel pool täitmata ja millegipärast pesitses minus ebamäärane aimdus, et võib-olla tuleb sinna ühel päeval mõne kirja näol lisa.


Ma käisin selle kivi juures veel ja veel. Loendamatuid kordi. Südatalvel. Varakevadel. Suvekuumuses. Hilissügisel. Sellest sai minu jaoks omamoodi rituaal. Tasapisi hakkasin fotograafia vastu huvi ilmutama ja soetasin endale korraliku peegelkaamera, et saada kvaliteetsemaid ülesvõtteid. Mulle meeldis meie paik, seal viibides tunnetasin Aaroni lähedust märksa paremini kui kusagil mujal. Seega ei kiirustanud ma kunagi lahkuma enne, kui olin pikast kivil lesimisest viimaks läbinisti külmunud.
Neli parimat ülesvõtet – üks igast aastaajast – paigutasin kapinurgale Aaroni foto kõrvale, kõige kenamatesse raamidesse, mis ma kaubandusest leida suutsin. Lõpuks lasin lemmikülesvõttest teha fototapeedi, mille kleepisin oma arvutilaua taha seinale, nii et mil iganes ma oma töö tagant pilgu tõstsin, valdas mind alati tunne, nagu viibiksin jälle meie rannas.
„Mis värk sul nende kividega on?“ päris ükskord mulle ootamatult külla sadanud ema. „Oled mingiks loodushulluks hakanud?“
Nüüd ta muidugi julges jälle mulle külla tulla, vaevumata varjama rahulolu, kui nägi uusi ja ilusaid asju, mis Aaron meie kooselu jooksul oli ostnud ja mis mulle tegelikult midagi ei tähendanud.
Naeratasin napilt ja kehitasin õlgu. Ema poleks mu kivilembusest nagunii aru saanud.


Mõnikord vedasin Pireti randa kaasa, me sirvisime kivi otsas ajakirju, kahlasime põlvekõrguses vees ja vaatasime merelindudele järele. Värvid mu maailmas polnud küll ikka veel päris õiged, aga mitte ka enam sellised lahjad pastellid nagu varem.
Piret ei küsinud kunagi, miks see koht on mulle nii tähendusrikas, aga usun, et küllap ta teadis niigi.