Novell "Ma armastasin kriminaali"

Nagu juba varemgi pisut juttu oli, ilmus ajakirja "Saatus&Saladused" detsembrinumbris mu novell "Ma armastasin kriminaali."
Lugu ise sai kirja pandud kaks aastat tagasi. Algne tekst failis oli ligi 70 000 tähemärki, millele uuesti pilku peale visates leidsin ta olevat liiga pika ning lohiseva. Siiski arvasin, et loost võiks ajakirja jaoks asja saada, kui sellega pisut vaeva näha. Seetõttu sai loos tehtud mõningaid muudatusi ja teksti lühendatud 30 000 tähemärgi peale. Jätsin välja kõik kõrvalise tähtsusega sündmused, lohiseva keelekasutuse ning kohandasin teksti ajakirja jaoks tempokamaks ning sobivamasse vormi.
Lugu toimetusele meeldis, kuid hoolimata esialgsest mulle optimistlikult antud lubadusest lugu ühte numbrisse ära mahutada paistsid nad sellega hätta jäävat, kuna teksti tuli enam kui kümme trükilehekülge. Sestap jäi välja loo viimane veerand, milles sisalduv unistav-romantiline nukrus pidi mõjuma nostalgilise tagasivaatena ning siduma loo tervikuks. Sestap toon loo lõpu ära siin blogis, mis sobib ühtlasi ka sisututvustuseks.
Mul on hea meel, et mu novell lugejate ette jõudis. Loos on palju inimlikku igatsust, soove, ootusi ja mitmetasandilise kurbuse värve, mille lahti kirjutamine on jätkuvalt mu kaubamärk.
Kuidas elada edasi, kui sinult on võetud see ainus, kellest tõeliselt hoolid? Kust leiad hingejõudu ning mis annab motivatsiooni edasi liikumiseks?
Aaroni karakteri loomine oli mulle huvitav väljakutse, nagu seda on alati tugevate ning omapäraste tegelaskujude visandamine.
Kaks äärmuseni erinevat inimest – nooruke ajakirjanik ja allmaailma tumedatest hoovustest pärit võsuke, kes satuvad silmitsi kõige võimatumal hetkel - keset sopast talvepäeva, kõige troostitumas keskkonnas, avastavad teineteises vastuse oma sügavaimale sisemisele igatsusele. Ilmselgelt pole mu kirjutatu ood ülistamaks pahapoisse, vaid pigem mõtisklus sellest, et see seletamatu ja igatsetu, mida ootame endani jõudvat, võib tabada meid kõige võimatumal hetkel. Siis, kui seda kõige vähem oodata oskame. Ning nagu ikka, on sõpruse jõud see, mis veab meid läbi ka kõige porisemast mülkast.
Nagu öeldud, pole lugu autobiograafiline, ent hulga inimlikku äratundmust peaks leiduma siit igaühele.



Ühel ebamääraselt hallil sügispäeval tajusin ma, et ootan. Ma ei teadnudki täpselt, mida nimelt. See oli rahulik ja meeldiv ootus, milles polnud põletavat lootust, mis tasapisi hulluks ajaks. Lõpuks ma taipasin, et ootan taas postiljoni tulekut, just nõnda, nagu kunagi ammu, meie kirjavahetuse algul.
Postiljon ei üllatanud mind küll enam millegagi, aga ma ei lakanud lootmast. Mu kolmandast kingakarbist oli veel pool täitmata ja millegipärast pesitses minus ebamäärane aimdus, et võib-olla tuleb sinna ühel päeval mõne kirja näol lisa.


Ma käisin selle kivi juures veel ja veel. Loendamatuid kordi. Südatalvel. Varakevadel. Suvekuumuses. Hilissügisel. Sellest sai minu jaoks omamoodi rituaal. Tasapisi hakkasin fotograafia vastu huvi ilmutama ja soetasin endale korraliku peegelkaamera, et saada kvaliteetsemaid ülesvõtteid. Mulle meeldis meie paik, seal viibides tunnetasin Aaroni lähedust märksa paremini kui kusagil mujal. Seega ei kiirustanud ma kunagi lahkuma enne, kui olin pikast kivil lesimisest viimaks läbinisti külmunud.
Neli parimat ülesvõtet – üks igast aastaajast – paigutasin kapinurgale Aaroni foto kõrvale, kõige kenamatesse raamidesse, mis ma kaubandusest leida suutsin. Lõpuks lasin lemmikülesvõttest teha fototapeedi, mille kleepisin oma arvutilaua taha seinale, nii et mil iganes ma oma töö tagant pilgu tõstsin, valdas mind alati tunne, nagu viibiksin jälle meie rannas.
„Mis värk sul nende kividega on?“ päris ükskord mulle ootamatult külla sadanud ema. „Oled mingiks loodushulluks hakanud?“
Nüüd ta muidugi julges jälle mulle külla tulla, vaevumata varjama rahulolu, kui nägi uusi ja ilusaid asju, mis Aaron meie kooselu jooksul oli ostnud ja mis mulle tegelikult midagi ei tähendanud.
Naeratasin napilt ja kehitasin õlgu. Ema poleks mu kivilembusest nagunii aru saanud.


Mõnikord vedasin Pireti randa kaasa, me sirvisime kivi otsas ajakirju, kahlasime põlvekõrguses vees ja vaatasime merelindudele järele. Värvid mu maailmas polnud küll ikka veel päris õiged, aga mitte ka enam sellised lahjad pastellid nagu varem.
Piret ei küsinud kunagi, miks see koht on mulle nii tähendusrikas, aga usun, et küllap ta teadis niigi.