Minult on ilmumas seitsmes romaan - "Punamütsike kakssada aastat hiljem"

Kõigile seiklus- ja fantaasiajuttude sõpradele on mul hea meel teada anda, et lisaks kahele sel aastal ilmunud romaanile "Ruubeni liblikad: Jordan" ja "Keteriin Salaaias 2", näeb minu loomingu jätkuna veel selle aastanumbri sees ilmavalgust üks ilukirjanduslik teos.

Käsikirja sai endale kirjastus Argo, kuna mu koostöö on selle kirjastuse ja kirjastuse eestvedaja Lea Adamsoniga kõige meeldivamalt sujunud.

Romaan ilmub detsembris, on kõvas köites, mahult ligikaudu 250 lehekülge ja kannab pealkirja "Punamütsike kakssada aastat hiljem." 
Tegu pole kaugeltki mitte lasteraamatu, vaid pigem noortele ja täiskasvanutele suunatud teosega. Romaan toob ühe kõige populaarsema muinasjututegelase Punamütsikese seiklema tänapäeva. Teoses leidub nii huumorit, absurdi, kui filosoofilisi sisekaemusi, seikluslikke olukordi, põnevust ja romantikat. Lühidalt öeldes on see ühe lapseohtu neiu täiskasvanuks saamise lugu. Et tegu on Punamütsikesega, lisab see nüanss romaanile humoorika kiiksu. Punamütsike ihkab kõike muud, kui pakub talle tema turvaline ja igavavõitu elu. Mis on aga see, mida enim ihaleda, selgubki tihtipeale alles peale pikki vintsutusi ja emotsionaalseid eksirännakuid.

Kaanekujundust on kunstnik Tiina Sildre alles viimistlemas, aga loota võib, et kujundus tuleb värvirõõmus ning igati pilkupüüdev. Käsikirja on toimetanud Piret Ruustal, kes oli mulle igati asjakohase nõu ja jõuga abiks. 

Sisututvustus, mille leiab ka kirjastuse kodulehelt: http://www.argokirjastus.ee/11502

Pärast kaks sajandit väldanud kohusetundlikku muinasjuturolli etendamist otsustab Punamütsike tapva rutiini peletamiseks koos hundiga muinasjutukülast jalga lasta, et aimu saada pärismaailmast. Teel Tallinnasse Lady Gaga kontserdile kohtuvad nad paljude teiste muinasjututegelastega, kes kõik on vahepeal täiskasvanuks saanud, laias ilmas karjääri teinud ja eluga edasi läinud. Seiklusliku ja muljeterohke reisi kulminatsiooniks osutub kontserdi asemel pigem arusaam sellest, kuidas leida iseend, saavutada sisemine tasakaal ja olla õnnelik. 

Foto leidsin sellelt aadressilt. Tegu ei ole minu teose kaanekujundusega, vaid foto on lisatud illustratiivses mõttes. Siiski annab antud pilt päris hästi edasi teoses leiduvat huumorit.

Katkend minu novellist "Saatus ja Saladused" esmanumbris

Postitan siia katkendi uue ajakirja "Saatus ja Saladused" esmanumbris ilmunud novellist "Ostuhullus mattis mõistuse." Loo peategelane Kersti on kimpus teda haaranud ostukirega, mida rahuldades loodab ta olla sama täisväärtuslik, kui tema õde Meelike, kellele kõik näib elus hõlpsasti kätte tulevat. Paraku on ostuhullus kõigest hukutav kirg, millel on traagilised tagajärjed.
Ise ma ostukirest just sõltuvuses ei ole, ent lustaka nüansina mainin, et need Guessi kingad, millest loos juttu on, on mul tõepoolest olemas.



Maksmata arved kuhjusid nagu sügisesed vahtralehed, kuid hoolimata õe manitsustest avastas Kersti, et on võimetu teda vallanud ostukirele vastu seisma. See oli nagu narkootikum, mis oli imbunud igasse ta ihurakku ja naise täielikult oma võimusesse haaranud. Ta vajas iga päevaga üha enam seda meelitavat tunnet, et on ihaldusväärne ja kõikvõimas ning niisugust painavat rahutust sai leevendada vaid uusi oste sooritades. Päevad, mil Kersti poodi ei pääsenud, valdas teda näriv rahulolematus, ent seda õnnelikum oli naine taas ostukeskuse poole purjetades. Voodialune sai kaupa pilgeni täis ning ruumikitsikuse lahendamiseks hakkas Kersti riiulist raamatuid ja koolimaterjale eest tõstma, et sinna oma üha suurenev kosmeetika- ja parfüümivaru paigutada. Ta tuba oli muutunud kaubalaoks.

„Ma ei saa sulle enam raha anda,“ tuli Meelike paar päeva hiljem lagedale karmivõitu avaldusega. „Vähemasti mitte enne palgapäeva.“
Kuuldu pani Kersti näo pilve tõmbuma. „Mis mõttes, ei saa? Palgapäevani on ju kümme päeva aega. Ma panin kaubamajas just uue talvejope kinni. Neil oli seda ainult üks eksemplar ja see sobis mulle nagu valatult.“
„Hea küll, vali siis, kas istud ilma internetita või uue jopeta,“ nähvas Meelike ning vuhises pahasena minema.
Uus ja harjumatu olukord tekitas üha uusi pingeid.
 „Miks on mobiiliarved maksmata? Kuhu see raha jäi, mille ma sulle maksmiseks jätsin?“ uuris Meelike hilisõhtul väsinuna töölt naastes. Ta näol oli veel teatrigrimmi jälgi ja need andsid talle ruumi hämaruses haiglase klouni välimuse.
Kersti põsed tõmbusid punaseks. „See jope…“ kogeles ta viimaks. „Ma ei saanud seda ostmata jätta. Ma lubasin neile, et tulen sellele järele, mõistad?“
Uudis tekitas Meelikese siledale laubale kibeda pahameelekortsu. „No jah.“ Ta keerutas peos oma tummaks jäänud telefonile ja pomises: „Helistamisega on siis ühel pool.“
Kuna rahajõgi oli Risto lahkumisega kahanenud tillukeseks veenireks, mis kuivas Meelikese palgapäeva eel sootuks kokku, sugenes probleeme veelgi.

„Mis see on?“ uuris Kersti ühel hommikul oma võileivapealset.

„Piimavorst.“

„Piimavorst?“ kordas Kersti, nagu oleks õde öelnud midagi iseäranis jäledat. „Varem sõime alati sinki. Ma jälestan piimavorsti. Sellel on plastiliini maitse.“

„Varem tuli sul kuulda, kuidas Risto sinu tassist juua ei tahtnud ja sind rotinäoks nimetas.“

„Sa siis teadsid, et ma kuulsin tookord teie jutuajamisi pealt?“

„Aimasin. Mulle näib, et igatsed neid Risto-aegu tulihingeliselt taga,“ nähvas Meelike lõikava sarkasmiga.
 „Kindlasti kordi vähem kui sina,“ andis Kersti vastu. Ta rüüpas kohvitilga lõpuni, jättis võileiva puutumata ning lonkis söömata kooli. Leevenduseks emotsionaalsele üleelamisele sukeldus ta peale tunde hulgaks ajaks parfümeeriaosakonda ning lõbustas end erinevate lõhnade peale piserdamisega. Magusad aroomid segunesid õhus ja heljusid kõikjal ta ümber nagu kaitsekiht. Neid sisse hingates ununesid hommikused ebameeldivused, nagu poleks neid olnudki.

„Preili, ostate ka midagi?“ kostis korraga Kersti lähedusest kuiv emotsioonitu hääl. Tema ees seisis häirivalt tugevasti meigitud müüja, blondid juuksed rangesse krunni väänatud ja puuris teda jääsiniste silmade karmivõitu pilguga. „Meil pole lubatud niisama testreid raisata.“

Kersti vedas suu viltu. Müüja pilgus polnud naeratuse varjugi, mille järgi ta janunes, ning korraga ei tundunud ümbritsev enam sama sõbralik maailm, kui ennist. Siis, kui tal oli olnud raha.

„Ee… vist mitte.“ Kersti pani sillerdava pudelikese kiiresti riiulile tagasi.

„Sellisel juhul pean ma paluma teil lahkuda.“

„Kas klient polegi siis kuningas?“ nähvas Kersti vastu. „Mida te endale õige lubate? Ma võin lõhnu proovida niipalju kui tahan. Näidake mulle seadust, mis seda keelab.“

„Soovite, ma kutsun turvamehe? Arutage temaga seda teemat edasi.“
Alandatu ja lööduna astus Kersti parfümeeriaboksist välja, põsed piinlikkusest punased. Muusika, mis varem ta kõrvu oli hellitanud, näis neid nüüd kriipivat ja müüjad, kes teda  vaatasid, kui ta üht või teist eset käes keerutas, paistsid naeratamise asemel hoopis tema üle irvitavat.
Mul ei ole raha. Ma pole enam ilus. Ma pole enam keegi, mõtles Kersti.

Tuju allpool nulli, jõudis Kersti lõpuks koju, aga seal ootas teda ees järgmine ebameeldiv üllatus. Näost kahvatu Meelike seisis keset tema tuba ning kõikjal ta ümber valitses rõivaste kirev tohuvabohu. Esemed olid kottidest välja kistud ning segiläbi voodile loobitud. Silmanud hiiglaslikku riidekuhja, mis küündis pea-aegu laeni, kaotas Kersti korraks kõnevõime. Tal polnud õrna aimugi, et oli kokku ostnud säärase arutu mäe rõivaid.

„Mida sa…“ kogeles ta, ent ei saanudki edasi.

„Hulluks oled läinud või?“ sisises Meelike ja ta valge nägu lõi ühtäkki pahameelest lõkendama. „Mida sa kõigi nende asjadega peale kavatsed hakata? Sa ei jõua neid kümne eluea jooksul ka ära kanda.“
Pahameel tõstis Kerstis pead. Korraga polnud temas jälgegi järel sellest kuulekast ja leplikust tüdrukust, kes iga hinna eest oma ilusa õe poolehoidu võita üritas. Nagu otsustav tornaado tormas ta rõivakuhja juurde ja asus hilpe raevukalt tagasi kappi toppima.

„Kuidas sa julged! See pole sinu asi, mida ma oma riietega peale hakkan!“ kähistas ta.

„On ikka küll!“ Meelike üritas teda takistada, aga Kersti lükkas ta jõhkralt eemale. „Sinu pärast pean nüüd töökaaslastelt telefoni laenama, kui helistada tahan,“ jätkas Meelike, hääl demonstratiivselt vaoshoitud. „Küll näed, varsti istume ilma elektrita ja peagi võid piimavorstist ainult unistada!“
„Ma ei kavatse sellest unistada isegi siis, kui olen nälga suremas!“

„Siis sa lihtsalt ei tea, mis asi nälg on. Aga ära muretse, varsti saad teada!“ Meelike haaras siirupivärvi siidpluusi servast kinni. Kersti sikutas pluusi jõuga enda suunas ja pluus kärises valju sirinaga keskelt pooleks.

„Napakas oled või? See pluus maksis kuuskümmend eurot!“ ahastas Kersti. Ta tõstis käe ning järgmisel hetkel kõlas vali plaksatus.
 „Aih!“ kiljatas Meelike ja hõõrus tulitada saanud põske. „Sa lõid mind! Kurat võtaks, sa lõid mind! Sa pole mind kunagi löönud!“

„Saad veel, kui sa vait ei jää, neetud ära hellitatud pupujuku! Natuke nälga kulubki sulle ära, siis mõistad, et elus ei tulegi kõik pelgalt sõrmenipsuga kätte. Mine jookse oma Ristokese juurde, äkki annab sulle andeks, et sa selline nipsakas mõrd oled!“

Õhus kõlas uus hele plaksatus, ent sedapuhku oli Kersti see, kes oma kuumama löönud põske hõõrus.

„Ära minu kuuldes tema nime suhu võta!“ nähvas Meelike.

„Vaat´ kus tuli nüüd pühamees välja, kelle nimegi mainida ei tohi! Nagunii istub mingi musta tehingu pärast pogris.“

Meelike vakatas korraks, kuid küsis siis: „Kust sa tead?“

„Ei teagi, sina ütlesid.“

„Mina pole midagi öelnud!“

Kersti vaatas, kuidas hommikupäike Meelikese punastel juustel mängles, lasi pilgul rännata üle ennast ümbritseva kaose ja tundis otse füüsiliselt, kuidas teda seni müürina kaitsnud riidemäed ühtäkki hoopistükkis rõhuma hakkasid. Korraga ta mõistis, et ükskõik, kui palju ta ka kulutaks, ei suuda ta eales ära teenida inimeste tingimusteta sümpaatiat, mis sai tihtipeale nii teenimatult osaks Meelikesele. End täielikus kaotusseisus tundes potsatas ta voodiservale istuma ning ta silmist purskusid vihapisarad.

Luulekonkurss "Kuldne kaseleht"

Sellelgi sügisel korraldas Eesti Luuleliit luulelise nimega luulekonkursi "Kuldne kaseleht." Kuna kevadisel konkursil "Luulekevad 2013" sai mingi hetkeimpulsi ajel osaletud ja seal läks päris hästi, saatsin valiku luuletusi ka sügisesele konkursile. Eks paistab, kuidas sellega läheb, ent enda luulekogu "Võilillelein" plaanin välja anda uuel aastal. Selles kajastatav sisaldab luuletusi aastaist 2011-2013
Infot Luuleliidu veebilehelt http://luuleliit.edicypages.com/

 Kõigi vähemalt II vooru jõudnutega võtame ühendust   ning paremiku  luuletustest avaldame koos autorite fotodega  trükis  luulevihikuna. Lisaks põhiauhindadele, mis on Eesti Rahvusraamatukogult, panevad oma eriauhinnad välja  Kivisildnik (vabavärsiauhind) ja Elaan.

Lisan siia ühe luuletuse, mille saatsin kevadisele konkursile.
Ühel kargel talvisel pärastlõunal jalutasin läbi vana pargi ning jäin millegipärast vaatama, kuidas punane päike vahtrapuude taha loojub. Mingist veidrast nostalgiast sündisid ka need read.

  

KELLA VIIENE NÄGEMUS 

Sääl unenäopargi serval
Õhtul veidi enne kella viit
Süütavad vanad vahtrapuud
Oma külmetavais ladvus
Habraste armastajaina
Õnne õrnkohmetu õhtupuna

Valgustriip varrukaserval
Seisan ja vaatan
Kuidas magab jaanuarikuu
Laiska lõputa und
Su jalajälgedel,
Milles õitses suvel ääretasa
Kibuvitsu, jasmiine ja marielilli
Ja kõikjal õhus me ümber
Lendus tuhkjat võilillelund

Ilmsi ja ärkvel

Sääl külma pargi õrnpunasel teel
Näen ma ikka veel
Ikka veel
Sellest meelõhnasest suvest
Und

"Saladused" jätkab "Saatus&Saladused" koosseisus

Pisut ka taas uudist. 

Ajakiri "Saladused" ühines omanike kokkuleppel ajakirjaga "Saatus" ning hakkab igakuiselt ilmuma uue nime all, väljaandena "Saatus&Saladused". Toimetaja Anne-Mari Alveri sõnul on uus ajakiri veidi mahukam, aga sisuliselt sama ning kirjutajaid ja toimetajaid puudutab muudatus vähe.

Oktoobrinumbris, ajakirja esmanumbris, ilmus ka üks mu novell "Lugu sellest, kuidas Kersti ostuhullusse sattus."

Ajakiri kadus nii kähku letilt, et ma pole seda ise veel käes hoida saanudki ja kahtlane, kas seda Hiiumaalt enam leiabki. Sestap palusin toimetusel endale oktoobrinumber saata, kuna mul on kombeks koguda ilmunud materjale.

Veebiaadressilt http://www.destaterepublic.com/gallery/photo/kristiina-nikolayeva-for-saatus-ja-saladused-magazine/ leidsin ka ajakirja kaanepildi, mille lisan siia.
Edaspidi võib mu lugusid siis leida uue nimega ajakirja kaante vahelt. Mingist sisemisest vajadusest olen neid kirjutama jäänud ning küllap vajan seesugust väljundit samamoodi, nagu lugejad mu lugusid. Oleks vaid rohkem aega, et kõigeks aega leida. 

Uue nimega ajakirjale aga loomulikult palju edu ning õnne! 

Ajakirjas leiduv lugu on pühendatud mu vanaemale. 

Novell "Rännak kassikäpamaale" täismahus

Postitan lugemiseks ajakirja "Saladused" müstiliste lugude eris 2012. aasta sügisel ilmunud loo. Kuna ühtki müstilisusega seotud lugu ei tahtnud toona kirjutada,  vaid pigem realismi viljeleda, seostasin müstitsismi imearstindusega.
Selles loos on üht-teist tuttavlikku, näiteks tõin novelli sisse Lõuna-Eesti suviste tukkuvate väikelinnade unise ja õite järele lõhnava võlu, mingi erilise maaläheduse, mida kohtab vaid kusagil sääl kaugel, maailma äärel, kuppelmaastiku ja loendamatute järvesilmade vahel. Samuti on mind alati paelunud inimestevaheline tingimusteta sõprus, mille võrdkuju on selles loos Silver.
Ja kassikäpad... need tundusid mulle lapsepõlves tõepoolest tähelepanuväärsed. 

Rännak kassikäpamaale ehk Lugu sellest, kuidas ma imearstiga silmitsi seisin

Tekst: Kiiri Saar
Toimetanud: Malle Toomiste

«Päris uskumatu, et ma olengi lõpuks siin,» tunnistan vaikselt. Mu juustes lehvib vananaistesuve petlikult soe tuul ja pea pööritab pisut teadmisest, et ma tõepoolest olengi taas paigas, kuhu ma ühtaegu kartsin ja ihkasin tulla – lapsepõlve kodulinnas.

«Miks mitte?» kõlab vastuseks. «Vahel saavad ka kõige uskumatumad asjad teoks, Triin.» Silveri käsi mu sõrmede ümber on soe ja selle toetava puudutuse tõttu tunnen end pisut paremini.

Eksleme mööda kitsukesi poollagunenud tänavaid ja vaatame umbe kasvanud aedadesse. Üksteise järel libiseb me pilgu eest mööda terve rodu väikeseid luitunud, peaaegu miniatuurseina mõjuvaid puumaju, sekka mõni uuem ja värskem, näides kesk lopsakat rohelust unehõlmas rahumeeli tukkuvat. Hoolimata soojast sügispäevast poob mu kurgus nostalgiline nukrus, justkui oleks ma korraga taas sitsilise kleidi ja maasikakriimuste põskedega plika, kes aastakümneid tagasi siin mööda tolmuseid tänavaid ringi lippas.

«Tegelikult on mul lausa piinlik, et ma õiget maja meenutada ei suuda,» lausun viimaks kahetsusega. «Siin on vahepeal nii palju muutunud. Kogu keskväljak on ümber ehitatud, kõikjal uued majad, suureks kasvanud puud, võõraks jäänud tänavad.»

«Pole hullu, meil pole ju kuhugi kiiret,» kostab Silver, paistmata põrmugi häiritud, et mul ei ole õrna aimugi, kas see, mida ma siia otsima olen tulnud, on üldse veel olemas või mitte.

Mõnda aega kõndinud, laseb ta mu käest lahti, istub nagu muuseas ühe vana maja kivitrepile päikeselaiku ja sirutab end mugavalt välja. Jään teda kahevahel olles silmitsema.

«Mis on?» märkab Silver mu pilku.

«Kuule, sa ei saa lihtsalt heast peast inimeste treppidele istuda, nagu pähe tuleb. Kunagi elas just selle ukse taga linna kõige õelam klatšimoor.»

Heidan kõhkleva pilgu pitskardinate poole. Aknalaual pruunis savipotis troonib lopsakaid punaseid õisi poetav pelargoon, ent ülejäänu, toa hämaras sisemuses toimuv jääb mu uuriva pilgu eest varjule.

«Saan ikka,» ütleb Silver, kougib taskupõhjast lagedale piparmündinätsu ja pistab selle muretult suhu. «Ma olen vaba inimene, Triin. Ma võin teha mida iganes: istuda vanainimeste treppidel, närida nätsu kus juhtub, anda järele maa alt välja ilmunud lemmiksõbranna palvele kolada temaga kasvõi viimsepäeva laupäevani kõigis unustusehõlmas tukkuvates Eesti väikelinnades ja otsida taga seda paganama isehakanud imearsti, kes on kõige tõenäolisemalt üks järjekordne soolapuhuja.»

«Ära räägi mu isast niimoodi.»

Silver kehitab vabandavalt õlgu. «Millal sa teda üldse viimati nägid?» viib ta jutu mujale.

«Viieaastasena.»

«Sellest on ju terve igavik. Kahtlane, kas ta su üldse äragi tunneb.»

«Ma tõesti loodan, et mitte. Kõik, mis ma tahan, on lihtsalt korraks teda näha.»

Silveri pilk tõmbub tõsiseks. «Triin, kui me ka peaks ta üles leidma, ei pruugi vaatepilt sulle meeldida. Minevikuga silmitsi seismine võib olla ka muud kui meeldiv.»

«Ma tean.»

Pitskardin liigahtab ja kohates võõraid pruune silmi, mis mind varjamatu uudishimuga piidlevad, põrkan mõningase piinlikkusega eemale.

«Lähme parem edasi, siin on iga võõras nägu suursündmus. Karta on, et meist räägitakse veel nädal aega hiljemgi kõige uskumatumaid lugusid.»

Silver silmitseb üle punase pelargooni kõrguvat lillelist kodukitlit, veab end vastutahtsi püsti ja vaatab mulle muiates otsa. «Ma ei saa öelda, et väikelinna daamid mulle just ülemäära heidutavatena mõjuksid.»

«Ära unusta, et ma olen kogu oma teadliku elu Stockholmis elanud.»

«See ei loe. Meisse kõigisse jääb sisimas midagi sellest, kust me pärineme.»

«Tõesti?»

Silmitsen kahtlevalt meist paremat kätt vohavaid inimesekõrguseid nõgeseid, lääpavajunud sammaldunud kaevu, lagunevat eterniitkatust, kiivakiskunud aeda ja pean põgusalt aru, palju mul millegi taolisega ühist võiks leiduda.

«Mida sa oma isast üldse mäletad?» katkestab Silver mu mõtiskluse.

«Vähe. Mootoriõli lõhna ta riietel; kumedat naeru, kui ta mind koju tulles lae alla viskas; nurgas seisvat kitarri, mida ta vahel sõrmitses ja mida ema mul kunagi puudutada ei lubanud. Sinist savitassi, millest ta hommikuti kohvi jõi. Läbipaistva paberiga karamellkomme, mida ta vahel mulle töölt tulles pihku pistis ja millest ma hiljem nukkudele voodipesu meisterdasin.»

«Ühe isa kohta on seda kahtlemata vähe,» nendib Silver kuivalt.

Vaatan enda sõbra avalat lahket nägu ja löön korraga kõhklema.

«Mis on?» märkab ta mu meelemuutust.

«Tõtt-öelda keeraks ma praegu kõige parema meelega otsa ringi ja sõidaks koju tagasi.»

Silveri ilme muutub kergelt pilklikuks. «Triin, sa tead väga hästi, et sa pole mingi allaandja. Kui sa nüüd põnnama lööd, kahetsed seda pärast päris pikalt.»

«Arvata on,» porisen tuhmilt ja tunnen end pisut häirituna, et Silver alati minusse nagu lahtisesse raamatusse näeb. «Mida ma talle õigupoolest ütlema peaks?»

Silver takseerib mind hoolega ja nööge ta ilmes asendub tõsidusega. «Miljoni dollari küsimus, eks ole? Mida öelda inimesele, kes on su mingil mõistetamatul põhjusel külmalt kõrvale heitnud? Võib-olla sobiks «tere» alustuseks päris hästi,» pakub ta ettevaatlikult.

«Ära muretse, ma ei kavatse mingit stseeni korraldama hakata. Ma ei talu mingit dramaatikat. Vaatan talle lihtsalt korraks silma ja kogu lugu. Ainuke elus olev sugulane ikkagi.»

«Sa oled sitke plika, Triin,» tunnustab Silver. »Küll sa hakkama saad.»

«Ja sina oledki ainult sitkete plikade sõber või?»

Silver naerab. «Vaevalt küll. Tegelikult on mul lausa põrgulikult hea meel, et sa mu üles otsisid ja kaasa kutsusid. Kaua me teineteist näinud polegi?»

«Mm... oma poolteist aastat vist. Ma ei satu Eestisse kuigi tihti. Mu rootsi aktsent on kohutav, eks?»

Naeratus laieneb. «Elab üle.»

Peale veerandtunnilist sihitut uitamist, mille vältel Silveri koolapurk tühjaks saab ja mu uued kingad ebamugavalt hõõruma hakata jõuavad, veab meil lõpuks. Mu silmad jäävad pidama vanale jändrikule pihlakale, mille punaste õõtsuvate marjakobarate taga kõrgub tuttavlik pruun viilkatus. Selle nägemine tekitab minus otsekohe põgusa äratundmissähvatuse.

«Seesama,» kohman hingetult ja jään seisma.

«See päkapikumaja?»

«Jah.»

Metallvärav on uus ja avaneb hääletuna. Aed on lihtne, ent korras. Heleroheliseks võõbatud maja kirjavad tumepunased aknaraamid, maja seina ääres õilmitseb väike lillepeenar hiliste värvikirevate astritega.

«Siin sa siis elasidki?» nendib Silver, nagu oleks seda raske uskuda.

«Kõigest esimesed viis eluaastat. Ma ei mäleta sellest suurt midagi. Kuid siis oli siin kõik teisiti: kaev asus teises kohas, maja oli tumekollane ja aed puidust, mitte selline eemalepeletav metallikolakas.»

«Sinusugust suurlinna äritibi on taolises lihtsas miljöös tõesti keeruline ette kujutada.»

Naeran kõveralt. «Selline siis ongi sinu visioon minust, jah?»

«Vaevalt küll. Ma pole end kunagi pealispinna karmist kestast ülemäära heidutada lasknud. Pigem usun, et oleksid omajagu pettunud, kui ma ei suudaks sellest kaugemale näha.»

«Vahel häirib mind hoopis, et sa näed liiga palju.»

«Kunagi ei saa olla liiga palju.»

Peale kolmandat uksekella trillerdust avaneb välisuks ja ühtäkki ma seisangi silmitsi temaga. Enda isaga. Mehega, kes hülgas minu ja ema kakskümmend viis aastat tagasi, nagu oleks me kõigest paar viledaks kulunud sokke.

Poripruun T-särk, kottis teksad, ühes käes tomat, teises nuga ja soolatops. Harilik maamees, kelletaolisi iga päev alevikes ja külakaupluste juures kohata võib. Märkan juustes nukrakstegevalt palju halli, ent intensiivselt sädelevad sinised silmad, mis meile valvsalt vastu vaatavad, tunnen ma otsekohe ära. Taipan häiritult, et mu põsed tõmbuvad reetlikult punaseks ja ühekorraga pole mul õrna aimugi, mida peaksin ütlema.

«Kas teie olete see imearst?» lahendab Silver mu kimbatust mõistes mängleva kergusega olukorra.

«Noh, «imearst» on ehk palju öeldud,» kostab mees vaoshoitult, «ravitseja pigem.» Ta hääl on kuiv ja kare. Tomativiil kaob suhu, mehe silmad libisevad ükskõikselt üle Silveri ja jäävad seejärel hindavalt minule pidama.

«Kurk, eks ole?» ütleb ta korraga.

Pilgutan hämmeldunult silmi. «Mis?»

«Sul on kurguga probleeme, eks?» täpsustab mees. Hääles kõlab kerge tüdimus, justkui oleks me tülikad sissetungijad, kes me tema silmis arvatavasti olemegi. Ta lõikab uue tomativiilu, raputab sellele soola, pistab suhu ja närib mõtlikult, justkui üritaks endamisi otsusele jõuda, mida pühapäevarikkujatega peale hakata. Tajun, et tunnen end mehe läheduses ebamugavalt. Minevik ja olevik ei näi mu peas kuidagi kokku klappivat.

«Ee... jah, mõnikord küll,» kogelen viimaks ja naeratan saamatult. «Talviti just. Ma pole suurem asi paksude riiete sõber. Ikka lippan pigem lahtiste mantlihõlmadega autosse või unustan salli kontorisse.»

«See pole külmetusest,» sõnab mees rabedalt, peaaegu ükskõikselt.

Ta sööb mõõdetud aeglusega veel kaks tomativiilu, justkui ei paistaks ei ta enda ega ta külaliste aeg talle suuremat korda minevat, ja kutsub siis: «Tulge sisse!»

Maja on tühi ja vaikne. Vaatan kõhklevalt ringi, kartes kogemata mõnele valutegevale mälestusele komistada, ent enda üllatuseks ei leia ma kusagilt midagi tuttavat eest. Heledaks lakitud laudpõrandal mängleb ovaalne päikeselaik. Voodil laiutab triibuline päevatekk, nurgas seisavad vanad mullased saapad, akna all madalal laual sinisel vaagnal lebab näputäis kuivatatud maarohte, mis levitavad endast kummalist mõrkjat lõhna. Jään neid millegipärast vaatama ja tunnen viimaks ära kassikäpa. Tillukese roosakasvalge, peaaegu märkamatu taime, mida kunagi ammu lapsepõlves siinkandi liivastel nõmmedel pihutäite viisi korjamas käisin. Silmitsen taimi peaaegu heitunult ja korraga meenub mulle muudki – ema hele naer, isa rasked sammud, kui ta köögi ja sahvri vahet kõndis, et sealt mune või moosipurk tuua, õhus heljuv kartulipraadimise rammus lõhn, pliidi all praksuv hele tuli, ema kudumisasjad voodi kõrval korvi sees, elutoa nurgas helendav mustvalge televiisor, mis näitas ainult korra nädalas – pühapäeviti – lastefilmi, mis mind alati vaatama naelutas.

Lasen silmadel üle kapipealsete rännata, kuid ei tuvasta ainsatki fotot minevikust, ei ühtki lapsepõlvest tuttavat eset, justkui oleks mu isa end minevikust otsustavalt lahti lõiganud. Seda tajudes valgub taas kurbus nagu raske must tekk üle minu.

«Istuge,» ütleb mees ja osutab laua ümber paiknevatele lihtsatele puutoolidele. Istun kohmakalt, peidan käed sülle ja tunnen endal uuesti mehe pinevat pilku, mis vaatab minust läbi nagu röntgeniaparaat. Ebamugavus kasvab ja Silveri toetav käsi tundub kilomeetri kaugusel olevat. 

«Sinus on palju energiat,» alustab mu isa korraga mingil veidral hüpnotiseerival häälel. «Sa võid sellega korda saata suuri asju ja arvatavasti oled üht-teist juba saatnudki. Ent sellegipoolest kahtled sa eneses pidevalt. Sa oled omapärane segu tugevusest ja nõrkusest. Sa ei talu, kui sa ei oma asjade üle kontrolli ja selle tõdemine nõrgestab su energiavälja. Sa oled ilmselge ülemõtleja. Paljud su probleemid saavadki just sellest alguse.» Mees kummardub pisut lähemale, nii et haistan temast hoovavat odava odekolonni hõngu. «Kurk – see on otseses seoses inimese emotsionaalse seisundiga.»

Imearstiks hakanu aina räägib ja räägib, poetab endast sõnu, ikka sellel hüpnotiseerival toonil, mida ma iga hetkega üha rohkem umbusaldan. Kuulamise asemel taipan, et olen automaatselt lülitunud sootuks muule – jälgin ta huulte liikumist, loendan kurde ta silmanurkades, vaatan tugevat karedat lõuajoont, üle lauba jooksvat kortsumustrit, mõhnalisi päevitunud maamehekäsi, ja mõistan viimaks, et tõenäoliselt polegi see üldse minu asi, mis mu vanemate vahel kunagi ammu juhtus, et nad justkui kaks jääpanka teineteisest lõplikult eemale triivisid.

Hüpnotiseeriva hääle vangistuses kangastub mulle vaimusilmas korraga millegipärast ema matus. Mina pikas mustas mantlis, paljapäi ja ainsagi pisarata lõõskavas talvises tuules. Võõrana võõraste keskel, kaugel eemal kodumaast, üha tihenevas lumesajus, lõplikult pärale jõudnud teadmisega, et olen siin maailmas täiesti üksipäini ja mu valu pole peale minu mitte kellegi asi.

Ootamatult ruumi sugenenud raske ja ebamugava vaikuse põhjal taipan lõpuks, et mees on vait jäänud ja seanss ilmselt läbi saanud. Ajan end kohmakalt püsti ja adun, et ei tunnegi mitte midagi peale kergendustunde ja soovi olla juba tagasi oma kodus. Oma Stockholmi turvalises avaras kesklinnakorteris, ümbritsetuna kõigist lihtsatest ja mugavatest asjadest, mis lubavad mul selle umbekasvanud väikelinna ja hoolimatu mehe, keda ma kutsusin kunagi isaks, lõplikult unustada.

«Palju ma teile võlgnengi?» uurin tuhmilt ja asun käekotis tuustima. Mul on palav ja pea kumiseb pisut mõttest, kui heidutavalt võõrad me isaga tegelikkuses oleme ja kui rumal üldse oli mu mõte siit midagi ammukadunut otsima tulla.

Mees paistab mõtlevat. Tema selja tagant, valgeks peitsitud riiulilt vaatab mulle vastu värvirõõmus rivi küpseid tomateid. Läikivad punased põsed näivad justkui isekeskis mu üle irvitavat.

«Ei midagi,» jõuab mees otsusele ja lööb tüdinult käega.

«Kardan, et nõnda siiski ei sobi.» Õngitsen kotist huupi kolmkümmend eurot ja poetan lauale. «Suur tänu teile.» Manan kohmetuse varjamiseks näole lepliku naeratuse. «Luban, et hoian end soojas, siis peaks ilmselt kõik kombes olema.»

«Soovite võib-olla kotitäit kaasa? Päris küpsed teised,» uurib mees korraga, mu sõnadele ülearust tähelepanu pööramata. Ta näib veel eemalolevam ja huvitum kui ennist.

«Mida?» küsin taipamatult.

Mees pöörab pilgu riiuli suunas. Tomatid irvitavad endiselt.

«Ei, aitäh, ma ei soovi midagi,» kohman kiiresti. «Pealegi on mul tomatite vastu allergia.»

«Allergia on samamoodi iseendaga konfliktis olemise tulem,» teatab mees veendunult.

Silver kolksatab tooli laua alla, teeb mulle varjatult nägusid ja hakkab välisukse poole suunduma.

Mu pilk mõõdab Silveri triibulises särgis selga ja peatub uuesti sinisel vaagnal «Kui just ...»

Ja enne kui ma arugi saan, napsan sõrmede vahele paar tillukest kuivanud taimekübet, mille roosakasvalged õied on kuivades pisut longu vajunud. «Kas ma võin need võtta?»

Mees näib hämmeldunud. «Soovite ravimtaimi osta? Mul leidub neid purgitäite viisi: nõmm-liivatee, naistepuna, raudrohi, meliss ...» Ta kõnnib kapi juurde, sammud täpselt sama tuttavad ja rasked nagu lapsepõlves, avab üksteise järel kapiuksi ja hakkab purkides sobrama. Sama jäik, kange ja ignorantne kõikvõimalike emotsioonide suhtes.

«Ei-ei, ma võtaks ainult need kassikäpad, kui tohib?» katkestan teda.

Mees pöörab end ringi, seirab mind korraks mõistmatult, ent kehitab siis õlgu. «Miks mitte. Neid kasvab siin nõmmedel külluses.«»

«Ma tean,» ütlen talle mõttes.

«Noh, kuidas sul on?» pärib Silver, kui me heidutava rohelise päkapikumaja lõpuks selja taha oleme jätnud ja kiirustades värava poole kõnnime.

«Normis,» pillan külmalt. «Kuhu sa auto jätsidki? Sinna poe juurde?»

«Jah, mis siis?»

«Mille põrgu pärast me nii kaugele parkisime?»

«Sa tahtsid jalutada.»

«Nüüd ma tahan siit ära, Silver. Ja mida rutem, seda parem.»

«Loomulikult.» Tema soojad sõrmed sulguvad taas toetavalt ümber mu randme. «Ma ju ütlesin sulle, Triin, et sellest kõigest ei pruugi midagi head tulla.»

«Pole lugu. Nüüd ma lihtsalt tean.»

«Mida?»

«Et ta on kõigest üks isekas tõbras. Ei ühtki fotot, ainsatki mälestust meist, kujutad ette? Päris kummaline enda isa teietada, kas pole?»

«Ja mida sa siis õigupoolest loota leidsid? Altarit põlevate küünaldega koos sinu ja ema piltidega? Ta ei ole seesugune mees. Elus on hullematki, Triin. Me kõik oleme siin ilmas suuremal või vähemal määral üksi. Võib-olla oleks aeg sellega lihtsalt leppida.»

Silveri sõnad rebivad minus taas esile mälupildi ema haua ümber keerlevatest valgetest lõpututest räitsakatest ja mu enda ähmase, iga hetkega üha väiksemaks hääbuva illusiooni, et võib-olla, võib-olla siiski ilmub just järgmisel silmapilgul künka tagant nähtavale isa pikk kogu, haarab mu enda turvalisse embusesse nagu kunagi ammu ja kõik on jälle enam-vähem talutav.

«Ma tean.»

Tolmuselt looklev kruusatee viib meid majast üha eemale ja lõpuks oleme taas pihlapuu juures, mille erksalt punetavad marjad mõjuvad eresinisena lõõmava sügistaeva taustal kummalise kontrastina.

«Preili!» kuulen end korraga selja tagant hõigatavat. Pööran ringi ja märkan, et poripruunis särgis kogu on üle metallvärava kummardunud ja vehib midagi käega.

Kissitan kõheldes silmi.

«Mine vaata, mida ta tahab, ma ootan siin,» ütleb Silver vaikselt.

Noogutan, ent mu jalad ei liigu paigast. Minevik ja olevik mu ümber on endiselt karjuvas dissonantsis.

«Ma ei taha.»

«Võib-olla ta muutis meelt ja arvab, et sa maksid talle liiga vähe,» oletab Silver.

«Jah, ilmselt küll,» kohman kõlatult ja hakkan põgusa siseheitluse järel tuldud teed vastumeelselt tagasi lonkima. Helerohelisele majale lähenedes tajun end üha enam soovimas, et oleksin juba ometi tagasi enda kodus, oma pehme pastelse pleedi all elutoadiivanil keras ega peaks eales mingi soolapuhujaga silmitsi seisma.

«Mul on sulle neid natuke veel,» ütleb mees, kui ma uuesti tema juurde jõuan ja ulatab mulle üle aia väikese pruuni jõupaberisse pakitud nutsaku.

Silmitsen seda ainiti ja hakkan mehe ootava pilgu survele lõpuks järele andes kangete sõrmedega pruuni tompu lahti kohmitsema.

Jõupaber libiseb eemale ja mulle vaatab vastu pihutäis roosakasvalgeid õisi, mis äratavad taas mälestusi.

«Täna korjatud, peaksid mõnda aega päris hästi vaasis püsima,» ütleb mees. «Hiljem võid muidugi ära kuivatada, seisavad sul terve talve kenasti silmailuks.»

«Aitäh,» ütlen midagi taipamata ja surun kassikäpakimbu instinktiivselt vastu rinda.

«Sinu poiss?» pärib ta seejärel Silveri poole kiigates.

Mehe sõbralik toon ja ootamatu «sinale» üleminek ajab mu segadusse. Vaatan Silverit, kes seisab kannatlikult teekäänakul nagu mingisugune headuse kehastus, üks käsi muretult püksitaskus, teine endiselt tühja koolapurki hoidmas, ja teeb hoolega nägu, nagu pakuks talle pihlamarjade silmitsemine mingit erakordset lõbu.

«Ei, kõigest sõber.»

«Ah soo.» Päevitunud käsi sirutub uuesti minuni. «Sõbrad ongi tihtipeale need kõige etemad. Vähemasti märksa etemad kui viletsad kallimad. Mul on sulle veel midagi, Triin.»

Nõksatan jahmatusega mehele otsa vaatama ja kaotan kõnevõime silmapilgul, kui mu peopesale pudeneb väike kotitäis tuttavliku läbipaistva paberiga klaaskompvekke.

«Sulle meeldisid need kunagi, eks?»

Mu kurgus poob taas, nii et korraks on mul raskusi sõnade moodustamisega.

«Jah,» ütlen viimaks. «Tänan.»

«Ega sa ometi arvanud, et ma sind ära ei tunne?» lausub mees karedalt ja sinised silmad puurivad mind ühtäkki nõnda intensiivselt, nagu tahaks mu põlema pista. «Sa oled nii neetult oma ema nägu, et korraks ma vaatasin tõepoolest, et Marie ise astus uksest sisse.» Mees raputab pead ja korraga ei taipa ma vähimatki, on ta pahane või mitte, et söandasin ta rahulikku elu torkima tulla. «Seesama jonnakas suu, needsamad liivakarva juuksed, trotslik pilk, isegi kõnnak täpipealt sama. Sa oled täpselt oma ema koopia.»

«Ja sa vihkad mind seetõttu ilmselt samapalju nagu teda, eks?» libiseb mul korraga kohatu märkus üle huulte. Mu hääles pole isegi erilist etteheidet, kõigest lüüasaanu, teelt tõugatu abitu leplikkus.

«Triin!» Mehe toonis kõlab hämmeldus. «Muidugi mitte! Viha on üks kõige tarbetumaid emotsioone. Minu ja Marie aeg sai lihtsalt läbi. Mariega koos läksid ka sina. Kõigest paratamatus, ent kaugeltki mitte põhjus vihata.» Ta kiikab uuesti Silverit vaatama. «Kauaks te linna jääte?»

«Tõtt-öelda mõtlesime kohe minema hakata,» lausun kiiresti, lootes, et mees ei hakka mulle mingi sunnitud teejoomise või energiataastamise seansi ettepanekuga peale käima. «Ma ei saa tööasjade juurest kuigi kauaks eemale. Võtsin kõigest paar päeva puhkust ja Tallinnas on veel enne äralendu asjaajamist.»

«Ah soo,» kohmab mees, näimata õnneks vähimalgi moel pealetükkiv. «Mis siis ikka.» Ta laseb väravast lahti ja pöörab pilgu mujale. Märkan alles nüüd, et ta on kuidagi kühmu vajunud ja endisest sõjaväelaslikust sirgest rühist pole enam kuigi palju järel. Vana, kurb ja kinnine mees, kes tõrjub enda minevikupainajaid eemale inimeste ravitsemisega.

Jälgin ainiti, kuidas ta pikkamisi maja poole kõnnib ja kassikäpakimp tundub mu sõrmede vahel põlevat.

Trepil jääb mees seisma ja vaatab mulle uuesti pingsalt otsa.

«Sall talvel kaela, eks, Tirts!» hõikab ta korraga sootuks teisel toonil, peaaegu lõbusalt. «Sa saad kõigega hakkama, kui vaid tahad. Sinus on Marie sitkus, mis veab su kõigest läbi. Lihtsalt ära ole enda vastu nii karm. Kui sa lõpuks mõistad, et igast olukorrast ei peagi alati võitjana väljuma, vaid teinekord on võitja ka teelt astuja, leiad sa lõpuks rahu.»

«Jah,» pomisen poolihääli, teadmata, kas mu lausutu üldse jõudis temani või ei.

«Ja ära arva, et olen su unustanud. Sinusuguseid tirtse ei unustata.»

«Ela hästi, isa,» sosistan hääletult ja asun talle rohkem otsa vaadata suutmata minekule.

Mind lähenemas märgates rebib Silver pilgu pihlakatelt lahti, tõstab käe silmadele varjuks ja silmitseb mind tähelepanelikult. Kassikäpakimp ja kommikott kõvasti vastu rinda surutud, tunnen talle otsa vaadates korraga, kuidas aastakümneid painanud ängistav must tekk mu ümbert minema libiseb, just nagu poleks seda kunagi olnudki.

«Oled kombes?» uurib Silver murelikult mu nägu, kui temani jõuan.

Vaatan talle otsa, ent ta hallide sõbrasilmade asemel näen korraga sootuks muud. Mu vaimusilmas kangastub taas lumine surnuaed ja mina üksipäini tuulisel künkal. Pühin räitsakaid näolt ja korraga näen, kuidas künka tagant, suurte puude varjust astub nähtavale tuttavana tunduv pikk must kogu, kes iga sammuga aina läheneb.

«Hei, Tirts!» ütleb mu isa minu juurde astudes oma madalal tämbril ja võtab mu käe enda suurde soojasse pihku. «Sa pole kaugeltki nii üksi, kui arvad end olevat.»

Haistan temast hoovavat vaevutajutavat mootoriõli lõhna ning taipan, et naeratan üle hulga aja taas. Just nagu laps, kes sätib end pühapäeva hommikul teleri ette lemmikfilmi vaatama. Minevik ja olevik näivad lõpuks ometi mu meeltes oma kohtadele libisevat ja ära leppivat.

Surun sõrmed isale tugevasti pihku ja koos kõnnime – üks suur ja teine väike – künka taha, tagasi linna poole. Me jalajälgedes vihisevad talvised iilid, kalmupärgade värsketele valgetele õitele langeb paksu kohevat lund ja mustad lindid lehvivad tuules.

Novell "Randherneõhtu"

Mulle üks südamelähedasemaid lugusid, mille postitan ka siia keskkonda lugemiseks. See on lugu hetkes püsida suutmatusest, kaduvikukartusest. Rand ja kujutelm, mis võib olla kaunim mis tahes tegelikkusest. Loos leidub rohkesti allegooriat, mille lisamine annab minu jaoks lugudele samasugust värvisära nagu rannal kasvavad taimedki.

Novelli "Randherneõhtu" leiab koos fotodega veebiaadressilt: http://kiirisaar.wordpress.com/2012/05/15/randherneohtu/, 
aga arvan, et millalgi, kui kogumiku jagu koos, saab see lugu ka kaante vahele. Omamoodi kummaline mõelda, et ootasin praktiliselt terve aasta, mil rannal kasvav taim uuesti õitsema hakkas ja pildistama sain minna, et selle loo tarbeks foto saada. 

Randherneõhtu

Ma olen tegelikult tahtnud Sind alati siia tuua,” tunnistan vaikselt, kuulates, kuidas kuivanud sammal meie sammude rütmis taldade all krõbiseb. Tuul toob metsa poolt randherne ja meriheina kerget mõrkjat lõhna, mis puudutab vaid põgusalt sõõrmeid ja neeldub siis kuhugi mere soolasesse hingusesse. On vaikne ja soe.
“Miks?” pärid Sa pisut eemalolevalt ja saadad pilguga üle taeva libisevaid vahusarnaseid pilvi, mis kiiresti silmist kaovad.
“Sest mõttes olen ma Sinuga kogu aeg just siin juttu ajanud.”
Soe hõõguv õhtuvalgus tantsiskleb puutüvedel, aga ma õieti ei märkagi seda.
“Ja mida sa nüüd teeks, kui ma tõepoolest olen siin?”
Silmitsen Su muretut sihvakat, ainiti merd jälgivat kogu, tumedail ripsmeil peegelduvat pehmet valgust, tuules laperdavat heledat särgikaelust ja tean korraga, et Sa oled täpselt sama kaduv nagu kõik ülejäänu.
“Vaatan pilvi. Testin kinnisilmi looduse lõhnu, nagu Sa mind õpetasid. Püüan lahti mõistatada selle mustri, mille Sa mulle rannas mereveega käeseljale joonistasid. Seostan Su selle kohaga.” Peidan nukruse naeratusse. “Nüüd oled Sa osa sellest.”
“Tead, mis su probleem on?” sõnad Sa korraga, pilku mere sillerduselt lahti rebides ja mulle tähelepanelikult otsa vaadates. Märkan Su silmade põhjas merevärvide kõrval peaaegu märkamatut sambla rahustavat sügavrohelist ja millegipärast annab see mulle pisut lootust.
“Kui teaks, siis mul neid poleks.”
“Sa elad minevikus või tulevikus, aga mitte kunagi siin. “Sa jätad mingil omamoodi moel juba praegu minuga hüvasti. Kuigi ma pole eales sinuga rohkem tahtnud olla kui praegu.”
Jälgin lummatult, kuidas Su silmade samblarohelise kõrvale tekib täiesti ootamatult randherne intensiivne violetne toon – õrn helelilla, mis otse mu pilgu all õitsele puhkeb.
“Jah. Ma olen siin. Rohkem, kui kunagi varem,” lausun peale pikka vaikust ja pühin näolt sinna pudenenud meresoolase veepiisa.
Ja korraga tunnen ma seda uuesti – sedasama selget, puhast, merevärsket ja erakordselt intensiivset lillelõhna, mille tuul enne mu juurest ära viis.

Novell "Ühel pimedusepäeval Tartus" täismahus

Veel üks täismahus novell lugemiseks, mis ilmus ajakirjas Saladused juulis, 2012. Seostasin loos aset leidvad sündmused Tartuga, kuna see linn on mulle alati meeldinud.

Ühel pimedusepäeval Tartus

Kiiri Saar

„Noh, asi nii hull või?“ sõnan pisut kahtlustavalt ja suundun pika sammuga üle esiku elutuppa, akna all suures nahktugitoolis valge villateki all konutava Angelisani.
Mu nikotiinipilve mähkunud kaunis tuttav kostitab mind kõigest põgusa tuhmi pilguga ja liigutab end imevähe, et mugavamat asendit leida. Akna taga trummeldab koos loodetuultega välja ilmunud hall kevadine torm, mis loobib vastu klaasi liivaprügi.
„Mis mõttes?“ pärib Angelisa terve igaviku pärast. Alles siis, kui tuhmpunaselt hõõguv sigaret ta peenikeste kahvatute kunstnikusõrmede vahel filtrini ära on põlenud ja vaibaservale ohtliku tuhahunniku moodustanud.
Vajun diivani käetoele istuma, fikseerides silmanurgast kogu toas valitseva segaduse – laual virnade viisi lahtiseid ajakirju ja raamatuid läbisegi krõpsupakkide, järatud õunte, kohvitasside  ja täis kritseldatud paberilehtedega.
„Selles.“ Osutan lõuaga nurgas kõigest jõust üürgava muusikakeskuse poole, mis paiskab endast toa umbsesse hämarusse ebaveenvast võltsrõõmust kantud optimistlikke helisid kellestki tantsivast kuningast. „Sa kuulad ABBAt ainult erakordselt halva tuju korral.“
Mu tabav märkus saab põgusa nõustuva muige osaliseks. Naeruvirve Angelisa tuhmil näol väljendab ühtaegu seletamatut nukrust kui ka ehedat rahulolu, et võib minuga olla just nii salkus ja äranutetud, kui parasjagu tahab, ilma et me vastastikune sümpaatia seetõttu kuigivõrd kannataks. Ilmselt on ka see üks neist niinimetatud põhjustest, miks ma temast hoolin. Angelisa on maailma siiraim inimene – ta erakordselt isikupärane ovaalne näolapp on tõeline emotsioonide peegel, millelt kirjaoskaja lugeja võib vaevata leida kõiki inimlikke tundeid, alates lapselikult ehedast rõõmust südantlõhestava kurbuseni.
Angelisa nukku meenutavat kogu mõnda aeg vaikides silmitsenud, tõusen lõpuks ja keeran kuulmekäikudes marutava lärmi otsustavalt vaiksemaks.
„Anna andeks, aga kui sa sedasi jätkad, hakkavad naabrid varsti uut elamispinda otsima. Sa ise selle sees hulluks ei lähe või? Midagi hullemat kui see sinu...“ keerutan sinisekaanelist ümbrist kärsitult sõrmede vahel, „ABBA, annab välja mõelda. Elad sa seitsmekümnendates või?“
„Heameelega elaks. Oleviku-inimesed on minu jaoks talumatud. Vähemasti momendil lausa kriitilise piirini.“ Angelisa poetab jalad põrandale ja kingib mulle pika kurva pilgu.
„Pigem on sulle talumatu üksainus inimene, eks?“ parandan teda leebelt ja pean endamisi aru, mitu tundi mul sedapuhku võib kuluda, et enda ekstsentrilisele ja elust järjekordselt heitunud sõbrannale eluvaim taas sisse puhuda.
„Jättis su maha, eks?“ teen õhust oletuse ja poetan valurohuna mõeldud veinipudeli märkamatult lauaservale.
„Ma ei tea.“
Vastus ei hämmeldagi mind kuigivõrd, kuna see kõlab väga angelisalikult – mitte omada vähimatki manööverdusoskust kõigis neis täiskasvanute alatutes mängudes, mis temas vaid abitust ja segadust tekitavad. Mingis mõttes meenutab mu habras ja haldjalik Angelisa küpse täiskasvanu asemel pigem väikest kurba last, keda mängu ei taheta.
„Mis toimub siis?“
„Midagi ei toimu. Hakkasime just näitust sulgema, Ralf oli ülimalt heatujuline, nagu ikka, kui kõik plaanipäraselt sujub, kuni talle korraga mingi telefonikõne tuli, peale mida ta otsekui sulgus ja kadus hüvasti jätmata. Ja nüüd…“ Angelisa teeb käega kurva kaare, „pole ta jälle nädal aega helistanud. See peaks olema piisav põhjus arvata mida iganes.“
„Sa tead, et see pole kaugeltki esimene kord, mil ta su lihtsalt heast peast üksi jätab, et tähtsamate asjade juurde naasta,“ nendin meeldetuletuseks.
„Olen ise ka märganud, kujutad ette,“ kehitab Angelisa õlgu.
„Kasvõi see kord, kui ma su sealt bensukast vihma käest päästsin? Ja sealt futuristlikust ööklubist? Ja nende segaste hiinlaste küüsist, kellele ta sind selgitusi andma jättis? Neid kordi saab juba liiga palju.“
„Su jutt ei üllata mind. Aga tore, et sa tulid, Margo.“
Mu pilk libiseb laual lebavatele visanditele. Jälgin Angelisa julget tundlikku kunstnikujoont, mille järele enamik kirjastusi uksi piitadelt maha jooksevad, sõnan ühtaegu nii kahetsuse kui imetlusega: „Omaks ma ka kasvõi kümnendikkugi sellest andest, mis sinus leidub.“
Tõstan ühe valge lehe üles ja vaatan korraks vastu valgust. Paberil kujutatud väike inglisarnane kollases kleidis tüdruk ärkab päeva tuhmi valguse taustal justkui ellu – ta näole ilmub värvi ja olemisse kergust, just nagu kavatseks ta järgmisel hetkel tõepoolest lendu tõusta.
Angelisa nägu valgustab nõrk naeratus. „Sa ei jõuagi enda andes kunagi selgusele, kui sa ei proovi.“
„Tjah.“ Lasen lehe mõtlikult lauale tagasi libiseda. „Mingil veidral põhjusel suudan ma ainult sidruneid ja vareseid visandada. Ja ka siis pole ma õigupoolest kuigi kindel, kummaga parasjagu tegu on.“
ABBA jääb vait ja see tundub tõelise kergendusena. Ainsa hetkega tekib ruumi liiga palju vaikust, mida püüan ettevaatlikult oma sõnadega täitma asuda.
Mu silmad rändavad uuesti Angelisani, kes on pilgu mujale pööranud ja silmitseb tardunud ilmel akna taga tuules raevukalt õõtsuvaid oksi, ise samal ajal mõtteis valgusaastate kaugusel.
„Kuule. Tühja sest tormist. Mul on pudel veini. Lähme teeme Emajõe ääres ühe tiiru. Saad natuke värvi näkku tagasi.“
Angelisa vaatab vastamise asemel akna taga lõõskavat pärlhalli sudu. Ruumis leviv raske suitsuving, rõhuvalt tumedad läbipaistmatud kardinad ja lauanurgal põlev tilluke süsimust küünlajupp, mis hõngab endast mingit veidrat vürtsikat aroomi, mis kõik kokku seguneb selgelt tajutavaks matusemeeleoluks, hakkab mind ühtäkki seletamatult ärritama. Tõusen ja rebin akna jõulise liigutusega lahti, mispeale hoovab tuppa otsekohe värske sirelilõhnane laine jahedat kevadõhku. Küünla nõrk leek kustub, jättes endast järele halli lae poole keerleva suitsuniidi, mis peagi hajub.
„Miks sa seda tõbrast üldse armastad?“ pärin lõpuks halvasti varjatud kärsitusega. „Kas see on mingi elu reegel, et head naised saavad alati need kõige sandimad mehed? Sa oled ilmselgelt liiga hea tema jaoks.“
„Margo,“ kostab Angelisa peale pikka vaikust peaaegu noomivalt. „Sa ei tunne teda.“
„Õnneks tõesti mitte,“ kohman ega üritagi süüdlaslikuna kõlada. „Mida aeg edasi, seda enam näib mulle, et ei tahagi tunda.“ Kõnnin otsustavalt esikusse ja tulen tagasi Angelisa merevaiguvärvi kevadmantliga, milles ta on alati pisut puhkevat kullerkuppu meenutanud. „Aja selga. Lähme.“
„Kuhu?“ küsib ta peaaegu abituna ja vaatab mind seesuguste silmadega, mis pärinevad pigem Väikese Printsi kaante vahelt kui kusagilt Ropka absurdihõngusest üürikorterist. Nende taga peitub kõige imelisem ja haavatavam maailm, mille lõksu ma üsna teadlikult ligemale pool aastat tagasi astusin, olles meie esimesest kohtumisest saati sinna lootusetult vangistatud.
Me tutvusime ühel kolletaval sügispäeval täiesti juhuslikult kesklinnas, ühel veidravõitu art déco kunstinäitusel, kuhu ma tänavalt vihma eest märja ja pisut pahurana sisse sadasin, mapp läbiligunenud dokumentidega kaenla all ja triiksärgi rinnaesine läbi ligunenud. Õhetavapõsine Angelisa avas parasjagu oma esimest maalinäitust ja silmates teda elevil õhinas rahva ees oma maalide saamisloost rääkimas, olin temast esimese silmapilguga absurdsuseni lummatud. Mälupilt sellest vihmasest pärastlõunast kangastub vahel nüüdki mulle just seesugusena – Angelisa oma liblikalikus hapruses seismas oma unenäoliste maalide keskel, kõrgetest kaarakendest tuhmilt sisse tulvavas päevavalguses, valge kampsun seljas ja maailma kõige ebatavalisemat sinilillesinist tooni silmad hämmeldunult ja kaitsetult pärani. Ning tema ümber peaaegu hüpnootilises tardumuses seisev ja kuulav inimsumm, kellest igaüks näis justkui tükikest temast ja ta ebatavalisest ebamaisusest endaga kaasa viia tahtvat.
„Lihtsalt. Ära siit leina järgi lehkavast hullumajast.“
Angelisa tõuseb kohmakalt ja poolkülitsi, karvane tekk variseb ta ette põrandale nukraks kämbuks. Ta astub sellest üle, ajab ta jopi kuulekalt selga ja järgneb mulle nagu unes, märkamata isegi ust lukustada. Seda viimast teen vilunult ja käigu pealt tema eest, pistes võtme nagu muuseas talle taskusse. Angelisa heljub midagi märkamata trepist alla, ja ta tõrges hele juuksepahmakas näib merevaigumantli taustal sama eksinud ja segaduses nagu ta isegi.

„Miks sa minust üldse hoolid? Mida sa tahad?“ küsib ta mõne aja pärast, kui me võililli täis külvatud kaldapealsele jõuame. Tuul on selleks ajaks peaaegu vaibunud, teed täis oksa- ja lehepuru, mille vahel manööverdades kulgeme mõtteisse vajunuina. Angelisa kõrval kõndides tajun alati tahtmatult, kui hästi me kulgemise rütm teineteisega sobib, justkui oleks me ühe ja sama inimese kaks erinevat poolt.
„Sa tead, ma ei taha midagi, mida sina ei taha,“ sõnan ettevaatlikult ja väldin millegipärast oma kaaslasele otsa vaatamist.
Angelisa sammud mu kõrval kõlavad peaaegu kuuldamatuina, justkui tantsiskleks ta läbi karge kevadise õhu. Ta pistab käed taskusse, heidab pilgu kaugusse ja ümiseb midagi kuuldamatut. Lõpuks jääb ta poolelt sammult seisma ja küünitab üle käsipuu rasket läbipaistmatut, vahuselt voolavat vett vaatama. 
„Nii ilus, ma armastan seda jõge,“ sõnab ta eemaloleval häälel, justkui oleks taas astunud kuhugi enda isiklikku muinasjuttu, kuhu teistel pole juurdepääsu.
 „Oh, pagan,“ pomisen ja sobran huupi kotis. "Ma unustasin veini sinu poole.“
Angelisa naeratab kuningannaliku armastusväärsusega. „Sellest pole midagi, Margo. Tõtt-öelda ei meeldigi mulle niimoodi avalikus kohas juua.“ Ta küünitab end uudishimuliku lapse moel lähemale, nii et haistan temast hoovavat kerget kannikeselõhna, mis teda pidevalt saadab. „Mis sul seal veel on?“
„Šokolaad.“ Tirin krõbiseva paki küljetaskust välja ja ulatan talle.
Angelisa võtab tahvli imetlevalt vastu, justkui oleksin kinkinud talle kandikutäie kalliskive. „Sul on alati minu jaoks šokolaadi!“
„Muidugi.“
Jälgin lummatuna, kuidas ta aegamisi tahvli ümbert hõbepaberit eemaldama hakkab. Ta liigutuste sujuvus ja graatsilisus jätab mulle iga kord mulje, et ükskõik, mida ta ka teeb, on see midagi erakordset. Isegi, kui selleks on säärane lihtne toiming nagu šokolaaditahvli ümbert hõbepaberi harutamine.
„Sa armastad mind, eks?“ lausub ta korraga. Lihtsalt ja veendununa, täiesti vabana igasugusest täiskasvanutele omasest keerutamisest ja valehäbist.
Üks tilluke puru pärlendab ta huulenurgas. Seda silmanud, surun alla intuitiivse soovi ta tormakalt lähemale tõmmata ja enda karuse keelega see šokolaadikübe iharal moel ära lakkuda.
„Jah,“ tunnistan viimaks tumedalt ja püsin liikumatu.
Mu pilk libiseb ta sinilillekarva silmade haardest lahti, meie all vahutavalt voolavale tumedale veele, mille kohinasse tekib korraga mingi sünge raskus. Seda kuulates adun üha süveneva nukrusega, et tegelikkuses pole mul oma maises tavalisuses vähimatki õigust armastada seesugust õrna haldjat, kes pole kunagi avaldanud soovi kuuluda mulle. Angelisa on alati kõigest heatahtliku neutraalsusega mu kohaloluga leppinud. Teda muretult šokolaadi pugimas silmates näib asjaolu, et ta mind oma seltsis taas taluda suvatseb, mulle korraga peaaegu pühaduseteotusena.
„Miks? Miks sa mind armastad?" küsib ta ega tundu samas kuigivõrd üllatunud, just nagu olles juba aegade algusest teadnud, et elu kõige sügavamatel, süngematel ja raskematel hetkedel leian ta vaistlikult iga kord jälle ise üles. Et teda toetada ja turgutada, kuniks ta taas nõnda elujõuliseks muutub, et särasilmselt oma hoolimatu kallima rüppe naasta ja mind unustada. Kuni järgmise pimedusepäevani. Kuni järgmise hetkeni, mil Ralf ta hülgab.
„Miks?“ kordan mõtlikult, omamata ühtäkki vähimatki arusaamist sellest, kuidas võib seesugusesse erakordsesse olevusse üldse kuidagi teisiti suhtuda kui mitte temast sügavalt lummatud olla. „Lihtsalt, mul on tunne, et kui ma sind ei kaitse, siis sa lakkad olemast.“
Angelisa puhkeb naerma ja millegipärast heidutab see mind veel enam, kui kogu neutraalne jahedus, mis alati nähtamatu, ent selgesti tajutava rusuva kardinana me ümber hõljub.
„Minuga ei juhtu midagi. Ma pole nii nõrk, kui sa arvad.“
„Tõesti?“ Mu tooni sugeneb vaevuaimatav iroonia.
„Jah.“
„Olgu.“ Otsustavalt ilmub mu pihku ta tilluke korallpunane telefon. Sama lapselik ja haavatav nagu ta ise. „Siis tõesta mulle.“
Angelisa vaatab mulle otsa, toon taas jahe ja silmad tõsised. „Ma ei pea sulle midagi tõestama, Margo.“ Sinilillesilmades välgub hoiatus ja muinasjutuväravad on minu ees otsustavalt suletud.
„Hea küll. Tõesta siis endale. Vali ta number ja ütle, et teie vahel on kõik läbi.“
„Miks ma peaks seda tegema?“ uurib ta hääletuna.
Sasin sõrmedega läbi juuste. „Sest niisugune sõltuvussuhe, milles temal sind ainult teatud elu kõrghetkedel vaja on, kurnab su ära. Iga korraga üha enam. Lase temast lahti ja sa saad oma sisemise ekviliibriumi tagasi. Kaua sa lased tal endaga manipuleerida? Kuigi sa ei taha seda endale tunnistada, ei vaja sa teda. Pigem kasutab tema sind enda ego turgutuseks.“
Angelisa limpsib kaalutlevalt oma punaseid huuli ja võluv šokolaadikübe ta suunurgast kaob. „See ei ole päris nõnda. Mina ja tema – me oleme midagi enamat kui paar. Me oleme dialoog. Sa ei mõista, kui andekas, kui loov, kui erakordne inimene ta on. Ma pean talle jätma vabaduse vahel eralduda, kui tal selleks vajadus tekib.“
„Kummaline, et mina näen teie suhet hoopis teistsugusena.“
„See ongi enamuse inimeste viga, et nad näevad kõike ainult oma eelarvamuslikust ja egoistlikust vaatenurgast.“
Angelisa laseb käsipuust lahti ja kõnnib edasi – hääletu, tantsiskleva ja kättesaamatuna. Tema merevaiguvärvi mantlit silmadega saates läbistab mind valuaistinguna selge äratundmine, et ilmselgelt ei saa mu kaunis kaaslane mitte iialgi minu omaks.
Me kõnnime sõnagi lausumata tänava lõpuni ja kurbus mu kurgus hakkab nöörina pooma. Tuul on loopinud ühe prügikasti ümber ning neist välja pudenenud valgeid paberilehti lendleb kõikjal meie ümber nagu nukraid kodutuid linde. 
Tänavanurgani jõudnud, pöörab Angelisa end korraga ringi ja ma näen ta silmades hüvastijättu. 
„Margo,“  sõnabki ta ootuspäraselt ja sirutab sõrmed mu mantli rinnaesist puudutama. „Ma saan nüüd ise hakkama.“
 Märkan kiirest kõndimisest ta näole tekkinud õrna õhetust, mida silmates tekib minus ühekorraga ületamatu soov see erakordne toon enda meelte sügavusse talletada ja koju kaasa viia. „Tänan, et tulid.“ Ta pistab pooleldi söödud krõbiseva tahvli endale taskusse, nähes juba märksa enam elus välja kui ennist. „Aitäh šokolaadi eest.“
Löön pilgu maha. „Nojah. Ela siis hästi. Kui midagi vajad, küllap tead, kust mind leida.“
„Muidugi,“ sõnab ta viisakalt, kuigi me mõlemad teame suurepäraselt, et ainus, kes me tutvuse püsimise eest hoolitseb, olen mina.
Angelisa libiseb mu hüvastijätuembusest lahti ja eemaldub, jättes mu endale järele vaatama. Ta lapselik kogu muutub kevadises heleduses üha väiksemaks ja ligipääsmatumaks. 
Kusagilt vallandub ootamatu tuulehoog ja pühib liivapuru ja tänavatolmu mulle vastu vahtimist. Valged paberilehed laperdavad kõikjal nagu surilinad. Mõte mõte naasta enda tühja korterisse näib mulle ületamatult vastumeelne.
Kuid korraga, täpselt enne suurt ristmikku, jääb merevaigukarva täpp seisma, justkui oleks talle midagi meenunud. Jälgin teda hinge kinni pidades. Siis pöörab Angelisa ringi ja jookseb lapseliku läbematusega uuesti minu juurde.
„Margo, ma…“ pahvatab ta korraga.
„Jah?“ küsin tuhmilt ja samavõrra lootusrikkalt. „Tahad veel šokolaadi? Ma võin osta, kui soovid. Kogu maailma šokolaadi, ütle ainult.“
„Ah, mis…“ kogeleb ta segaduses ja tirib mind lähemale, nii et haistan enda näol ta kuuma hingeõhku.
 „Ralf on tõepoolest tõbras. Aga saa palun aru, et ma toimin ka tõbrastega alati intuitiivselt.“
„Tõesti?“ lausun keeletuna, ise purjus kannikeselõhnast ja mind puudutavate käte kergest survest.
Sinilillesilmad seiravad tähendusrikkalt ja uurivalt ümbrust. „Ma lihtsalt… tahaks mingit märki, mis annaks mulle kinnitust, et ma teen õigesti.“
„Märki?“ Mu kulm kerkib pisut pilklikult. „Mingit kosmilist sõnumit?“
Valged sõrmed eemalduvad mu mantlireväärilt. „Ära iroonitse, see ei sobi sulle.“
Rebin jõuga oma pilgu Angelisa huultelt lahti ja taipan, et iga korraga muutub ta lummusele vastu seismine üha raskemaks. Mu silmad rändavad üle ta sileda näo, tiheda tumeda ripsmekaare ja peatuvad blondides juustes, mis on tormituulega veel võluvamalt sassi läinud kui muidu. Märkan oma armsaima oimu kohal mingit tillukest kübet ning nopin selle ära.
„Vaata,“ lausun ja sirutan käe tema poole.
Angelisa vaatab mu peopesal lebavat tillukest valget õnnesireli õit ja ta silmad lähevad üllatusest pärani.
„Üks, kaks, kolm… seitse. Seitsme kroonlehega,“ loendab ta poolsosinal. Seejärel välgatab ta näol äratundmise päikesekiir, mis mu pimestab.
Justkui aegluubis sirutub ta käsi taas tantsiskledes mantlitaskusse. Sinna, kus sügisese kastanimuna ja rannalt korjatud auguga õnnekivi kõrval lebab tema tilluke korallpunane telefon.