Veel üks täismahus novell lugemiseks, mis ilmus ajakirjas Saladused juulis, 2012. Seostasin loos aset leidvad sündmused Tartuga, kuna see linn on mulle alati meeldinud.
Ühel
pimedusepäeval Tartus
Kiiri
Saar
„Noh,
asi nii hull või?“ sõnan pisut kahtlustavalt ja suundun pika
sammuga üle esiku elutuppa, akna all suures nahktugitoolis valge
villateki all konutava Angelisani.
Mu nikotiinipilve mähkunud kaunis tuttav kostitab mind kõigest põgusa tuhmi pilguga ja liigutab end imevähe, et mugavamat asendit leida. Akna taga trummeldab koos loodetuultega välja ilmunud hall kevadine torm, mis loobib vastu klaasi liivaprügi.
„Mis mõttes?“ pärib Angelisa terve igaviku pärast. Alles siis, kui tuhmpunaselt hõõguv sigaret ta peenikeste kahvatute kunstnikusõrmede vahel filtrini ära on põlenud ja vaibaservale ohtliku tuhahunniku moodustanud.
Vajun diivani käetoele istuma, fikseerides silmanurgast kogu toas valitseva segaduse – laual virnade viisi lahtiseid ajakirju ja raamatuid läbisegi krõpsupakkide, järatud õunte, kohvitasside ja täis kritseldatud paberilehtedega.
„Selles.“ Osutan lõuaga nurgas kõigest jõust üürgava muusikakeskuse poole, mis paiskab endast toa umbsesse hämarusse ebaveenvast võltsrõõmust kantud optimistlikke helisid kellestki tantsivast kuningast. „Sa kuulad ABBAt ainult erakordselt halva tuju korral.“
Mu tabav märkus saab põgusa nõustuva muige osaliseks. Naeruvirve Angelisa tuhmil näol väljendab ühtaegu seletamatut nukrust kui ka ehedat rahulolu, et võib minuga olla just nii salkus ja äranutetud, kui parasjagu tahab, ilma et me vastastikune sümpaatia seetõttu kuigivõrd kannataks. Ilmselt on ka see üks neist niinimetatud põhjustest, miks ma temast hoolin. Angelisa on maailma siiraim inimene – ta erakordselt isikupärane ovaalne näolapp on tõeline emotsioonide peegel, millelt kirjaoskaja lugeja võib vaevata leida kõiki inimlikke tundeid, alates lapselikult ehedast rõõmust südantlõhestava kurbuseni.
Angelisa nukku meenutavat kogu mõnda aeg vaikides silmitsenud, tõusen lõpuks ja keeran kuulmekäikudes marutava lärmi otsustavalt vaiksemaks.
„Anna andeks, aga kui sa sedasi jätkad, hakkavad naabrid varsti uut elamispinda otsima. Sa ise selle sees hulluks ei lähe või? Midagi hullemat kui see sinu...“ keerutan sinisekaanelist ümbrist kärsitult sõrmede vahel, „ABBA, annab välja mõelda. Elad sa seitsmekümnendates või?“
„Heameelega elaks. Oleviku-inimesed on minu jaoks talumatud. Vähemasti momendil lausa kriitilise piirini.“ Angelisa poetab jalad põrandale ja kingib mulle pika kurva pilgu.
„Pigem on sulle talumatu üksainus inimene, eks?“ parandan teda leebelt ja pean endamisi aru, mitu tundi mul sedapuhku võib kuluda, et enda ekstsentrilisele ja elust järjekordselt heitunud sõbrannale eluvaim taas sisse puhuda.
„Jättis su maha, eks?“ teen õhust oletuse ja poetan valurohuna mõeldud veinipudeli märkamatult lauaservale.
„Ma ei tea.“
Vastus ei hämmeldagi mind kuigivõrd, kuna see kõlab väga angelisalikult – mitte omada vähimatki manööverdusoskust kõigis neis täiskasvanute alatutes mängudes, mis temas vaid abitust ja segadust tekitavad. Mingis mõttes meenutab mu habras ja haldjalik Angelisa küpse täiskasvanu asemel pigem väikest kurba last, keda mängu ei taheta.
„Mis toimub siis?“
„Midagi ei toimu. Hakkasime just näitust sulgema, Ralf oli ülimalt heatujuline, nagu ikka, kui kõik plaanipäraselt sujub, kuni talle korraga mingi telefonikõne tuli, peale mida ta otsekui sulgus ja kadus hüvasti jätmata. Ja nüüd…“ Angelisa teeb käega kurva kaare, „pole ta jälle nädal aega helistanud. See peaks olema piisav põhjus arvata mida iganes.“
„Sa tead, et see pole kaugeltki esimene kord, mil ta su lihtsalt heast peast üksi jätab, et tähtsamate asjade juurde naasta,“ nendin meeldetuletuseks.
„Olen ise ka märganud, kujutad ette,“ kehitab Angelisa õlgu.
„Kasvõi see kord, kui ma su sealt bensukast vihma käest päästsin? Ja sealt futuristlikust ööklubist? Ja nende segaste hiinlaste küüsist, kellele ta sind selgitusi andma jättis? Neid kordi saab juba liiga palju.“
„Su jutt ei üllata mind. Aga tore, et sa tulid, Margo.“
Mu pilk libiseb laual lebavatele visanditele. Jälgin Angelisa julget tundlikku kunstnikujoont, mille järele enamik kirjastusi uksi piitadelt maha jooksevad, sõnan ühtaegu nii kahetsuse kui imetlusega: „Omaks ma ka kasvõi kümnendikkugi sellest andest, mis sinus leidub.“
Tõstan ühe valge lehe üles ja vaatan korraks vastu valgust. Paberil kujutatud väike inglisarnane kollases kleidis tüdruk ärkab päeva tuhmi valguse taustal justkui ellu – ta näole ilmub värvi ja olemisse kergust, just nagu kavatseks ta järgmisel hetkel tõepoolest lendu tõusta.
Angelisa nägu valgustab nõrk naeratus. „Sa ei jõuagi enda andes kunagi selgusele, kui sa ei proovi.“
„Tjah.“ Lasen lehe mõtlikult lauale tagasi libiseda. „Mingil veidral põhjusel suudan ma ainult sidruneid ja vareseid visandada. Ja ka siis pole ma õigupoolest kuigi kindel, kummaga parasjagu tegu on.“
ABBA jääb vait ja see tundub tõelise kergendusena. Ainsa hetkega tekib ruumi liiga palju vaikust, mida püüan ettevaatlikult oma sõnadega täitma asuda.
Mu silmad rändavad uuesti Angelisani, kes on pilgu mujale pööranud ja silmitseb tardunud ilmel akna taga tuules raevukalt õõtsuvaid oksi, ise samal ajal mõtteis valgusaastate kaugusel.
„Kuule. Tühja sest tormist. Mul on pudel veini. Lähme teeme Emajõe ääres ühe tiiru. Saad natuke värvi näkku tagasi.“
Angelisa vaatab vastamise asemel akna taga lõõskavat pärlhalli sudu. Ruumis leviv raske suitsuving, rõhuvalt tumedad läbipaistmatud kardinad ja lauanurgal põlev tilluke süsimust küünlajupp, mis hõngab endast mingit veidrat vürtsikat aroomi, mis kõik kokku seguneb selgelt tajutavaks matusemeeleoluks, hakkab mind ühtäkki seletamatult ärritama. Tõusen ja rebin akna jõulise liigutusega lahti, mispeale hoovab tuppa otsekohe värske sirelilõhnane laine jahedat kevadõhku. Küünla nõrk leek kustub, jättes endast järele halli lae poole keerleva suitsuniidi, mis peagi hajub.
„Miks sa seda tõbrast üldse armastad?“ pärin lõpuks halvasti varjatud kärsitusega. „Kas see on mingi elu reegel, et head naised saavad alati need kõige sandimad mehed? Sa oled ilmselgelt liiga hea tema jaoks.“
„Margo,“ kostab Angelisa peale pikka vaikust peaaegu noomivalt. „Sa ei tunne teda.“
„Õnneks tõesti mitte,“ kohman ega üritagi süüdlaslikuna kõlada. „Mida aeg edasi, seda enam näib mulle, et ei tahagi tunda.“ Kõnnin otsustavalt esikusse ja tulen tagasi Angelisa merevaiguvärvi kevadmantliga, milles ta on alati pisut puhkevat kullerkuppu meenutanud. „Aja selga. Lähme.“
„Kuhu?“ küsib ta peaaegu abituna ja vaatab mind seesuguste silmadega, mis pärinevad pigem Väikese Printsi kaante vahelt kui kusagilt Ropka absurdihõngusest üürikorterist. Nende taga peitub kõige imelisem ja haavatavam maailm, mille lõksu ma üsna teadlikult ligemale pool aastat tagasi astusin, olles meie esimesest kohtumisest saati sinna lootusetult vangistatud.
Me tutvusime ühel kolletaval sügispäeval täiesti juhuslikult kesklinnas, ühel veidravõitu art déco kunstinäitusel, kuhu ma tänavalt vihma eest märja ja pisut pahurana sisse sadasin, mapp läbiligunenud dokumentidega kaenla all ja triiksärgi rinnaesine läbi ligunenud. Õhetavapõsine Angelisa avas parasjagu oma esimest maalinäitust ja silmates teda elevil õhinas rahva ees oma maalide saamisloost rääkimas, olin temast esimese silmapilguga absurdsuseni lummatud. Mälupilt sellest vihmasest pärastlõunast kangastub vahel nüüdki mulle just seesugusena – Angelisa oma liblikalikus hapruses seismas oma unenäoliste maalide keskel, kõrgetest kaarakendest tuhmilt sisse tulvavas päevavalguses, valge kampsun seljas ja maailma kõige ebatavalisemat sinilillesinist tooni silmad hämmeldunult ja kaitsetult pärani. Ning tema ümber peaaegu hüpnootilises tardumuses seisev ja kuulav inimsumm, kellest igaüks näis justkui tükikest temast ja ta ebatavalisest ebamaisusest endaga kaasa viia tahtvat.
„Lihtsalt. Ära siit leina järgi lehkavast hullumajast.“
Angelisa tõuseb kohmakalt ja poolkülitsi, karvane tekk variseb ta ette põrandale nukraks kämbuks. Ta astub sellest üle, ajab ta jopi kuulekalt selga ja järgneb mulle nagu unes, märkamata isegi ust lukustada. Seda viimast teen vilunult ja käigu pealt tema eest, pistes võtme nagu muuseas talle taskusse. Angelisa heljub midagi märkamata trepist alla, ja ta tõrges hele juuksepahmakas näib merevaigumantli taustal sama eksinud ja segaduses nagu ta isegi.
Mu nikotiinipilve mähkunud kaunis tuttav kostitab mind kõigest põgusa tuhmi pilguga ja liigutab end imevähe, et mugavamat asendit leida. Akna taga trummeldab koos loodetuultega välja ilmunud hall kevadine torm, mis loobib vastu klaasi liivaprügi.
„Mis mõttes?“ pärib Angelisa terve igaviku pärast. Alles siis, kui tuhmpunaselt hõõguv sigaret ta peenikeste kahvatute kunstnikusõrmede vahel filtrini ära on põlenud ja vaibaservale ohtliku tuhahunniku moodustanud.
Vajun diivani käetoele istuma, fikseerides silmanurgast kogu toas valitseva segaduse – laual virnade viisi lahtiseid ajakirju ja raamatuid läbisegi krõpsupakkide, järatud õunte, kohvitasside ja täis kritseldatud paberilehtedega.
„Selles.“ Osutan lõuaga nurgas kõigest jõust üürgava muusikakeskuse poole, mis paiskab endast toa umbsesse hämarusse ebaveenvast võltsrõõmust kantud optimistlikke helisid kellestki tantsivast kuningast. „Sa kuulad ABBAt ainult erakordselt halva tuju korral.“
Mu tabav märkus saab põgusa nõustuva muige osaliseks. Naeruvirve Angelisa tuhmil näol väljendab ühtaegu seletamatut nukrust kui ka ehedat rahulolu, et võib minuga olla just nii salkus ja äranutetud, kui parasjagu tahab, ilma et me vastastikune sümpaatia seetõttu kuigivõrd kannataks. Ilmselt on ka see üks neist niinimetatud põhjustest, miks ma temast hoolin. Angelisa on maailma siiraim inimene – ta erakordselt isikupärane ovaalne näolapp on tõeline emotsioonide peegel, millelt kirjaoskaja lugeja võib vaevata leida kõiki inimlikke tundeid, alates lapselikult ehedast rõõmust südantlõhestava kurbuseni.
Angelisa nukku meenutavat kogu mõnda aeg vaikides silmitsenud, tõusen lõpuks ja keeran kuulmekäikudes marutava lärmi otsustavalt vaiksemaks.
„Anna andeks, aga kui sa sedasi jätkad, hakkavad naabrid varsti uut elamispinda otsima. Sa ise selle sees hulluks ei lähe või? Midagi hullemat kui see sinu...“ keerutan sinisekaanelist ümbrist kärsitult sõrmede vahel, „ABBA, annab välja mõelda. Elad sa seitsmekümnendates või?“
„Heameelega elaks. Oleviku-inimesed on minu jaoks talumatud. Vähemasti momendil lausa kriitilise piirini.“ Angelisa poetab jalad põrandale ja kingib mulle pika kurva pilgu.
„Pigem on sulle talumatu üksainus inimene, eks?“ parandan teda leebelt ja pean endamisi aru, mitu tundi mul sedapuhku võib kuluda, et enda ekstsentrilisele ja elust järjekordselt heitunud sõbrannale eluvaim taas sisse puhuda.
„Jättis su maha, eks?“ teen õhust oletuse ja poetan valurohuna mõeldud veinipudeli märkamatult lauaservale.
„Ma ei tea.“
Vastus ei hämmeldagi mind kuigivõrd, kuna see kõlab väga angelisalikult – mitte omada vähimatki manööverdusoskust kõigis neis täiskasvanute alatutes mängudes, mis temas vaid abitust ja segadust tekitavad. Mingis mõttes meenutab mu habras ja haldjalik Angelisa küpse täiskasvanu asemel pigem väikest kurba last, keda mängu ei taheta.
„Mis toimub siis?“
„Midagi ei toimu. Hakkasime just näitust sulgema, Ralf oli ülimalt heatujuline, nagu ikka, kui kõik plaanipäraselt sujub, kuni talle korraga mingi telefonikõne tuli, peale mida ta otsekui sulgus ja kadus hüvasti jätmata. Ja nüüd…“ Angelisa teeb käega kurva kaare, „pole ta jälle nädal aega helistanud. See peaks olema piisav põhjus arvata mida iganes.“
„Sa tead, et see pole kaugeltki esimene kord, mil ta su lihtsalt heast peast üksi jätab, et tähtsamate asjade juurde naasta,“ nendin meeldetuletuseks.
„Olen ise ka märganud, kujutad ette,“ kehitab Angelisa õlgu.
„Kasvõi see kord, kui ma su sealt bensukast vihma käest päästsin? Ja sealt futuristlikust ööklubist? Ja nende segaste hiinlaste küüsist, kellele ta sind selgitusi andma jättis? Neid kordi saab juba liiga palju.“
„Su jutt ei üllata mind. Aga tore, et sa tulid, Margo.“
Mu pilk libiseb laual lebavatele visanditele. Jälgin Angelisa julget tundlikku kunstnikujoont, mille järele enamik kirjastusi uksi piitadelt maha jooksevad, sõnan ühtaegu nii kahetsuse kui imetlusega: „Omaks ma ka kasvõi kümnendikkugi sellest andest, mis sinus leidub.“
Tõstan ühe valge lehe üles ja vaatan korraks vastu valgust. Paberil kujutatud väike inglisarnane kollases kleidis tüdruk ärkab päeva tuhmi valguse taustal justkui ellu – ta näole ilmub värvi ja olemisse kergust, just nagu kavatseks ta järgmisel hetkel tõepoolest lendu tõusta.
Angelisa nägu valgustab nõrk naeratus. „Sa ei jõuagi enda andes kunagi selgusele, kui sa ei proovi.“
„Tjah.“ Lasen lehe mõtlikult lauale tagasi libiseda. „Mingil veidral põhjusel suudan ma ainult sidruneid ja vareseid visandada. Ja ka siis pole ma õigupoolest kuigi kindel, kummaga parasjagu tegu on.“
ABBA jääb vait ja see tundub tõelise kergendusena. Ainsa hetkega tekib ruumi liiga palju vaikust, mida püüan ettevaatlikult oma sõnadega täitma asuda.
Mu silmad rändavad uuesti Angelisani, kes on pilgu mujale pööranud ja silmitseb tardunud ilmel akna taga tuules raevukalt õõtsuvaid oksi, ise samal ajal mõtteis valgusaastate kaugusel.
„Kuule. Tühja sest tormist. Mul on pudel veini. Lähme teeme Emajõe ääres ühe tiiru. Saad natuke värvi näkku tagasi.“
Angelisa vaatab vastamise asemel akna taga lõõskavat pärlhalli sudu. Ruumis leviv raske suitsuving, rõhuvalt tumedad läbipaistmatud kardinad ja lauanurgal põlev tilluke süsimust küünlajupp, mis hõngab endast mingit veidrat vürtsikat aroomi, mis kõik kokku seguneb selgelt tajutavaks matusemeeleoluks, hakkab mind ühtäkki seletamatult ärritama. Tõusen ja rebin akna jõulise liigutusega lahti, mispeale hoovab tuppa otsekohe värske sirelilõhnane laine jahedat kevadõhku. Küünla nõrk leek kustub, jättes endast järele halli lae poole keerleva suitsuniidi, mis peagi hajub.
„Miks sa seda tõbrast üldse armastad?“ pärin lõpuks halvasti varjatud kärsitusega. „Kas see on mingi elu reegel, et head naised saavad alati need kõige sandimad mehed? Sa oled ilmselgelt liiga hea tema jaoks.“
„Margo,“ kostab Angelisa peale pikka vaikust peaaegu noomivalt. „Sa ei tunne teda.“
„Õnneks tõesti mitte,“ kohman ega üritagi süüdlaslikuna kõlada. „Mida aeg edasi, seda enam näib mulle, et ei tahagi tunda.“ Kõnnin otsustavalt esikusse ja tulen tagasi Angelisa merevaiguvärvi kevadmantliga, milles ta on alati pisut puhkevat kullerkuppu meenutanud. „Aja selga. Lähme.“
„Kuhu?“ küsib ta peaaegu abituna ja vaatab mind seesuguste silmadega, mis pärinevad pigem Väikese Printsi kaante vahelt kui kusagilt Ropka absurdihõngusest üürikorterist. Nende taga peitub kõige imelisem ja haavatavam maailm, mille lõksu ma üsna teadlikult ligemale pool aastat tagasi astusin, olles meie esimesest kohtumisest saati sinna lootusetult vangistatud.
Me tutvusime ühel kolletaval sügispäeval täiesti juhuslikult kesklinnas, ühel veidravõitu art déco kunstinäitusel, kuhu ma tänavalt vihma eest märja ja pisut pahurana sisse sadasin, mapp läbiligunenud dokumentidega kaenla all ja triiksärgi rinnaesine läbi ligunenud. Õhetavapõsine Angelisa avas parasjagu oma esimest maalinäitust ja silmates teda elevil õhinas rahva ees oma maalide saamisloost rääkimas, olin temast esimese silmapilguga absurdsuseni lummatud. Mälupilt sellest vihmasest pärastlõunast kangastub vahel nüüdki mulle just seesugusena – Angelisa oma liblikalikus hapruses seismas oma unenäoliste maalide keskel, kõrgetest kaarakendest tuhmilt sisse tulvavas päevavalguses, valge kampsun seljas ja maailma kõige ebatavalisemat sinilillesinist tooni silmad hämmeldunult ja kaitsetult pärani. Ning tema ümber peaaegu hüpnootilises tardumuses seisev ja kuulav inimsumm, kellest igaüks näis justkui tükikest temast ja ta ebatavalisest ebamaisusest endaga kaasa viia tahtvat.
„Lihtsalt. Ära siit leina järgi lehkavast hullumajast.“
Angelisa tõuseb kohmakalt ja poolkülitsi, karvane tekk variseb ta ette põrandale nukraks kämbuks. Ta astub sellest üle, ajab ta jopi kuulekalt selga ja järgneb mulle nagu unes, märkamata isegi ust lukustada. Seda viimast teen vilunult ja käigu pealt tema eest, pistes võtme nagu muuseas talle taskusse. Angelisa heljub midagi märkamata trepist alla, ja ta tõrges hele juuksepahmakas näib merevaigumantli taustal sama eksinud ja segaduses nagu ta isegi.
„Miks
sa minust üldse hoolid? Mida sa tahad?“ küsib ta mõne aja
pärast, kui me võililli täis külvatud kaldapealsele jõuame. Tuul
on selleks ajaks peaaegu vaibunud, teed täis oksa- ja lehepuru, mille vahel manööverdades kulgeme mõtteisse vajunuina. Angelisa kõrval kõndides tajun alati tahtmatult, kui hästi me kulgemise rütm teineteisega
sobib, justkui oleks me ühe ja sama inimese kaks erinevat
poolt.
„Sa tead, ma ei taha midagi, mida sina ei taha,“ sõnan ettevaatlikult ja väldin millegipärast oma kaaslasele otsa vaatamist.
Angelisa sammud mu kõrval kõlavad peaaegu kuuldamatuina, justkui tantsiskleks ta läbi karge kevadise õhu. Ta pistab käed taskusse, heidab pilgu kaugusse ja ümiseb midagi kuuldamatut. Lõpuks jääb ta poolelt sammult seisma ja küünitab üle käsipuu rasket läbipaistmatut, vahuselt voolavat vett vaatama.
„Nii ilus, ma armastan seda jõge,“ sõnab ta eemaloleval häälel, justkui oleks taas astunud kuhugi enda isiklikku muinasjuttu, kuhu teistel pole juurdepääsu.
„Oh, pagan,“ pomisen ja sobran huupi kotis. "Ma unustasin veini sinu poole.“
Angelisa naeratab kuningannaliku armastusväärsusega. „Sellest pole midagi, Margo. Tõtt-öelda ei meeldigi mulle niimoodi avalikus kohas juua.“ Ta küünitab end uudishimuliku lapse moel lähemale, nii et haistan temast hoovavat kerget kannikeselõhna, mis teda pidevalt saadab. „Mis sul seal veel on?“
„Šokolaad.“ Tirin krõbiseva paki küljetaskust välja ja ulatan talle.
Angelisa võtab tahvli imetlevalt vastu, justkui oleksin kinkinud talle kandikutäie kalliskive. „Sul on alati minu jaoks šokolaadi!“
„Muidugi.“
Jälgin lummatuna, kuidas ta aegamisi tahvli ümbert hõbepaberit eemaldama hakkab. Ta liigutuste sujuvus ja graatsilisus jätab mulle iga kord mulje, et ükskõik, mida ta ka teeb, on see midagi erakordset. Isegi, kui selleks on säärane lihtne toiming nagu šokolaaditahvli ümbert hõbepaberi harutamine.
„Sa armastad mind, eks?“ lausub ta korraga. Lihtsalt ja veendununa, täiesti vabana igasugusest täiskasvanutele omasest keerutamisest ja valehäbist.
Üks tilluke puru pärlendab ta huulenurgas. Seda silmanud, surun alla intuitiivse soovi ta tormakalt lähemale tõmmata ja enda karuse keelega see šokolaadikübe iharal moel ära lakkuda.
„Jah,“ tunnistan viimaks tumedalt ja püsin liikumatu.
Mu pilk libiseb ta sinilillekarva silmade haardest lahti, meie all vahutavalt voolavale tumedale veele, mille kohinasse tekib korraga mingi sünge raskus. Seda kuulates adun üha süveneva nukrusega, et tegelikkuses pole mul oma maises tavalisuses vähimatki õigust armastada seesugust õrna haldjat, kes pole kunagi avaldanud soovi kuuluda mulle. Angelisa on alati kõigest heatahtliku neutraalsusega mu kohaloluga leppinud. Teda muretult šokolaadi pugimas silmates näib asjaolu, et ta mind oma seltsis taas taluda suvatseb, mulle korraga peaaegu pühaduseteotusena.
„Miks? Miks sa mind armastad?" küsib ta ega tundu samas kuigivõrd üllatunud, just nagu olles juba aegade algusest teadnud, et elu kõige sügavamatel, süngematel ja raskematel hetkedel leian ta vaistlikult iga kord jälle ise üles. Et teda toetada ja turgutada, kuniks ta taas nõnda elujõuliseks muutub, et särasilmselt oma hoolimatu kallima rüppe naasta ja mind unustada. Kuni järgmise pimedusepäevani. Kuni järgmise hetkeni, mil Ralf ta hülgab.
„Miks?“ kordan mõtlikult, omamata ühtäkki vähimatki arusaamist sellest, kuidas võib seesugusesse erakordsesse olevusse üldse kuidagi teisiti suhtuda kui mitte temast sügavalt lummatud olla. „Lihtsalt, mul on tunne, et kui ma sind ei kaitse, siis sa lakkad olemast.“
Angelisa puhkeb naerma ja millegipärast heidutab see mind veel enam, kui kogu neutraalne jahedus, mis alati nähtamatu, ent selgesti tajutava rusuva kardinana me ümber hõljub.
„Minuga ei juhtu midagi. Ma pole nii nõrk, kui sa arvad.“
„Tõesti?“ Mu tooni sugeneb vaevuaimatav iroonia.
„Jah.“
„Olgu.“ Otsustavalt ilmub mu pihku ta tilluke korallpunane telefon. Sama lapselik ja haavatav nagu ta ise. „Siis tõesta mulle.“
Angelisa vaatab mulle otsa, toon taas jahe ja silmad tõsised. „Ma ei pea sulle midagi tõestama, Margo.“ Sinilillesilmades välgub hoiatus ja muinasjutuväravad on minu ees otsustavalt suletud.
„Hea küll. Tõesta siis endale. Vali ta number ja ütle, et teie vahel on kõik läbi.“
„Miks ma peaks seda tegema?“ uurib ta hääletuna.
Sasin sõrmedega läbi juuste. „Sest niisugune sõltuvussuhe, milles temal sind ainult teatud elu kõrghetkedel vaja on, kurnab su ära. Iga korraga üha enam. Lase temast lahti ja sa saad oma sisemise ekviliibriumi tagasi. Kaua sa lased tal endaga manipuleerida? Kuigi sa ei taha seda endale tunnistada, ei vaja sa teda. Pigem kasutab tema sind enda ego turgutuseks.“
Angelisa limpsib kaalutlevalt oma punaseid huuli ja võluv šokolaadikübe ta suunurgast kaob. „See ei ole päris nõnda. Mina ja tema – me oleme midagi enamat kui paar. Me oleme dialoog. Sa ei mõista, kui andekas, kui loov, kui erakordne inimene ta on. Ma pean talle jätma vabaduse vahel eralduda, kui tal selleks vajadus tekib.“
„Kummaline, et mina näen teie suhet hoopis teistsugusena.“
„See ongi enamuse inimeste viga, et nad näevad kõike ainult oma eelarvamuslikust ja egoistlikust vaatenurgast.“
Angelisa laseb käsipuust lahti ja kõnnib edasi – hääletu, tantsiskleva ja kättesaamatuna. Tema merevaiguvärvi mantlit silmadega saates läbistab mind valuaistinguna selge äratundmine, et ilmselgelt ei saa mu kaunis kaaslane mitte iialgi minu omaks.
Me kõnnime sõnagi lausumata tänava lõpuni ja kurbus mu kurgus hakkab nöörina pooma. Tuul on loopinud ühe prügikasti ümber ning neist välja pudenenud valgeid paberilehti lendleb kõikjal meie ümber nagu nukraid kodutuid linde.
Tänavanurgani jõudnud, pöörab Angelisa end korraga ringi ja ma näen ta silmades hüvastijättu.
„Margo,“ sõnabki ta ootuspäraselt ja sirutab sõrmed mu mantli rinnaesist puudutama. „Ma saan nüüd ise hakkama.“
Märkan kiirest kõndimisest ta näole tekkinud õrna õhetust, mida silmates tekib minus ühekorraga ületamatu soov see erakordne toon enda meelte sügavusse talletada ja koju kaasa viia. „Tänan, et tulid.“ Ta pistab pooleldi söödud krõbiseva tahvli endale taskusse, nähes juba märksa enam elus välja kui ennist. „Aitäh šokolaadi eest.“
Löön pilgu maha. „Nojah. Ela siis hästi. Kui midagi vajad, küllap tead, kust mind leida.“
„Muidugi,“ sõnab ta viisakalt, kuigi me mõlemad teame suurepäraselt, et ainus, kes me tutvuse püsimise eest hoolitseb, olen mina.
Angelisa libiseb mu hüvastijätuembusest lahti ja eemaldub, jättes mu endale järele vaatama. Ta lapselik kogu muutub kevadises heleduses üha väiksemaks ja ligipääsmatumaks.
Kusagilt vallandub ootamatu tuulehoog ja pühib liivapuru ja tänavatolmu mulle vastu vahtimist. Valged paberilehed laperdavad kõikjal nagu surilinad. Mõte mõte naasta enda tühja korterisse näib mulle ületamatult vastumeelne.
Kuid korraga, täpselt enne suurt ristmikku, jääb merevaigukarva täpp seisma, justkui oleks talle midagi meenunud. Jälgin teda hinge kinni pidades. Siis pöörab Angelisa ringi ja jookseb lapseliku läbematusega uuesti minu juurde.
„Margo, ma…“ pahvatab ta korraga.
„Jah?“ küsin tuhmilt ja samavõrra lootusrikkalt. „Tahad veel šokolaadi? Ma võin osta, kui soovid. Kogu maailma šokolaadi, ütle ainult.“
„Ah, mis…“ kogeleb ta segaduses ja tirib mind lähemale, nii et haistan enda näol ta kuuma hingeõhku.
„Ralf on tõepoolest tõbras. Aga saa palun aru, et ma toimin ka tõbrastega alati intuitiivselt.“
„Tõesti?“ lausun keeletuna, ise purjus kannikeselõhnast ja mind puudutavate käte kergest survest.
Sinilillesilmad seiravad tähendusrikkalt ja uurivalt ümbrust. „Ma lihtsalt… tahaks mingit märki, mis annaks mulle kinnitust, et ma teen õigesti.“
„Märki?“ Mu kulm kerkib pisut pilklikult. „Mingit kosmilist sõnumit?“
Valged sõrmed eemalduvad mu mantlireväärilt. „Ära iroonitse, see ei sobi sulle.“
Rebin jõuga oma pilgu Angelisa huultelt lahti ja taipan, et iga korraga muutub ta lummusele vastu seismine üha raskemaks. Mu silmad rändavad üle ta sileda näo, tiheda tumeda ripsmekaare ja peatuvad blondides juustes, mis on tormituulega veel võluvamalt sassi läinud kui muidu. Märkan oma armsaima oimu kohal mingit tillukest kübet ning nopin selle ära.
„Vaata,“ lausun ja sirutan käe tema poole.
Angelisa vaatab mu peopesal lebavat tillukest valget õnnesireli õit ja ta silmad lähevad üllatusest pärani.
„Üks, kaks, kolm… seitse. Seitsme kroonlehega,“ loendab ta poolsosinal. Seejärel välgatab ta näol äratundmise päikesekiir, mis mu pimestab.
Justkui aegluubis sirutub ta käsi taas tantsiskledes mantlitaskusse. Sinna, kus sügisese kastanimuna ja rannalt korjatud auguga õnnekivi kõrval lebab tema tilluke korallpunane telefon.
„Sa tead, ma ei taha midagi, mida sina ei taha,“ sõnan ettevaatlikult ja väldin millegipärast oma kaaslasele otsa vaatamist.
Angelisa sammud mu kõrval kõlavad peaaegu kuuldamatuina, justkui tantsiskleks ta läbi karge kevadise õhu. Ta pistab käed taskusse, heidab pilgu kaugusse ja ümiseb midagi kuuldamatut. Lõpuks jääb ta poolelt sammult seisma ja küünitab üle käsipuu rasket läbipaistmatut, vahuselt voolavat vett vaatama.
„Nii ilus, ma armastan seda jõge,“ sõnab ta eemaloleval häälel, justkui oleks taas astunud kuhugi enda isiklikku muinasjuttu, kuhu teistel pole juurdepääsu.
„Oh, pagan,“ pomisen ja sobran huupi kotis. "Ma unustasin veini sinu poole.“
Angelisa naeratab kuningannaliku armastusväärsusega. „Sellest pole midagi, Margo. Tõtt-öelda ei meeldigi mulle niimoodi avalikus kohas juua.“ Ta küünitab end uudishimuliku lapse moel lähemale, nii et haistan temast hoovavat kerget kannikeselõhna, mis teda pidevalt saadab. „Mis sul seal veel on?“
„Šokolaad.“ Tirin krõbiseva paki küljetaskust välja ja ulatan talle.
Angelisa võtab tahvli imetlevalt vastu, justkui oleksin kinkinud talle kandikutäie kalliskive. „Sul on alati minu jaoks šokolaadi!“
„Muidugi.“
Jälgin lummatuna, kuidas ta aegamisi tahvli ümbert hõbepaberit eemaldama hakkab. Ta liigutuste sujuvus ja graatsilisus jätab mulle iga kord mulje, et ükskõik, mida ta ka teeb, on see midagi erakordset. Isegi, kui selleks on säärane lihtne toiming nagu šokolaaditahvli ümbert hõbepaberi harutamine.
„Sa armastad mind, eks?“ lausub ta korraga. Lihtsalt ja veendununa, täiesti vabana igasugusest täiskasvanutele omasest keerutamisest ja valehäbist.
Üks tilluke puru pärlendab ta huulenurgas. Seda silmanud, surun alla intuitiivse soovi ta tormakalt lähemale tõmmata ja enda karuse keelega see šokolaadikübe iharal moel ära lakkuda.
„Jah,“ tunnistan viimaks tumedalt ja püsin liikumatu.
Mu pilk libiseb ta sinilillekarva silmade haardest lahti, meie all vahutavalt voolavale tumedale veele, mille kohinasse tekib korraga mingi sünge raskus. Seda kuulates adun üha süveneva nukrusega, et tegelikkuses pole mul oma maises tavalisuses vähimatki õigust armastada seesugust õrna haldjat, kes pole kunagi avaldanud soovi kuuluda mulle. Angelisa on alati kõigest heatahtliku neutraalsusega mu kohaloluga leppinud. Teda muretult šokolaadi pugimas silmates näib asjaolu, et ta mind oma seltsis taas taluda suvatseb, mulle korraga peaaegu pühaduseteotusena.
„Miks? Miks sa mind armastad?" küsib ta ega tundu samas kuigivõrd üllatunud, just nagu olles juba aegade algusest teadnud, et elu kõige sügavamatel, süngematel ja raskematel hetkedel leian ta vaistlikult iga kord jälle ise üles. Et teda toetada ja turgutada, kuniks ta taas nõnda elujõuliseks muutub, et särasilmselt oma hoolimatu kallima rüppe naasta ja mind unustada. Kuni järgmise pimedusepäevani. Kuni järgmise hetkeni, mil Ralf ta hülgab.
„Miks?“ kordan mõtlikult, omamata ühtäkki vähimatki arusaamist sellest, kuidas võib seesugusesse erakordsesse olevusse üldse kuidagi teisiti suhtuda kui mitte temast sügavalt lummatud olla. „Lihtsalt, mul on tunne, et kui ma sind ei kaitse, siis sa lakkad olemast.“
Angelisa puhkeb naerma ja millegipärast heidutab see mind veel enam, kui kogu neutraalne jahedus, mis alati nähtamatu, ent selgesti tajutava rusuva kardinana me ümber hõljub.
„Minuga ei juhtu midagi. Ma pole nii nõrk, kui sa arvad.“
„Tõesti?“ Mu tooni sugeneb vaevuaimatav iroonia.
„Jah.“
„Olgu.“ Otsustavalt ilmub mu pihku ta tilluke korallpunane telefon. Sama lapselik ja haavatav nagu ta ise. „Siis tõesta mulle.“
Angelisa vaatab mulle otsa, toon taas jahe ja silmad tõsised. „Ma ei pea sulle midagi tõestama, Margo.“ Sinilillesilmades välgub hoiatus ja muinasjutuväravad on minu ees otsustavalt suletud.
„Hea küll. Tõesta siis endale. Vali ta number ja ütle, et teie vahel on kõik läbi.“
„Miks ma peaks seda tegema?“ uurib ta hääletuna.
Sasin sõrmedega läbi juuste. „Sest niisugune sõltuvussuhe, milles temal sind ainult teatud elu kõrghetkedel vaja on, kurnab su ära. Iga korraga üha enam. Lase temast lahti ja sa saad oma sisemise ekviliibriumi tagasi. Kaua sa lased tal endaga manipuleerida? Kuigi sa ei taha seda endale tunnistada, ei vaja sa teda. Pigem kasutab tema sind enda ego turgutuseks.“
Angelisa limpsib kaalutlevalt oma punaseid huuli ja võluv šokolaadikübe ta suunurgast kaob. „See ei ole päris nõnda. Mina ja tema – me oleme midagi enamat kui paar. Me oleme dialoog. Sa ei mõista, kui andekas, kui loov, kui erakordne inimene ta on. Ma pean talle jätma vabaduse vahel eralduda, kui tal selleks vajadus tekib.“
„Kummaline, et mina näen teie suhet hoopis teistsugusena.“
„See ongi enamuse inimeste viga, et nad näevad kõike ainult oma eelarvamuslikust ja egoistlikust vaatenurgast.“
Angelisa laseb käsipuust lahti ja kõnnib edasi – hääletu, tantsiskleva ja kättesaamatuna. Tema merevaiguvärvi mantlit silmadega saates läbistab mind valuaistinguna selge äratundmine, et ilmselgelt ei saa mu kaunis kaaslane mitte iialgi minu omaks.
Me kõnnime sõnagi lausumata tänava lõpuni ja kurbus mu kurgus hakkab nöörina pooma. Tuul on loopinud ühe prügikasti ümber ning neist välja pudenenud valgeid paberilehti lendleb kõikjal meie ümber nagu nukraid kodutuid linde.
Tänavanurgani jõudnud, pöörab Angelisa end korraga ringi ja ma näen ta silmades hüvastijättu.
„Margo,“ sõnabki ta ootuspäraselt ja sirutab sõrmed mu mantli rinnaesist puudutama. „Ma saan nüüd ise hakkama.“
Märkan kiirest kõndimisest ta näole tekkinud õrna õhetust, mida silmates tekib minus ühekorraga ületamatu soov see erakordne toon enda meelte sügavusse talletada ja koju kaasa viia. „Tänan, et tulid.“ Ta pistab pooleldi söödud krõbiseva tahvli endale taskusse, nähes juba märksa enam elus välja kui ennist. „Aitäh šokolaadi eest.“
Löön pilgu maha. „Nojah. Ela siis hästi. Kui midagi vajad, küllap tead, kust mind leida.“
„Muidugi,“ sõnab ta viisakalt, kuigi me mõlemad teame suurepäraselt, et ainus, kes me tutvuse püsimise eest hoolitseb, olen mina.
Angelisa libiseb mu hüvastijätuembusest lahti ja eemaldub, jättes mu endale järele vaatama. Ta lapselik kogu muutub kevadises heleduses üha väiksemaks ja ligipääsmatumaks.
Kusagilt vallandub ootamatu tuulehoog ja pühib liivapuru ja tänavatolmu mulle vastu vahtimist. Valged paberilehed laperdavad kõikjal nagu surilinad. Mõte mõte naasta enda tühja korterisse näib mulle ületamatult vastumeelne.
Kuid korraga, täpselt enne suurt ristmikku, jääb merevaigukarva täpp seisma, justkui oleks talle midagi meenunud. Jälgin teda hinge kinni pidades. Siis pöörab Angelisa ringi ja jookseb lapseliku läbematusega uuesti minu juurde.
„Margo, ma…“ pahvatab ta korraga.
„Jah?“ küsin tuhmilt ja samavõrra lootusrikkalt. „Tahad veel šokolaadi? Ma võin osta, kui soovid. Kogu maailma šokolaadi, ütle ainult.“
„Ah, mis…“ kogeleb ta segaduses ja tirib mind lähemale, nii et haistan enda näol ta kuuma hingeõhku.
„Ralf on tõepoolest tõbras. Aga saa palun aru, et ma toimin ka tõbrastega alati intuitiivselt.“
„Tõesti?“ lausun keeletuna, ise purjus kannikeselõhnast ja mind puudutavate käte kergest survest.
Sinilillesilmad seiravad tähendusrikkalt ja uurivalt ümbrust. „Ma lihtsalt… tahaks mingit märki, mis annaks mulle kinnitust, et ma teen õigesti.“
„Märki?“ Mu kulm kerkib pisut pilklikult. „Mingit kosmilist sõnumit?“
Valged sõrmed eemalduvad mu mantlireväärilt. „Ära iroonitse, see ei sobi sulle.“
Rebin jõuga oma pilgu Angelisa huultelt lahti ja taipan, et iga korraga muutub ta lummusele vastu seismine üha raskemaks. Mu silmad rändavad üle ta sileda näo, tiheda tumeda ripsmekaare ja peatuvad blondides juustes, mis on tormituulega veel võluvamalt sassi läinud kui muidu. Märkan oma armsaima oimu kohal mingit tillukest kübet ning nopin selle ära.
„Vaata,“ lausun ja sirutan käe tema poole.
Angelisa vaatab mu peopesal lebavat tillukest valget õnnesireli õit ja ta silmad lähevad üllatusest pärani.
„Üks, kaks, kolm… seitse. Seitsme kroonlehega,“ loendab ta poolsosinal. Seejärel välgatab ta näol äratundmise päikesekiir, mis mu pimestab.
Justkui aegluubis sirutub ta käsi taas tantsiskledes mantlitaskusse. Sinna, kus sügisese kastanimuna ja rannalt korjatud auguga õnnekivi kõrval lebab tema tilluke korallpunane telefon.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar