Novell "Randherneõhtu"

Mulle üks südamelähedasemaid lugusid, mille postitan ka siia keskkonda lugemiseks. See on lugu hetkes püsida suutmatusest, kaduvikukartusest. Rand ja kujutelm, mis võib olla kaunim mis tahes tegelikkusest. Loos leidub rohkesti allegooriat, mille lisamine annab minu jaoks lugudele samasugust värvisära nagu rannal kasvavad taimedki.

Novelli "Randherneõhtu" leiab koos fotodega veebiaadressilt: http://kiirisaar.wordpress.com/2012/05/15/randherneohtu/, 
aga arvan, et millalgi, kui kogumiku jagu koos, saab see lugu ka kaante vahele. Omamoodi kummaline mõelda, et ootasin praktiliselt terve aasta, mil rannal kasvav taim uuesti õitsema hakkas ja pildistama sain minna, et selle loo tarbeks foto saada. 

Randherneõhtu

Ma olen tegelikult tahtnud Sind alati siia tuua,” tunnistan vaikselt, kuulates, kuidas kuivanud sammal meie sammude rütmis taldade all krõbiseb. Tuul toob metsa poolt randherne ja meriheina kerget mõrkjat lõhna, mis puudutab vaid põgusalt sõõrmeid ja neeldub siis kuhugi mere soolasesse hingusesse. On vaikne ja soe.
“Miks?” pärid Sa pisut eemalolevalt ja saadad pilguga üle taeva libisevaid vahusarnaseid pilvi, mis kiiresti silmist kaovad.
“Sest mõttes olen ma Sinuga kogu aeg just siin juttu ajanud.”
Soe hõõguv õhtuvalgus tantsiskleb puutüvedel, aga ma õieti ei märkagi seda.
“Ja mida sa nüüd teeks, kui ma tõepoolest olen siin?”
Silmitsen Su muretut sihvakat, ainiti merd jälgivat kogu, tumedail ripsmeil peegelduvat pehmet valgust, tuules laperdavat heledat särgikaelust ja tean korraga, et Sa oled täpselt sama kaduv nagu kõik ülejäänu.
“Vaatan pilvi. Testin kinnisilmi looduse lõhnu, nagu Sa mind õpetasid. Püüan lahti mõistatada selle mustri, mille Sa mulle rannas mereveega käeseljale joonistasid. Seostan Su selle kohaga.” Peidan nukruse naeratusse. “Nüüd oled Sa osa sellest.”
“Tead, mis su probleem on?” sõnad Sa korraga, pilku mere sillerduselt lahti rebides ja mulle tähelepanelikult otsa vaadates. Märkan Su silmade põhjas merevärvide kõrval peaaegu märkamatut sambla rahustavat sügavrohelist ja millegipärast annab see mulle pisut lootust.
“Kui teaks, siis mul neid poleks.”
“Sa elad minevikus või tulevikus, aga mitte kunagi siin. “Sa jätad mingil omamoodi moel juba praegu minuga hüvasti. Kuigi ma pole eales sinuga rohkem tahtnud olla kui praegu.”
Jälgin lummatult, kuidas Su silmade samblarohelise kõrvale tekib täiesti ootamatult randherne intensiivne violetne toon – õrn helelilla, mis otse mu pilgu all õitsele puhkeb.
“Jah. Ma olen siin. Rohkem, kui kunagi varem,” lausun peale pikka vaikust ja pühin näolt sinna pudenenud meresoolase veepiisa.
Ja korraga tunnen ma seda uuesti – sedasama selget, puhast, merevärsket ja erakordselt intensiivset lillelõhna, mille tuul enne mu juurest ära viis.