Novell "Rännak kassikäpamaale" täismahus

Postitan lugemiseks ajakirja "Saladused" müstiliste lugude eris 2012. aasta sügisel ilmunud loo. Kuna ühtki müstilisusega seotud lugu ei tahtnud toona kirjutada,  vaid pigem realismi viljeleda, seostasin müstitsismi imearstindusega.
Selles loos on üht-teist tuttavlikku, näiteks tõin novelli sisse Lõuna-Eesti suviste tukkuvate väikelinnade unise ja õite järele lõhnava võlu, mingi erilise maaläheduse, mida kohtab vaid kusagil sääl kaugel, maailma äärel, kuppelmaastiku ja loendamatute järvesilmade vahel. Samuti on mind alati paelunud inimestevaheline tingimusteta sõprus, mille võrdkuju on selles loos Silver.
Ja kassikäpad... need tundusid mulle lapsepõlves tõepoolest tähelepanuväärsed. 

Rännak kassikäpamaale ehk Lugu sellest, kuidas ma imearstiga silmitsi seisin

Tekst: Kiiri Saar
Toimetanud: Malle Toomiste

«Päris uskumatu, et ma olengi lõpuks siin,» tunnistan vaikselt. Mu juustes lehvib vananaistesuve petlikult soe tuul ja pea pööritab pisut teadmisest, et ma tõepoolest olengi taas paigas, kuhu ma ühtaegu kartsin ja ihkasin tulla – lapsepõlve kodulinnas.

«Miks mitte?» kõlab vastuseks. «Vahel saavad ka kõige uskumatumad asjad teoks, Triin.» Silveri käsi mu sõrmede ümber on soe ja selle toetava puudutuse tõttu tunnen end pisut paremini.

Eksleme mööda kitsukesi poollagunenud tänavaid ja vaatame umbe kasvanud aedadesse. Üksteise järel libiseb me pilgu eest mööda terve rodu väikeseid luitunud, peaaegu miniatuurseina mõjuvaid puumaju, sekka mõni uuem ja värskem, näides kesk lopsakat rohelust unehõlmas rahumeeli tukkuvat. Hoolimata soojast sügispäevast poob mu kurgus nostalgiline nukrus, justkui oleks ma korraga taas sitsilise kleidi ja maasikakriimuste põskedega plika, kes aastakümneid tagasi siin mööda tolmuseid tänavaid ringi lippas.

«Tegelikult on mul lausa piinlik, et ma õiget maja meenutada ei suuda,» lausun viimaks kahetsusega. «Siin on vahepeal nii palju muutunud. Kogu keskväljak on ümber ehitatud, kõikjal uued majad, suureks kasvanud puud, võõraks jäänud tänavad.»

«Pole hullu, meil pole ju kuhugi kiiret,» kostab Silver, paistmata põrmugi häiritud, et mul ei ole õrna aimugi, kas see, mida ma siia otsima olen tulnud, on üldse veel olemas või mitte.

Mõnda aega kõndinud, laseb ta mu käest lahti, istub nagu muuseas ühe vana maja kivitrepile päikeselaiku ja sirutab end mugavalt välja. Jään teda kahevahel olles silmitsema.

«Mis on?» märkab Silver mu pilku.

«Kuule, sa ei saa lihtsalt heast peast inimeste treppidele istuda, nagu pähe tuleb. Kunagi elas just selle ukse taga linna kõige õelam klatšimoor.»

Heidan kõhkleva pilgu pitskardinate poole. Aknalaual pruunis savipotis troonib lopsakaid punaseid õisi poetav pelargoon, ent ülejäänu, toa hämaras sisemuses toimuv jääb mu uuriva pilgu eest varjule.

«Saan ikka,» ütleb Silver, kougib taskupõhjast lagedale piparmündinätsu ja pistab selle muretult suhu. «Ma olen vaba inimene, Triin. Ma võin teha mida iganes: istuda vanainimeste treppidel, närida nätsu kus juhtub, anda järele maa alt välja ilmunud lemmiksõbranna palvele kolada temaga kasvõi viimsepäeva laupäevani kõigis unustusehõlmas tukkuvates Eesti väikelinnades ja otsida taga seda paganama isehakanud imearsti, kes on kõige tõenäolisemalt üks järjekordne soolapuhuja.»

«Ära räägi mu isast niimoodi.»

Silver kehitab vabandavalt õlgu. «Millal sa teda üldse viimati nägid?» viib ta jutu mujale.

«Viieaastasena.»

«Sellest on ju terve igavik. Kahtlane, kas ta su üldse äragi tunneb.»

«Ma tõesti loodan, et mitte. Kõik, mis ma tahan, on lihtsalt korraks teda näha.»

Silveri pilk tõmbub tõsiseks. «Triin, kui me ka peaks ta üles leidma, ei pruugi vaatepilt sulle meeldida. Minevikuga silmitsi seismine võib olla ka muud kui meeldiv.»

«Ma tean.»

Pitskardin liigahtab ja kohates võõraid pruune silmi, mis mind varjamatu uudishimuga piidlevad, põrkan mõningase piinlikkusega eemale.

«Lähme parem edasi, siin on iga võõras nägu suursündmus. Karta on, et meist räägitakse veel nädal aega hiljemgi kõige uskumatumaid lugusid.»

Silver silmitseb üle punase pelargooni kõrguvat lillelist kodukitlit, veab end vastutahtsi püsti ja vaatab mulle muiates otsa. «Ma ei saa öelda, et väikelinna daamid mulle just ülemäära heidutavatena mõjuksid.»

«Ära unusta, et ma olen kogu oma teadliku elu Stockholmis elanud.»

«See ei loe. Meisse kõigisse jääb sisimas midagi sellest, kust me pärineme.»

«Tõesti?»

Silmitsen kahtlevalt meist paremat kätt vohavaid inimesekõrguseid nõgeseid, lääpavajunud sammaldunud kaevu, lagunevat eterniitkatust, kiivakiskunud aeda ja pean põgusalt aru, palju mul millegi taolisega ühist võiks leiduda.

«Mida sa oma isast üldse mäletad?» katkestab Silver mu mõtiskluse.

«Vähe. Mootoriõli lõhna ta riietel; kumedat naeru, kui ta mind koju tulles lae alla viskas; nurgas seisvat kitarri, mida ta vahel sõrmitses ja mida ema mul kunagi puudutada ei lubanud. Sinist savitassi, millest ta hommikuti kohvi jõi. Läbipaistva paberiga karamellkomme, mida ta vahel mulle töölt tulles pihku pistis ja millest ma hiljem nukkudele voodipesu meisterdasin.»

«Ühe isa kohta on seda kahtlemata vähe,» nendib Silver kuivalt.

Vaatan enda sõbra avalat lahket nägu ja löön korraga kõhklema.

«Mis on?» märkab ta mu meelemuutust.

«Tõtt-öelda keeraks ma praegu kõige parema meelega otsa ringi ja sõidaks koju tagasi.»

Silveri ilme muutub kergelt pilklikuks. «Triin, sa tead väga hästi, et sa pole mingi allaandja. Kui sa nüüd põnnama lööd, kahetsed seda pärast päris pikalt.»

«Arvata on,» porisen tuhmilt ja tunnen end pisut häirituna, et Silver alati minusse nagu lahtisesse raamatusse näeb. «Mida ma talle õigupoolest ütlema peaks?»

Silver takseerib mind hoolega ja nööge ta ilmes asendub tõsidusega. «Miljoni dollari küsimus, eks ole? Mida öelda inimesele, kes on su mingil mõistetamatul põhjusel külmalt kõrvale heitnud? Võib-olla sobiks «tere» alustuseks päris hästi,» pakub ta ettevaatlikult.

«Ära muretse, ma ei kavatse mingit stseeni korraldama hakata. Ma ei talu mingit dramaatikat. Vaatan talle lihtsalt korraks silma ja kogu lugu. Ainuke elus olev sugulane ikkagi.»

«Sa oled sitke plika, Triin,» tunnustab Silver. »Küll sa hakkama saad.»

«Ja sina oledki ainult sitkete plikade sõber või?»

Silver naerab. «Vaevalt küll. Tegelikult on mul lausa põrgulikult hea meel, et sa mu üles otsisid ja kaasa kutsusid. Kaua me teineteist näinud polegi?»

«Mm... oma poolteist aastat vist. Ma ei satu Eestisse kuigi tihti. Mu rootsi aktsent on kohutav, eks?»

Naeratus laieneb. «Elab üle.»

Peale veerandtunnilist sihitut uitamist, mille vältel Silveri koolapurk tühjaks saab ja mu uued kingad ebamugavalt hõõruma hakata jõuavad, veab meil lõpuks. Mu silmad jäävad pidama vanale jändrikule pihlakale, mille punaste õõtsuvate marjakobarate taga kõrgub tuttavlik pruun viilkatus. Selle nägemine tekitab minus otsekohe põgusa äratundmissähvatuse.

«Seesama,» kohman hingetult ja jään seisma.

«See päkapikumaja?»

«Jah.»

Metallvärav on uus ja avaneb hääletuna. Aed on lihtne, ent korras. Heleroheliseks võõbatud maja kirjavad tumepunased aknaraamid, maja seina ääres õilmitseb väike lillepeenar hiliste värvikirevate astritega.

«Siin sa siis elasidki?» nendib Silver, nagu oleks seda raske uskuda.

«Kõigest esimesed viis eluaastat. Ma ei mäleta sellest suurt midagi. Kuid siis oli siin kõik teisiti: kaev asus teises kohas, maja oli tumekollane ja aed puidust, mitte selline eemalepeletav metallikolakas.»

«Sinusugust suurlinna äritibi on taolises lihtsas miljöös tõesti keeruline ette kujutada.»

Naeran kõveralt. «Selline siis ongi sinu visioon minust, jah?»

«Vaevalt küll. Ma pole end kunagi pealispinna karmist kestast ülemäära heidutada lasknud. Pigem usun, et oleksid omajagu pettunud, kui ma ei suudaks sellest kaugemale näha.»

«Vahel häirib mind hoopis, et sa näed liiga palju.»

«Kunagi ei saa olla liiga palju.»

Peale kolmandat uksekella trillerdust avaneb välisuks ja ühtäkki ma seisangi silmitsi temaga. Enda isaga. Mehega, kes hülgas minu ja ema kakskümmend viis aastat tagasi, nagu oleks me kõigest paar viledaks kulunud sokke.

Poripruun T-särk, kottis teksad, ühes käes tomat, teises nuga ja soolatops. Harilik maamees, kelletaolisi iga päev alevikes ja külakaupluste juures kohata võib. Märkan juustes nukrakstegevalt palju halli, ent intensiivselt sädelevad sinised silmad, mis meile valvsalt vastu vaatavad, tunnen ma otsekohe ära. Taipan häiritult, et mu põsed tõmbuvad reetlikult punaseks ja ühekorraga pole mul õrna aimugi, mida peaksin ütlema.

«Kas teie olete see imearst?» lahendab Silver mu kimbatust mõistes mängleva kergusega olukorra.

«Noh, «imearst» on ehk palju öeldud,» kostab mees vaoshoitult, «ravitseja pigem.» Ta hääl on kuiv ja kare. Tomativiil kaob suhu, mehe silmad libisevad ükskõikselt üle Silveri ja jäävad seejärel hindavalt minule pidama.

«Kurk, eks ole?» ütleb ta korraga.

Pilgutan hämmeldunult silmi. «Mis?»

«Sul on kurguga probleeme, eks?» täpsustab mees. Hääles kõlab kerge tüdimus, justkui oleks me tülikad sissetungijad, kes me tema silmis arvatavasti olemegi. Ta lõikab uue tomativiilu, raputab sellele soola, pistab suhu ja närib mõtlikult, justkui üritaks endamisi otsusele jõuda, mida pühapäevarikkujatega peale hakata. Tajun, et tunnen end mehe läheduses ebamugavalt. Minevik ja olevik ei näi mu peas kuidagi kokku klappivat.

«Ee... jah, mõnikord küll,» kogelen viimaks ja naeratan saamatult. «Talviti just. Ma pole suurem asi paksude riiete sõber. Ikka lippan pigem lahtiste mantlihõlmadega autosse või unustan salli kontorisse.»

«See pole külmetusest,» sõnab mees rabedalt, peaaegu ükskõikselt.

Ta sööb mõõdetud aeglusega veel kaks tomativiilu, justkui ei paistaks ei ta enda ega ta külaliste aeg talle suuremat korda minevat, ja kutsub siis: «Tulge sisse!»

Maja on tühi ja vaikne. Vaatan kõhklevalt ringi, kartes kogemata mõnele valutegevale mälestusele komistada, ent enda üllatuseks ei leia ma kusagilt midagi tuttavat eest. Heledaks lakitud laudpõrandal mängleb ovaalne päikeselaik. Voodil laiutab triibuline päevatekk, nurgas seisavad vanad mullased saapad, akna all madalal laual sinisel vaagnal lebab näputäis kuivatatud maarohte, mis levitavad endast kummalist mõrkjat lõhna. Jään neid millegipärast vaatama ja tunnen viimaks ära kassikäpa. Tillukese roosakasvalge, peaaegu märkamatu taime, mida kunagi ammu lapsepõlves siinkandi liivastel nõmmedel pihutäite viisi korjamas käisin. Silmitsen taimi peaaegu heitunult ja korraga meenub mulle muudki – ema hele naer, isa rasked sammud, kui ta köögi ja sahvri vahet kõndis, et sealt mune või moosipurk tuua, õhus heljuv kartulipraadimise rammus lõhn, pliidi all praksuv hele tuli, ema kudumisasjad voodi kõrval korvi sees, elutoa nurgas helendav mustvalge televiisor, mis näitas ainult korra nädalas – pühapäeviti – lastefilmi, mis mind alati vaatama naelutas.

Lasen silmadel üle kapipealsete rännata, kuid ei tuvasta ainsatki fotot minevikust, ei ühtki lapsepõlvest tuttavat eset, justkui oleks mu isa end minevikust otsustavalt lahti lõiganud. Seda tajudes valgub taas kurbus nagu raske must tekk üle minu.

«Istuge,» ütleb mees ja osutab laua ümber paiknevatele lihtsatele puutoolidele. Istun kohmakalt, peidan käed sülle ja tunnen endal uuesti mehe pinevat pilku, mis vaatab minust läbi nagu röntgeniaparaat. Ebamugavus kasvab ja Silveri toetav käsi tundub kilomeetri kaugusel olevat. 

«Sinus on palju energiat,» alustab mu isa korraga mingil veidral hüpnotiseerival häälel. «Sa võid sellega korda saata suuri asju ja arvatavasti oled üht-teist juba saatnudki. Ent sellegipoolest kahtled sa eneses pidevalt. Sa oled omapärane segu tugevusest ja nõrkusest. Sa ei talu, kui sa ei oma asjade üle kontrolli ja selle tõdemine nõrgestab su energiavälja. Sa oled ilmselge ülemõtleja. Paljud su probleemid saavadki just sellest alguse.» Mees kummardub pisut lähemale, nii et haistan temast hoovavat odava odekolonni hõngu. «Kurk – see on otseses seoses inimese emotsionaalse seisundiga.»

Imearstiks hakanu aina räägib ja räägib, poetab endast sõnu, ikka sellel hüpnotiseerival toonil, mida ma iga hetkega üha rohkem umbusaldan. Kuulamise asemel taipan, et olen automaatselt lülitunud sootuks muule – jälgin ta huulte liikumist, loendan kurde ta silmanurkades, vaatan tugevat karedat lõuajoont, üle lauba jooksvat kortsumustrit, mõhnalisi päevitunud maamehekäsi, ja mõistan viimaks, et tõenäoliselt polegi see üldse minu asi, mis mu vanemate vahel kunagi ammu juhtus, et nad justkui kaks jääpanka teineteisest lõplikult eemale triivisid.

Hüpnotiseeriva hääle vangistuses kangastub mulle vaimusilmas korraga millegipärast ema matus. Mina pikas mustas mantlis, paljapäi ja ainsagi pisarata lõõskavas talvises tuules. Võõrana võõraste keskel, kaugel eemal kodumaast, üha tihenevas lumesajus, lõplikult pärale jõudnud teadmisega, et olen siin maailmas täiesti üksipäini ja mu valu pole peale minu mitte kellegi asi.

Ootamatult ruumi sugenenud raske ja ebamugava vaikuse põhjal taipan lõpuks, et mees on vait jäänud ja seanss ilmselt läbi saanud. Ajan end kohmakalt püsti ja adun, et ei tunnegi mitte midagi peale kergendustunde ja soovi olla juba tagasi oma kodus. Oma Stockholmi turvalises avaras kesklinnakorteris, ümbritsetuna kõigist lihtsatest ja mugavatest asjadest, mis lubavad mul selle umbekasvanud väikelinna ja hoolimatu mehe, keda ma kutsusin kunagi isaks, lõplikult unustada.

«Palju ma teile võlgnengi?» uurin tuhmilt ja asun käekotis tuustima. Mul on palav ja pea kumiseb pisut mõttest, kui heidutavalt võõrad me isaga tegelikkuses oleme ja kui rumal üldse oli mu mõte siit midagi ammukadunut otsima tulla.

Mees paistab mõtlevat. Tema selja tagant, valgeks peitsitud riiulilt vaatab mulle vastu värvirõõmus rivi küpseid tomateid. Läikivad punased põsed näivad justkui isekeskis mu üle irvitavat.

«Ei midagi,» jõuab mees otsusele ja lööb tüdinult käega.

«Kardan, et nõnda siiski ei sobi.» Õngitsen kotist huupi kolmkümmend eurot ja poetan lauale. «Suur tänu teile.» Manan kohmetuse varjamiseks näole lepliku naeratuse. «Luban, et hoian end soojas, siis peaks ilmselt kõik kombes olema.»

«Soovite võib-olla kotitäit kaasa? Päris küpsed teised,» uurib mees korraga, mu sõnadele ülearust tähelepanu pööramata. Ta näib veel eemalolevam ja huvitum kui ennist.

«Mida?» küsin taipamatult.

Mees pöörab pilgu riiuli suunas. Tomatid irvitavad endiselt.

«Ei, aitäh, ma ei soovi midagi,» kohman kiiresti. «Pealegi on mul tomatite vastu allergia.»

«Allergia on samamoodi iseendaga konfliktis olemise tulem,» teatab mees veendunult.

Silver kolksatab tooli laua alla, teeb mulle varjatult nägusid ja hakkab välisukse poole suunduma.

Mu pilk mõõdab Silveri triibulises särgis selga ja peatub uuesti sinisel vaagnal «Kui just ...»

Ja enne kui ma arugi saan, napsan sõrmede vahele paar tillukest kuivanud taimekübet, mille roosakasvalged õied on kuivades pisut longu vajunud. «Kas ma võin need võtta?»

Mees näib hämmeldunud. «Soovite ravimtaimi osta? Mul leidub neid purgitäite viisi: nõmm-liivatee, naistepuna, raudrohi, meliss ...» Ta kõnnib kapi juurde, sammud täpselt sama tuttavad ja rasked nagu lapsepõlves, avab üksteise järel kapiuksi ja hakkab purkides sobrama. Sama jäik, kange ja ignorantne kõikvõimalike emotsioonide suhtes.

«Ei-ei, ma võtaks ainult need kassikäpad, kui tohib?» katkestan teda.

Mees pöörab end ringi, seirab mind korraks mõistmatult, ent kehitab siis õlgu. «Miks mitte. Neid kasvab siin nõmmedel külluses.«»

«Ma tean,» ütlen talle mõttes.

«Noh, kuidas sul on?» pärib Silver, kui me heidutava rohelise päkapikumaja lõpuks selja taha oleme jätnud ja kiirustades värava poole kõnnime.

«Normis,» pillan külmalt. «Kuhu sa auto jätsidki? Sinna poe juurde?»

«Jah, mis siis?»

«Mille põrgu pärast me nii kaugele parkisime?»

«Sa tahtsid jalutada.»

«Nüüd ma tahan siit ära, Silver. Ja mida rutem, seda parem.»

«Loomulikult.» Tema soojad sõrmed sulguvad taas toetavalt ümber mu randme. «Ma ju ütlesin sulle, Triin, et sellest kõigest ei pruugi midagi head tulla.»

«Pole lugu. Nüüd ma lihtsalt tean.»

«Mida?»

«Et ta on kõigest üks isekas tõbras. Ei ühtki fotot, ainsatki mälestust meist, kujutad ette? Päris kummaline enda isa teietada, kas pole?»

«Ja mida sa siis õigupoolest loota leidsid? Altarit põlevate küünaldega koos sinu ja ema piltidega? Ta ei ole seesugune mees. Elus on hullematki, Triin. Me kõik oleme siin ilmas suuremal või vähemal määral üksi. Võib-olla oleks aeg sellega lihtsalt leppida.»

Silveri sõnad rebivad minus taas esile mälupildi ema haua ümber keerlevatest valgetest lõpututest räitsakatest ja mu enda ähmase, iga hetkega üha väiksemaks hääbuva illusiooni, et võib-olla, võib-olla siiski ilmub just järgmisel silmapilgul künka tagant nähtavale isa pikk kogu, haarab mu enda turvalisse embusesse nagu kunagi ammu ja kõik on jälle enam-vähem talutav.

«Ma tean.»

Tolmuselt looklev kruusatee viib meid majast üha eemale ja lõpuks oleme taas pihlapuu juures, mille erksalt punetavad marjad mõjuvad eresinisena lõõmava sügistaeva taustal kummalise kontrastina.

«Preili!» kuulen end korraga selja tagant hõigatavat. Pööran ringi ja märkan, et poripruunis särgis kogu on üle metallvärava kummardunud ja vehib midagi käega.

Kissitan kõheldes silmi.

«Mine vaata, mida ta tahab, ma ootan siin,» ütleb Silver vaikselt.

Noogutan, ent mu jalad ei liigu paigast. Minevik ja olevik mu ümber on endiselt karjuvas dissonantsis.

«Ma ei taha.»

«Võib-olla ta muutis meelt ja arvab, et sa maksid talle liiga vähe,» oletab Silver.

«Jah, ilmselt küll,» kohman kõlatult ja hakkan põgusa siseheitluse järel tuldud teed vastumeelselt tagasi lonkima. Helerohelisele majale lähenedes tajun end üha enam soovimas, et oleksin juba ometi tagasi enda kodus, oma pehme pastelse pleedi all elutoadiivanil keras ega peaks eales mingi soolapuhujaga silmitsi seisma.

«Mul on sulle neid natuke veel,» ütleb mees, kui ma uuesti tema juurde jõuan ja ulatab mulle üle aia väikese pruuni jõupaberisse pakitud nutsaku.

Silmitsen seda ainiti ja hakkan mehe ootava pilgu survele lõpuks järele andes kangete sõrmedega pruuni tompu lahti kohmitsema.

Jõupaber libiseb eemale ja mulle vaatab vastu pihutäis roosakasvalgeid õisi, mis äratavad taas mälestusi.

«Täna korjatud, peaksid mõnda aega päris hästi vaasis püsima,» ütleb mees. «Hiljem võid muidugi ära kuivatada, seisavad sul terve talve kenasti silmailuks.»

«Aitäh,» ütlen midagi taipamata ja surun kassikäpakimbu instinktiivselt vastu rinda.

«Sinu poiss?» pärib ta seejärel Silveri poole kiigates.

Mehe sõbralik toon ja ootamatu «sinale» üleminek ajab mu segadusse. Vaatan Silverit, kes seisab kannatlikult teekäänakul nagu mingisugune headuse kehastus, üks käsi muretult püksitaskus, teine endiselt tühja koolapurki hoidmas, ja teeb hoolega nägu, nagu pakuks talle pihlamarjade silmitsemine mingit erakordset lõbu.

«Ei, kõigest sõber.»

«Ah soo.» Päevitunud käsi sirutub uuesti minuni. «Sõbrad ongi tihtipeale need kõige etemad. Vähemasti märksa etemad kui viletsad kallimad. Mul on sulle veel midagi, Triin.»

Nõksatan jahmatusega mehele otsa vaatama ja kaotan kõnevõime silmapilgul, kui mu peopesale pudeneb väike kotitäis tuttavliku läbipaistva paberiga klaaskompvekke.

«Sulle meeldisid need kunagi, eks?»

Mu kurgus poob taas, nii et korraks on mul raskusi sõnade moodustamisega.

«Jah,» ütlen viimaks. «Tänan.»

«Ega sa ometi arvanud, et ma sind ära ei tunne?» lausub mees karedalt ja sinised silmad puurivad mind ühtäkki nõnda intensiivselt, nagu tahaks mu põlema pista. «Sa oled nii neetult oma ema nägu, et korraks ma vaatasin tõepoolest, et Marie ise astus uksest sisse.» Mees raputab pead ja korraga ei taipa ma vähimatki, on ta pahane või mitte, et söandasin ta rahulikku elu torkima tulla. «Seesama jonnakas suu, needsamad liivakarva juuksed, trotslik pilk, isegi kõnnak täpipealt sama. Sa oled täpselt oma ema koopia.»

«Ja sa vihkad mind seetõttu ilmselt samapalju nagu teda, eks?» libiseb mul korraga kohatu märkus üle huulte. Mu hääles pole isegi erilist etteheidet, kõigest lüüasaanu, teelt tõugatu abitu leplikkus.

«Triin!» Mehe toonis kõlab hämmeldus. «Muidugi mitte! Viha on üks kõige tarbetumaid emotsioone. Minu ja Marie aeg sai lihtsalt läbi. Mariega koos läksid ka sina. Kõigest paratamatus, ent kaugeltki mitte põhjus vihata.» Ta kiikab uuesti Silverit vaatama. «Kauaks te linna jääte?»

«Tõtt-öelda mõtlesime kohe minema hakata,» lausun kiiresti, lootes, et mees ei hakka mulle mingi sunnitud teejoomise või energiataastamise seansi ettepanekuga peale käima. «Ma ei saa tööasjade juurest kuigi kauaks eemale. Võtsin kõigest paar päeva puhkust ja Tallinnas on veel enne äralendu asjaajamist.»

«Ah soo,» kohmab mees, näimata õnneks vähimalgi moel pealetükkiv. «Mis siis ikka.» Ta laseb väravast lahti ja pöörab pilgu mujale. Märkan alles nüüd, et ta on kuidagi kühmu vajunud ja endisest sõjaväelaslikust sirgest rühist pole enam kuigi palju järel. Vana, kurb ja kinnine mees, kes tõrjub enda minevikupainajaid eemale inimeste ravitsemisega.

Jälgin ainiti, kuidas ta pikkamisi maja poole kõnnib ja kassikäpakimp tundub mu sõrmede vahel põlevat.

Trepil jääb mees seisma ja vaatab mulle uuesti pingsalt otsa.

«Sall talvel kaela, eks, Tirts!» hõikab ta korraga sootuks teisel toonil, peaaegu lõbusalt. «Sa saad kõigega hakkama, kui vaid tahad. Sinus on Marie sitkus, mis veab su kõigest läbi. Lihtsalt ära ole enda vastu nii karm. Kui sa lõpuks mõistad, et igast olukorrast ei peagi alati võitjana väljuma, vaid teinekord on võitja ka teelt astuja, leiad sa lõpuks rahu.»

«Jah,» pomisen poolihääli, teadmata, kas mu lausutu üldse jõudis temani või ei.

«Ja ära arva, et olen su unustanud. Sinusuguseid tirtse ei unustata.»

«Ela hästi, isa,» sosistan hääletult ja asun talle rohkem otsa vaadata suutmata minekule.

Mind lähenemas märgates rebib Silver pilgu pihlakatelt lahti, tõstab käe silmadele varjuks ja silmitseb mind tähelepanelikult. Kassikäpakimp ja kommikott kõvasti vastu rinda surutud, tunnen talle otsa vaadates korraga, kuidas aastakümneid painanud ängistav must tekk mu ümbert minema libiseb, just nagu poleks seda kunagi olnudki.

«Oled kombes?» uurib Silver murelikult mu nägu, kui temani jõuan.

Vaatan talle otsa, ent ta hallide sõbrasilmade asemel näen korraga sootuks muud. Mu vaimusilmas kangastub taas lumine surnuaed ja mina üksipäini tuulisel künkal. Pühin räitsakaid näolt ja korraga näen, kuidas künka tagant, suurte puude varjust astub nähtavale tuttavana tunduv pikk must kogu, kes iga sammuga aina läheneb.

«Hei, Tirts!» ütleb mu isa minu juurde astudes oma madalal tämbril ja võtab mu käe enda suurde soojasse pihku. «Sa pole kaugeltki nii üksi, kui arvad end olevat.»

Haistan temast hoovavat vaevutajutavat mootoriõli lõhna ning taipan, et naeratan üle hulga aja taas. Just nagu laps, kes sätib end pühapäeva hommikul teleri ette lemmikfilmi vaatama. Minevik ja olevik näivad lõpuks ometi mu meeltes oma kohtadele libisevat ja ära leppivat.

Surun sõrmed isale tugevasti pihku ja koos kõnnime – üks suur ja teine väike – künka taha, tagasi linna poole. Me jalajälgedes vihisevad talvised iilid, kalmupärgade värsketele valgetele õitele langeb paksu kohevat lund ja mustad lindid lehvivad tuules.