Katkend minu novellist "Saatus ja Saladused" esmanumbris

Postitan siia katkendi uue ajakirja "Saatus ja Saladused" esmanumbris ilmunud novellist "Ostuhullus mattis mõistuse." Loo peategelane Kersti on kimpus teda haaranud ostukirega, mida rahuldades loodab ta olla sama täisväärtuslik, kui tema õde Meelike, kellele kõik näib elus hõlpsasti kätte tulevat. Paraku on ostuhullus kõigest hukutav kirg, millel on traagilised tagajärjed.
Ise ma ostukirest just sõltuvuses ei ole, ent lustaka nüansina mainin, et need Guessi kingad, millest loos juttu on, on mul tõepoolest olemas.



Maksmata arved kuhjusid nagu sügisesed vahtralehed, kuid hoolimata õe manitsustest avastas Kersti, et on võimetu teda vallanud ostukirele vastu seisma. See oli nagu narkootikum, mis oli imbunud igasse ta ihurakku ja naise täielikult oma võimusesse haaranud. Ta vajas iga päevaga üha enam seda meelitavat tunnet, et on ihaldusväärne ja kõikvõimas ning niisugust painavat rahutust sai leevendada vaid uusi oste sooritades. Päevad, mil Kersti poodi ei pääsenud, valdas teda näriv rahulolematus, ent seda õnnelikum oli naine taas ostukeskuse poole purjetades. Voodialune sai kaupa pilgeni täis ning ruumikitsikuse lahendamiseks hakkas Kersti riiulist raamatuid ja koolimaterjale eest tõstma, et sinna oma üha suurenev kosmeetika- ja parfüümivaru paigutada. Ta tuba oli muutunud kaubalaoks.

„Ma ei saa sulle enam raha anda,“ tuli Meelike paar päeva hiljem lagedale karmivõitu avaldusega. „Vähemasti mitte enne palgapäeva.“
Kuuldu pani Kersti näo pilve tõmbuma. „Mis mõttes, ei saa? Palgapäevani on ju kümme päeva aega. Ma panin kaubamajas just uue talvejope kinni. Neil oli seda ainult üks eksemplar ja see sobis mulle nagu valatult.“
„Hea küll, vali siis, kas istud ilma internetita või uue jopeta,“ nähvas Meelike ning vuhises pahasena minema.
Uus ja harjumatu olukord tekitas üha uusi pingeid.
 „Miks on mobiiliarved maksmata? Kuhu see raha jäi, mille ma sulle maksmiseks jätsin?“ uuris Meelike hilisõhtul väsinuna töölt naastes. Ta näol oli veel teatrigrimmi jälgi ja need andsid talle ruumi hämaruses haiglase klouni välimuse.
Kersti põsed tõmbusid punaseks. „See jope…“ kogeles ta viimaks. „Ma ei saanud seda ostmata jätta. Ma lubasin neile, et tulen sellele järele, mõistad?“
Uudis tekitas Meelikese siledale laubale kibeda pahameelekortsu. „No jah.“ Ta keerutas peos oma tummaks jäänud telefonile ja pomises: „Helistamisega on siis ühel pool.“
Kuna rahajõgi oli Risto lahkumisega kahanenud tillukeseks veenireks, mis kuivas Meelikese palgapäeva eel sootuks kokku, sugenes probleeme veelgi.

„Mis see on?“ uuris Kersti ühel hommikul oma võileivapealset.

„Piimavorst.“

„Piimavorst?“ kordas Kersti, nagu oleks õde öelnud midagi iseäranis jäledat. „Varem sõime alati sinki. Ma jälestan piimavorsti. Sellel on plastiliini maitse.“

„Varem tuli sul kuulda, kuidas Risto sinu tassist juua ei tahtnud ja sind rotinäoks nimetas.“

„Sa siis teadsid, et ma kuulsin tookord teie jutuajamisi pealt?“

„Aimasin. Mulle näib, et igatsed neid Risto-aegu tulihingeliselt taga,“ nähvas Meelike lõikava sarkasmiga.
 „Kindlasti kordi vähem kui sina,“ andis Kersti vastu. Ta rüüpas kohvitilga lõpuni, jättis võileiva puutumata ning lonkis söömata kooli. Leevenduseks emotsionaalsele üleelamisele sukeldus ta peale tunde hulgaks ajaks parfümeeriaosakonda ning lõbustas end erinevate lõhnade peale piserdamisega. Magusad aroomid segunesid õhus ja heljusid kõikjal ta ümber nagu kaitsekiht. Neid sisse hingates ununesid hommikused ebameeldivused, nagu poleks neid olnudki.

„Preili, ostate ka midagi?“ kostis korraga Kersti lähedusest kuiv emotsioonitu hääl. Tema ees seisis häirivalt tugevasti meigitud müüja, blondid juuksed rangesse krunni väänatud ja puuris teda jääsiniste silmade karmivõitu pilguga. „Meil pole lubatud niisama testreid raisata.“

Kersti vedas suu viltu. Müüja pilgus polnud naeratuse varjugi, mille järgi ta janunes, ning korraga ei tundunud ümbritsev enam sama sõbralik maailm, kui ennist. Siis, kui tal oli olnud raha.

„Ee… vist mitte.“ Kersti pani sillerdava pudelikese kiiresti riiulile tagasi.

„Sellisel juhul pean ma paluma teil lahkuda.“

„Kas klient polegi siis kuningas?“ nähvas Kersti vastu. „Mida te endale õige lubate? Ma võin lõhnu proovida niipalju kui tahan. Näidake mulle seadust, mis seda keelab.“

„Soovite, ma kutsun turvamehe? Arutage temaga seda teemat edasi.“
Alandatu ja lööduna astus Kersti parfümeeriaboksist välja, põsed piinlikkusest punased. Muusika, mis varem ta kõrvu oli hellitanud, näis neid nüüd kriipivat ja müüjad, kes teda  vaatasid, kui ta üht või teist eset käes keerutas, paistsid naeratamise asemel hoopis tema üle irvitavat.
Mul ei ole raha. Ma pole enam ilus. Ma pole enam keegi, mõtles Kersti.

Tuju allpool nulli, jõudis Kersti lõpuks koju, aga seal ootas teda ees järgmine ebameeldiv üllatus. Näost kahvatu Meelike seisis keset tema tuba ning kõikjal ta ümber valitses rõivaste kirev tohuvabohu. Esemed olid kottidest välja kistud ning segiläbi voodile loobitud. Silmanud hiiglaslikku riidekuhja, mis küündis pea-aegu laeni, kaotas Kersti korraks kõnevõime. Tal polnud õrna aimugi, et oli kokku ostnud säärase arutu mäe rõivaid.

„Mida sa…“ kogeles ta, ent ei saanudki edasi.

„Hulluks oled läinud või?“ sisises Meelike ja ta valge nägu lõi ühtäkki pahameelest lõkendama. „Mida sa kõigi nende asjadega peale kavatsed hakata? Sa ei jõua neid kümne eluea jooksul ka ära kanda.“
Pahameel tõstis Kerstis pead. Korraga polnud temas jälgegi järel sellest kuulekast ja leplikust tüdrukust, kes iga hinna eest oma ilusa õe poolehoidu võita üritas. Nagu otsustav tornaado tormas ta rõivakuhja juurde ja asus hilpe raevukalt tagasi kappi toppima.

„Kuidas sa julged! See pole sinu asi, mida ma oma riietega peale hakkan!“ kähistas ta.

„On ikka küll!“ Meelike üritas teda takistada, aga Kersti lükkas ta jõhkralt eemale. „Sinu pärast pean nüüd töökaaslastelt telefoni laenama, kui helistada tahan,“ jätkas Meelike, hääl demonstratiivselt vaoshoitud. „Küll näed, varsti istume ilma elektrita ja peagi võid piimavorstist ainult unistada!“
„Ma ei kavatse sellest unistada isegi siis, kui olen nälga suremas!“

„Siis sa lihtsalt ei tea, mis asi nälg on. Aga ära muretse, varsti saad teada!“ Meelike haaras siirupivärvi siidpluusi servast kinni. Kersti sikutas pluusi jõuga enda suunas ja pluus kärises valju sirinaga keskelt pooleks.

„Napakas oled või? See pluus maksis kuuskümmend eurot!“ ahastas Kersti. Ta tõstis käe ning järgmisel hetkel kõlas vali plaksatus.
 „Aih!“ kiljatas Meelike ja hõõrus tulitada saanud põske. „Sa lõid mind! Kurat võtaks, sa lõid mind! Sa pole mind kunagi löönud!“

„Saad veel, kui sa vait ei jää, neetud ära hellitatud pupujuku! Natuke nälga kulubki sulle ära, siis mõistad, et elus ei tulegi kõik pelgalt sõrmenipsuga kätte. Mine jookse oma Ristokese juurde, äkki annab sulle andeks, et sa selline nipsakas mõrd oled!“

Õhus kõlas uus hele plaksatus, ent sedapuhku oli Kersti see, kes oma kuumama löönud põske hõõrus.

„Ära minu kuuldes tema nime suhu võta!“ nähvas Meelike.

„Vaat´ kus tuli nüüd pühamees välja, kelle nimegi mainida ei tohi! Nagunii istub mingi musta tehingu pärast pogris.“

Meelike vakatas korraks, kuid küsis siis: „Kust sa tead?“

„Ei teagi, sina ütlesid.“

„Mina pole midagi öelnud!“

Kersti vaatas, kuidas hommikupäike Meelikese punastel juustel mängles, lasi pilgul rännata üle ennast ümbritseva kaose ja tundis otse füüsiliselt, kuidas teda seni müürina kaitsnud riidemäed ühtäkki hoopistükkis rõhuma hakkasid. Korraga ta mõistis, et ükskõik, kui palju ta ka kulutaks, ei suuda ta eales ära teenida inimeste tingimusteta sümpaatiat, mis sai tihtipeale nii teenimatult osaks Meelikesele. End täielikus kaotusseisus tundes potsatas ta voodiservale istuma ning ta silmist purskusid vihapisarad.