Jutuke minu lasteraamatust "Maailma parim dingo"

Illustraator: Ruudu Remmelgas

Kui sul pole veel toredat jõulukingitust oma lugemishuvilisele lapsele, siis selleks sobiks suurepäraselt raamat! Tutvustuseks jutuke minu eelmisel aastal ilmunud lasteraamatust "Maailma parim dingo". Raamatu andis välja kirjastus Argo ja see on leitav üle Eesti nii Rahva Raamatu kui Apollo raamatumüügiketist, igati soodsa hinnaga!








NOKKLOOM NIINA TEAB KÕIGE PAREMINI  

Nokkloom Niinat tundis tema kodukandis peaaegu iga loom. Mitte ainult tema naljaka lapiku nokataolise nina ja vahvate lestajalgade pärast, vaid eelkõige sellepärast, et nokkloom Niina oli hirmus tark ja teadis kõike kõige paremini. Vähemasti nii loomad arvasid.

Tegelikult päris nõnda see siiski ei olnud. Aga kuna täit tõde oma tarkuse kohta teadis ainult Niina ise, polnud sellest suurt lugu. Parem ikka tark välja paista kui rumal näida. Olgu siis selle arunatukesega sedaviisi, nagu parasjagu on.

„Mis ilm on homme?“ küsis nokkloom Niinalt känguru Kalle. Ta tahtis oma aeda uut võrkkiike üles riputada, aga kartis, et vihm teeb kalli katteriide märjaks.

Nokkloom Niina vaatas tähtsalt taevasse ja teatas: „Homme paistab päike!“

Kuna Austraalias paistabki suveperioodil enamasti päike, läks muidugi ka Niina ennustus täppi. Tuligi ilus ilm ja känguru Kalle võis oma uue võrkkiige muretult õue viia, puu külge riputada ja loomalapsi hilisõhtuni kiigutada, ilma et üksainuski pilvetups oleks üle taeva libisenud.

„Milline kleit mulle paremini sobib, punane või sinine?“ tahtis sipelgasiil Sille teada. Sipelgasiil Sille vanaemal oli tulemas tähtis sünnipäev ja sinna ei saanud tavaliste koduriietega minna. Kuna Sille ise otsusele ei jõudnud, läks ta Niinalt nõu küsima.

Niina vaatas kleidid üle ja ütles kõhklematult: „Sinine.“

Sillele endale meeldis rohkem küll punane kleit, aga kuna Niina nii arvas, siis nõnda ka jäi. Sille läks peole sinises kleidis, olgugi, et see oli seljas natuke ebamugav, kuna okkad kippusid liiga avarast kleidikaelusest välja turritama, ja üleüldse nägi ta riietatult välja nagu nõelapadi.

Peagi juhtus nõnda, et ühtegi tähtsamat otsust ei võetud vastu enne, kui nokkloom Niina oli sellele oma heakskiidu andnud.

„Õunad või apelsinid? Kirsimoos või melonitarretis? Juust või viinerid? Laupäev või pühapäev? Suur või väike? Vasakule või paremale?“ küsiti temalt alatasa.

Niinale selline asi mõistagi meeldis. Ajapikku läks ta üha enam tähtsust täis. Kulm kortsus, jäi ta ennast ühel hommikul peeglist silmitsema ja ütles: „Üks korralik kullast käekell kulub mulle hädasti ära. See annab mulle iga kell tähtsust juurde.“

Nokkloom Niina läks poodi ja ostiski pikemalt mõtlemata kõige uhkema käekella, mis müügil oli. Kell oli väga kallis ja kippus loiva pealt ühtepuhku maha libisema, aga Niina arvas, et sellest pole lugu. Peaasi, et teised taipavad, et ta on metsa kõige tähtsam loom.

Metsarahvas vaatas kellale võõriti ja ega enamik neist aru saanudki, millega täpselt tegu.

„Kas selle… ee… sinu uue asjandusega saab kohvi keeta?“ küsis koaala Karla, kes oli alati huvitatud maitseelamustest.

„Ei saa,“ ütles nokkloom Niina.

„Saia röstida?“

„Muidugi mitte!“

„Aga siis vähemasti selgagi sügada?“ sekkus känguru Kalle.

„Ei saa seda ka,“ ärritus nokkloom Niina teiste rumaluse peale.

„Siis pole see tilbendus suuremat väärt,“ arvas Kalle, kelle selg alailma sügeles.

Aga Niina oli ikkagi rahul. Kell sätendas ilusasti ja kuigi nokkloom numbreid ei tundnud, meeldis talle vaadata, kuidas osutid tasapisi edasi liiguvad.

Paari päeva pärast tundus nokkloom Niinale, et ainult kellast jääb enda tähtsuse rõhutamiseks väheseks. „Kingi oleks vaja,“ ümises ta endamisi peegli ees. „Ei kõlba mul kuidagi paljajalu ringi paterdada! Kõik peened prouad kannavad kingi.“

Kingadega aga tekkis märksa suurem probleem kui kellaga. Kingapoes polnud tema laiade lestajalgade jaoks ühtegi sobivat numbrit võtta. Lõpuks tõi Niina turtsakuse peale pisut ähmi läinud müüjanna talle lillelised kalossid, mis jalas küll natuke loksusid, aga ajasid asja enam-vähem ära. Mõnusalt vees sulistada nokkloom Niina nüüd enam harjumatute jalavarjude tõttu ei saanud, kuna ta ei raatsinud kalosse hetkekski jalast ära võtta. Kuid Niina arvas, et saab selletagi hakkama.

„Vaja mul sinna vette üldse ronida,“ arvas ta. „Kõige tähtsam on, et teised näeksid, kui ilus ja tähtis ma olen! Küll siis mõistab igaüks, et mina tean kõike kõige paremini!“

Nokkloom Niina looberdas kalossidega reipalt mööda metsarada ja püüdis võimalikult tähtis välja näha.

„Kas tal õitsevad lilled varvaste vahel?“ imestasid metsaloomad isekeskis ja kihistasid naerda, kuid otse küsima keegi minna muidugi ei söandanud.

Mõne aja pärast vaatas nokkloom Niina oma maja urgu ja arvas: „Kuna mina olen metsas kõige ilusam, tähtsam ja targem, ei passi mul enam sihukeses osmikus elada! Ma tahan uut kodu!“

Seda polnud aga kusagilt võtta. Igal loomal oli enda mõnus pesake ja ei olnud ühtegi vaba eluaset.

„Peame talle maja ehitama,“ jõudsid loomad otsusele. „Kui me Niina ära pahandame, kes siis meile ütleb, mida me peame tegema, kui me ise ei tea?“

Sellega oldi üksmeelselt nõus. Appi tulid kõik, kes vähegi jaksasid –  tassisid mulda, ladusid kive, vooderdasid seina ja panid katuse peale. Niina uus maja sai vägev. Sellel oli kaks korrust, palju aknaid, rõdusid ning treppe. Vombatitüdruk Virve istutas Niinale isegi lilled rõdukasti. Kellelgi polnud nii uhket elamist. Niina kolis oma lapsukestega sisse ja pakatas rahulolust. Nõugi andis palju lahkema meelega kui varem. Enamasti siis, kui seda ei küsitud.

„See roheline plank ei sobi kohe kuidagi,“ avaldas ta arvamust, kui märkas vombat Villut aeda võõpamas. „Kuidas sa küll nii rumal oled, et seda ei näe?“

Villu ehmatas ja pillas pintsli käest. „Ma… ma…“ kogeles ta ainult.

„Kollane on palju parem,“ noogutas Niina kõiketeadvalt pead. „Täpipealt see, mis vaja.“ Õnnetu Villu lentsis poodi uut värvi ostma ja nägi terve järgmise päeva vaeva, et roheline värv kollasega katta, kuna aed oli juba peaaegu värvitud ja parandamist palju.

„Need peenrad sobivad hoopis sinna kirsiheki kõrvale, mitte õunaaeda, rumaluke,“ targutas Niina jälle, kui nägi koaala Karlat aias rassimas. „Midagi sa ka ei oska!“

Karla küll torises veidi, aga kattis kaevatud kohad murumätastega kinni ja kolis sõnagi lausumata soovitatud kohta ümber. Kirsipuude all oli muld kruusane ja juurikaid täis. Peenra kaevamisest ei tulnud midagi välja, aga Niinale Karla seda muidugi ütlema minna ei tihanud.

Pikapeale hakkas Niina ninatarkus kõiki ärritama. Kui loomad eemalt Niinat tulemas nägid, peitsid nad end kibekiiresti ära või ruttasid mööda ja tegid näo, nagu poleks neil hetkegi mahti temaga rääkida.

„Huvitav, kuhu kõik need lollpead küll kadunud on?“ imestas Niina, kui tuli jälle tavapärast jalutuskäiku tegema, lootuses kellelegi õpetussõnu jagada. „Keegi oma peaga ju mõeldud ei saa, muudkui nõusta ja aita!“ Ega ta sellest aru ei saanudki, miks loomad teda vältima hakkasid. Kedagi kohtamata hakkas Niinal pikapeale igav. Kalossid hõõrusid, kell vupsas muudkui loiva pealt maha ja pidi paaril korral äärepealt äragi kaduma. Kogu jahmerdamine hakkas lõpuks nokklooma hirmsasti tüütama. Tujutult kõmpis Niina koju tagasi.

Suures majas elada oli tore. Nokkloom Niina kõndis toast tuppa ja imetles akendest avanevat vaadet. Isegi tuju muutus jälle heaks. Kuid peagi selgus, et majas elamise jaoks oli Niina üpriski eluvõõras. Tal ei tulnud suures pehmes voodis kuidagi und, kuna hing igatses sooja mudase küljealuse järele. Varsti hakkas veekraan tilkuma. Ehmunud Niina püüdis leket käterättidega peatada, aga sellest polnud kasu. Vett purskas nagu purskkaevust.

„Hei, sina seal! Tule appi! Mul on köögis leke!“ kamandas nokkloom Niina koaala Karlat, kes parajasti tema majast möödus. Kuid Karla oli ikka veel pahane, et Niina oli tal soovitanud peenra halba kohta rajada.

„Ma ei oska,“ pobises Karla mokaotsast, lõi pilgu maha, vaevumata kraani vaatamagi tulema. „Ise sa ju ütled alatasa, et ma kõlba millekski. Miks siis üldse proovida?“

„Totakas!“ vihastas Niina veel rohkem. „Kasutu karvasaba!“

Karla ainult muigas ja lentsis minema.

Vesi muudkui uputas ja lõpuks nägi Niina maja välja nagu suur tiik. Nokkloomalapsed muidugi rõõmustasid, sest nüüd võisid nad otse voodist vettehüppeid sooritada. Niina aga vajus üha enam mossi. Lillelised kalossid valgusid vett täis ja nendega oli raske lirtsuvatel ja lainetavatel põrandatel käia. Järgmisel päeval hakkas katusel midagi kolisema. Niina kartis kõrgust ega hakanud igaks juhuks üles ronima. Selle asemel palus ta appi vombat Villut, kes poe poole tõttas.

„Mul on majal paar katusekivi lahti,“ hädaldas Niina. „Tule aita need paika panna!“

Vombat Villu kratsis pikalt kukalt ja sõnas siis: „Ei mina tea, kuidas see käib. Ise ju ütled, et ma olen rumal. Aga rumal ei peagi õnneks midagi oskama!“

„Hädavares!“ kurjustas Niina ja tõmbas pahase kolksuga akna kinni.

Lõpuks viis tuul nokkloom Niina majal katuse pealt. Nukralt vaatas Niina, kuidas katusekivid üksteise järel nagu puulehed minema lendasid.

„Ah, pole lugu,“ otsustas ta siis. „Ongi tore, saab voodist tähti vaadata ja magades paitab pehme tuuleke.“

Esiotsa nõnda oligi. Kuid kui algas vihmaperiood, hakkas nokkloom Niina maja vähehaaval laiali lagunema ja  olemine läks õige räbalaks. Riiulitelt tilkus vihmavett, tapeet ligunes seintelt lahti ja voodist sai järveke.

Lõpuks sai Niinal mõõt täis.

„Aitab!“ käratas ta.

Veest nõretavad lapsed jätsid müramise järele. „Mis on, emme?“ uurisid nad.

„Ilus ja uhke olla on väga tüütu! Jätke see endale alatiseks meelde!“

Niina viskas kalossid jalast, võttis oma lapsed ja kolis oma endisesse elupaika jõekaldale tagasi. Seal võisid nad hommikust õhtuni mudas kaevata ja vees sulistada ega pidanud enam mitte kunagi muretsema torujuhtmete, katusekivide ega muu tähtsusetu pärast. Kullast kella, mis tal veeuputusest suurivaevu päästa oli õnnestunud, riputas Niina puuoksa külge kõlkuma. Seda oli niisamagi ilus vaadata.