Polegi enam jäänud kuigi palju aega uue
ajakirjanumbri ilmumiseni. Kaugel see uus aastagi enam on. Aeg kaob kummastavalt ruttu. Millest see tuleb, kes seda teab. Päevad lihtsalt lendavad, nagu oleks neil kuhugi kiire.
Jaanuarikuu lugu "Minu talved" ootab lugemist ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarinumbris. Kuna talv tundub sel aastal sedavõrd kauaoodatud ning oma pehmes lumerohkuses ja paarikraadise külmaga nii meeliülendav, otsustasin kirjutada talvest. Täpsemalt, oma varasematest talvedest. Neid on olnud nii ise nägu ja ise tegu ning neid on veedetud väga erinevais paigus. Hakatuseks said kirja lapsepõlvetalved, mil lumerõõm oli mõõtmatult ehe ja kogu ümbritsev kuidagi väga tõeline ning päris.
Sekka on olnud ka hoopis teistsuguseid talvesid. Tallinna-talvesid. Selliseid, mida sai vaadatud kõrge korrusmaja kõledast aknast, mil kõik oli ja jäi pisut võõraks ning ühtäkki polnud miski enam väga päris. Eks kindlasti oli seal ka uut ja head, mis siiski jäi kuidagi kogu üldise kõleduse varju.
Hiiumaa rikkalikud loodusküllased ja rahurohked talved tõid tasapisi kogu linnas kaduma kippunu tagasi. Korraga oli kõike jälle palju - metsa, merd, vaikust, rahu, looduse hingestatud ilu, mida sai lõputult kaamerasse püütud, õdusat privaatsust ja toredat perekesksust. Lumerohkesse Saaremaa talve sai viskutud ühe suuremat sorti seltskonnaga, mis sisaldas külluslikku sooja spaavett, teraapilisi aroomielamusi ja mõnusat sõbra-õlga, mille toel võis valgete räitsakate keskel õdusalt rühkida ning misläbi sai olemine sootuks uued mõõtmed.
Oli ka perekeskne Pärnu talv luksusliku jõulusöömaaja ja peene hotellitoaga, mille piimjad poolläbipaistvad siidkardinad varjasid argipäeva kalgi valguse ja pakkusid korraks unustust igapäevaelu tavalisuse eest. Oli taevatähtedest kootud sein ja saun, kus oli minusuguse pooleldi talisupleja jaoks liiga palav.
Seega, "Minu talved" ootab teid lugema juba jaanuarikuus.
Pilt: internet
Jaanuarikuu lugu "Minu talved" ootab lugemist ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarinumbris. Kuna talv tundub sel aastal sedavõrd kauaoodatud ning oma pehmes lumerohkuses ja paarikraadise külmaga nii meeliülendav, otsustasin kirjutada talvest. Täpsemalt, oma varasematest talvedest. Neid on olnud nii ise nägu ja ise tegu ning neid on veedetud väga erinevais paigus. Hakatuseks said kirja lapsepõlvetalved, mil lumerõõm oli mõõtmatult ehe ja kogu ümbritsev kuidagi väga tõeline ning päris.
Sekka on olnud ka hoopis teistsuguseid talvesid. Tallinna-talvesid. Selliseid, mida sai vaadatud kõrge korrusmaja kõledast aknast, mil kõik oli ja jäi pisut võõraks ning ühtäkki polnud miski enam väga päris. Eks kindlasti oli seal ka uut ja head, mis siiski jäi kuidagi kogu üldise kõleduse varju.
Hiiumaa rikkalikud loodusküllased ja rahurohked talved tõid tasapisi kogu linnas kaduma kippunu tagasi. Korraga oli kõike jälle palju - metsa, merd, vaikust, rahu, looduse hingestatud ilu, mida sai lõputult kaamerasse püütud, õdusat privaatsust ja toredat perekesksust. Lumerohkesse Saaremaa talve sai viskutud ühe suuremat sorti seltskonnaga, mis sisaldas külluslikku sooja spaavett, teraapilisi aroomielamusi ja mõnusat sõbra-õlga, mille toel võis valgete räitsakate keskel õdusalt rühkida ning misläbi sai olemine sootuks uued mõõtmed.
Oli ka perekeskne Pärnu talv luksusliku jõulusöömaaja ja peene hotellitoaga, mille piimjad poolläbipaistvad siidkardinad varjasid argipäeva kalgi valguse ja pakkusid korraks unustust igapäevaelu tavalisuse eest. Oli taevatähtedest kootud sein ja saun, kus oli minusuguse pooleldi talisupleja jaoks liiga palav.
Seega, "Minu talved" ootab teid lugema juba jaanuarikuus.
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar