Ühel
talvel sai oldud Saaremaal. Keskväljakut ehtis hiigelsuur lopsakas
kuusk, mille sümpaatne maitsekas ilu mõjus meeliülendavana. Jälle
oli palju lund, kuid paksu lumekihi all varitses jalakäijaid salalik
jää, mistõttu tuli püstipüsimiseks sõbrannat igaks juhuks
kramplikult käevangus hoida. Nii me siis kõndisime ja libisesime,
õnneks vaheldumisi, muidu oleksime tõepoolest koos kukkunud. Tore
oli see uue avastamise elevus, sest naabersaarel viimati viibimisest
oli möödas terve igavik. Õhus lendles villpehmeid räitsakaid ja
me ise, rõõmsad ja õnnelikud, uue avastamise õhinas, kulgesime
läbi kõige selle. Ostsime kaubamajast peaaegu ühesugused, sarnasest materjalist sallid –
mina heleroosa tupsulise, tema tumevioletse ja koheva ning neid
kaunistuseks kaela ümber mähkides tundsime seletamatut
ühtekuuluvustunnet. Õhtul ootas enneolematu spaaelamus. Klaaskatuselt rabises
paiguti lund, mida vaatasime luksuslikust soojast, rooside järele
lõhnavast veest ning hiljem sai end, ujumisest rammetuina,
soojendada soojadel kivitoolidel.
Täispikk lugu ilmub ajakirja "Saatus&Saladused" jaanuarinumbris.
Pilt: internet
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar