Laupäev, 22. detsember 2018

Aasta 2018 loominguline ja põgus eraeluline kokkuvõte





Nagu igal aastalõpul, on ilmselt ka seekord paslik teha mingisugune loominguline kokkuvõte, või siis lihtsalt aastakokkuvõte ja heita põgus pilk möödunule. Traditsioonilisest Hiiumaa jõululaadast mul sedapuhku pilte teile vaatamiseks pakkuda polegi, kuna täpselt sellele ajale langes jõulueelne reis Tallinnasse. Kärdla jõululaadalt sai korraks küll läbi lennatud, mekkimaks nõgesemarmelaadi ja kodusooja karaskit, lisaks paitasin udupehmeid alpakavillast mütse, millest ma kunagi niisama mööda ei saa ja jäin pikemalt pidama kaunikujulist kohalikku keraamikat pakkuva leti ette, aga mahti pikemalt aega maha võtta ning pilte teha polnud. Seega pakun blogi vahendusel vaatamiseks hoopis kahe Tallinna jõululaada pilte. Eks see linnalaat oli omal moel täitsa tore ja teistmoodi vaheldus, mille väisamine oli juba ammu plaanis. Aastatagune Tallinna käsitöölaat oli väga äge, praegune jäi minu jaoks pisut lahjaks. 

Aastast endast aga... ei olnud kokkuvõtvalt eriti hea. Kuigi, mis üldse on hea aasta kriteerium? See, kas õnnestub mõni raamat välja anda? Loomingulises mõttes võib-olla küll. Kuid eraeluliselt? Vaevalt.
Ühtegi uut raamatut minult aastanumbriga 2018 ei ilmunud, aga ega ma kuigi palavikuliselt selle poole ei püüelnudki. Kaks käsikirja said selle aastanumbri sees küll varakult valmis ja avaldamisküpseks, seega tegin selleks omalt poolt justkui kõik. Aga kiire ja erinevate tegemiste alla kuhjumine on vahel iseloomulik ka kirjastajatele, mitte ainult kirjanikele. Ega ma selles mõttes kuigi palavikuliselt muidugi peale ka ei käinud, kuna töö- ja eraelu nõudsid sel aastal väga intensiivselt oma osa, mis tuli endast igal juhul anda. Teisiti lihtsalt ei olnud mõeldavgi. Eks see oli omamoodi ka mu enda sisemine otsus ning veendumus – korraks pikematest projektidest puhata ja teha ainult ajakirjaga koostööd. "Ella Ulrikese kadunud maailm" ilmub uuel aastal, selles osas andis kirjastaja Anne-Mari mulle oma kindla sõna. 

Laste loomaraamatu "Ninasarvik Ninni, Lamantiin Lonni ja teised" osas valitseb kahetsusväärne vaikus, selle raamatu kirjastaja eelistab oma tegemistest mulle mitte aru anda. Tuline on ikka see raud, mida ise taod, mõtlen siinkohal kõvera naeratusega ja pean aru, kas mitte alustada selles osas läbirääkimisi hoopis mõne muu kirjastusega. Asjad venivad, aga erilist tahtmist pole ka olnud kellegi kolmanda tegemisi tagant kannustada, seda enam, kui enda tähelepanu on hetkel hoopistükkis mujal, mis on momendil palju-palju olulisem. Nii lihtsalt on. Kõiges korraga intensiivne ja täiel määral panustav olla pole võimalik.

Muus osas...
Võib-olla on isegi hea meel, et see aasta lõpuks läbi on saamas. Tean, et olen endast igakülgselt andnud maksimumi ega oleks rohkem suutnud ega ilmselt osanudki suuta. On olnud seda, mis on tulnud selgeks mõelda ning sedagi, millega leppida. Et lihtsalt on nii nagu on ja alati kõike parandada ei anna. 
Tõenäoliselt peaksin vahel laskma asjadel lihtsalt omasoodu kulgeda.
Nüüd, mil kõik on teisiti, hakkame me uue reaalsusega juba tasapisi harjuma. Mingisugune käigurada on ühiselt lahti aetud, suund välja valitud ja jääb vaid üle mööda seda kulgeda. Loodetavasti rõõmsamal ning elutervemal moel. Rahuküllast pühadeaega, hääd kaasmaalased. Eks eelkõige ikka pilguheit iseendasse, enne kui teisele turja, eks ole (Vt. fotot). Muidugi on olnud ka head. Elu on ju kirju ja mitmekesine ning sinna mahub igasugust. Aasta jooksul on perre juurde tulnud kaks imetoredat lemmiklooma ning kodus sellevõrra märgatavalt soojem ja parem. 


Pilt: internet






Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar