Ilmunud on ajakirja detsembrilugu "Põhjatuul"

Oma lugudesse otsin ma hetki, milles on jõudu. Mingit emotsiooni. Palju tugevamat emotsiooni, kui tavapärane pinnavirvendus. Ka nõrk olemine on emotsioon. Ja veel milline. Mõnikord võib see eneses kätkeda enneolematut jõudu. See võib osutuda murdepunktiks, millest edasi enam vanaviisi ei saa. Hetkeks, mis muudab kõik.

Nõnda tundis ka Lana, kui ta jõudis sisemise kriitilise piirini. Pikal teel koju pidi ta auto seisma jätma ja, põlvili teeperve jäätunud lumel ootama, mil pööritus üle läheb. Plaaniväline rajalt kõrvale astumine oli ühtlasi ka aruand iseenesele, mis on tema elus läinud sedavõrd valesti, et ta end niimoodi tunneb. Pilk maas, nägi ta korraga enneolematult palju. Nägi detailselt kõike, mis teda ümbritses, nagu olnuks sel korraga mingi enneolematu tähendus. Härmatisega kaetud, veel üllatavalt rohurohelist heina, üksikuid lumelaike, poriseid püksipõlvi. Kuulis enda vaevalist hingamist, tajus enneolematut külmatunnet, kõikehõlmavat abitust. 

Muidugi halb möödus ja Lana leidis endas jõudu, et koju sõita. Kuid nüüd näeb ta kõike uue ja selgema pilguga ja hakkab otsima vastuseid, mida leida polegi nii lihtne, kui esiotsa näis. Tutvustuseks väike katkend:

Järgmisel hommikul otsustab Lana tööle minna, mõistes, et pikemalt nelja seina vahel tegevusetult viibimist ta välja ei kannata. Ta riietub tagasihoidlikult ega meigi ennast peaaegu üldse. Keha on kuidagi veidralt hell, valutab üleni, aga Lana teab, et see on pigem emotsionaalne kui füüsiline valu. Iiveldus on kadunud ja muus osas pole väga vigagi.
Õue astudes taipab Lana, et pikki päevi väldanud jäine põhjatuul, see kõigi halbade asjade algus, on taandunud ja ilm jälle palju soojem. Taevas on pilves ja kõikjal keerleb valgeid helbepudemeid. Suuri, pehmeid räitsakaid, mis jätavad talvemantlile niiskeid jälgi. Lana kõnnib garaažini ja libistab sõrmedega üle oma uhiuue maasturi voolujoonelise kere. Puudutus on külm, aga hoolimata sellest tundub Lanale, nagu oleks metallist sõbral tema tuleku üle hea meel. Hea meel on Lanalgi. Enese kokkuvõtt tähendab taas sisenemist tegusasse maailma, mis aitab pühkida peast mõtted, mille üle juurdlemine käib tal üle jõu.
„Mina ja sina, me kuulume kokku,“ sosistab ta oma koorekohvivärvi kaaslasele ja peaaegu naeratab, tundugu see nii narr kui tahes. „Ma ei anna sind ealeski käest.“
Linna poole sõites taipab Lana, et varsti on jõulud. Kauaoodatud pühad piparkookide, mandariinide ja mõnusa kuuselõhnaga, mis on Lanale lapsepõlvest saati kallis. Mõte sellest kõigest tekitab Lanaski korraks pidulikuma tunde. Ta jääb juurdlema, mida kaksikutele sel puhul kinkida. Midagi ikka leiab, mis nende silmad särama paneb, loodab ta. Millised seekordsed jõulud olema saavad, eks see paistab.

Detsembrinovelli "Põhjatuul" leiate ajakirja "Saatus ja saladused" värskest jõulukuunumbrist, leheküljelt 14.
Pilt: internet