Täna
läks ajakirjatoimetusse teele jaanuarilugu, pealkirjaga "Ulla
elu episoodid". Lugu sisaldab endas episoode keskeale läheneva naise
elust, on mõningal määral sisekaemuslik ja joonistab põgusalt
välja ka nende inimeste elumustri, kellega Ulla lähemalt seotud on. Ega
neidsinatseid pooltuttavaid muidugi palju ei ole. Inimesed satuvad
Ulla ellu pigem juhuslikult kui tahtlikult ja käituvad enamasti nagu läbisõidul
külalised – tulevad ning lähevad, jättes endast maha väga
põgusa ebamäärase meki, millesse Ulla ei oskagi kuidagi suhtuda.
Ühelt poolt tahab ta, nagu iga inimene, olla hinnatud ja armastatud, teisalt mõistab suurepäraselt, et tema jaoks on need võimalused juba tutvusringkonna vähesuse ja elupaiga tõttu piiratud, kui mitte olematud. Armastustki peab Ulla pigem ilukirjanduslikuks liialduseks ja on pisut kade oma kassi peale, kes oskab elust märgatavalt rohkem rõõmu tunda.
Inimesed, kellega Ulla kokku puutub/on puutunud, kuna üks neist on eks, kellega ta enam ei suhtle, kannavad igaüks omal moel üksildusepitserit. Mõnel neist läheb võrdlemisi hästi, nagu näiteks luksuskorteris elaval meedikust emal, kes siiski ei väsi tervise üle kurtmast, teisel pisut vähem hästi, nagu näiteks poisiohtu kallim, keda Ulla maha jätta plaanib. Lihtsalt igaks juhuks, äkki võib muidu veel haiget saada. Veidrikke leidub loos veelgi - vanatüdrukust tuttav Tuuli, suur ja robustne nagu tank, kelle sõnas võib vähemasti kindel olla ja põhjamaade kaunitarina välja nägev endine töökaaslane, kelle pea peab ainult tuult kinni, kui sedagi.
Ühelt poolt tahab ta, nagu iga inimene, olla hinnatud ja armastatud, teisalt mõistab suurepäraselt, et tema jaoks on need võimalused juba tutvusringkonna vähesuse ja elupaiga tõttu piiratud, kui mitte olematud. Armastustki peab Ulla pigem ilukirjanduslikuks liialduseks ja on pisut kade oma kassi peale, kes oskab elust märgatavalt rohkem rõõmu tunda.
Inimesed, kellega Ulla kokku puutub/on puutunud, kuna üks neist on eks, kellega ta enam ei suhtle, kannavad igaüks omal moel üksildusepitserit. Mõnel neist läheb võrdlemisi hästi, nagu näiteks luksuskorteris elaval meedikust emal, kes siiski ei väsi tervise üle kurtmast, teisel pisut vähem hästi, nagu näiteks poisiohtu kallim, keda Ulla maha jätta plaanib. Lihtsalt igaks juhuks, äkki võib muidu veel haiget saada. Veidrikke leidub loos veelgi - vanatüdrukust tuttav Tuuli, suur ja robustne nagu tank, kelle sõnas võib vähemasti kindel olla ja põhjamaade kaunitarina välja nägev endine töökaaslane, kelle pea peab ainult tuult kinni, kui sedagi.
Loosse, ehk siis peaasjalikult eksistentsiaalsesse vingu saabub pöördepunkt alles siis, kui perearst leiab Ulla tervise korrast ära olevat. Sellistel hetkedel saab õige kiiresti selgeks, mis on tegelikult oluline ja kui palju me muretseme asjade pärast, mis pole seda teps mitte väärt.
Omal moel oli mul enda loodud tegelaskujust pisut kahjugi, et kirjutasin ta tahtmatult liiga depressiivseks - eks vist selles on peaasjalikult süüdi niru ilm -, teisalt meeldis mulle kirja panna ja edastada Ulla elu tillukesi ja pealtnäha tähtsusetuid episoode, näiteks kõrbema läinud keedupott või siis linnuvaatlus kassi seltsis, mis kõik kokku moodustavadki elu.
Lühijuttu "Ulla elu episoodid" on oodata siis juba uuel kuul ja uuel aastal, jaanuaris, ajakirjas "Saatus&Saladused".
Pilt: internet
Pilt: internet
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar