See hingelt vaene maailm

Santide tunnete skaalal üks sandimaid on tunne olla mittepiisav. Ükskõik, palju ma teen, kui palju ma pingutan, kui palju ma ka üritan, proovin või armastan, sellest ei jätku. Sellest ei jätku mitte kunagi. Mõistmine, et olen küllaldane, minu panusest piisab, seda ei juhtu kunagi.

Kahtlemata on sellisel juhul mõistlik igasugune viljatu üritamine lõpetada, kuid enamasti paneb see meid veel meeleheitlikumalt ponnistama. Kui ma veel rohkem pingutan, äkki ta siis ometi naeratab mulle. Ei tuhise niisama ükskõikselt mööda, vaid ütleb mõne hea sõna, mida olen võib-olla kuude viisi oodanud. Äkki saabub isegi tööalane tunnustus või vähemalt heakskiit kaasinimeste silmis. Me justkui ei usu, et asjad on sedaviisi, nagu nad on. Meil endal pole ükskõik. Me loodame ja hoolime, sest me oleme ju inimesed ja see on meile omane. Siiski ei saa me peaaegu kunagi vastu seda, mida ootame. Me kasutame endid nagu kaltsu, kui vahendit eesmärkideni jõudmiseks, olgugi, et need on enamasti kellegi teise eesmärgid, kellegi teise sihid ja visioonid. Oleme sisimas niivõrd väsinud, et ei tee enam sellelgi vahet. Peaasi on edasi rühkida. Kasvõi pimesi ja peaga vastu puud. Meisse on kivinenud veendumus - heakskiit ju peab ükskord ometi tulema. Lihtsalt peab. Tegelikult me kõigest hävitame ennast, kuigi oleme seda võimetud mõistma ja nägema.
On üks hea mõttekäik, mida tasub meeles pidada - ära kunagi oota, et inimesed käituksid nõnda, nagu sina arvad, et nad peaksid käituma. Vahel see aitab. 

Enamik meist tahab maailmalt lakkamatult midagi, igapäevaselt ja kogu aeg. Vaata mind, kiida mind, tunnusta mind, armasta mind. Ütle, et ma olen piisav. Ütle, et ma kõlban. Ütle, et ma olen väärtuslik, eriline, imeline, oluline, vajalik, ainulaadne, asendamatu ja kes teab mida veel. Aga maailm on kitsi soovitud vastuseid kuuldavale tooma, meiega koos rõõmu tundma või, veel vähem, murest osa võtma.
Karm tõde, aga maailmal on meist enamasti ükstaspuha. Teda kõigutavad ainult suured sündmused, nagu näiteks andeka loomenimese elust lahkumine. Õnnetused, katastroofid või mõni kollane fiasko, see on tema leib. Siis jääb ta korraks ehmunult seisma, lööb kahte kätt kokku, võib-olla poetab mõne pisaragi. Ütleb, et on alati hoolinud, kuigi teda pole vajalikul hetkel kunagi kohal olnud. Äkki ta tormab nüüd isegi raamatupoodi ja ostab selle hukkasaanud kirjaniku teose, millest on seni pimedana kuude viisi mööda käinud. Korraga on raamat kurva sündmuse paistel muutunud oluliseks. Maailm tahab igal juhul sensatsioonist osa saada. Kuna ta enda elu seda enamasti ei paku, ammutab ta mõnuga mujalt. Kuid sama karm tõde on see, et maailma mälu on väga lühike. Päev paar, heal juhul nädal, ja sündmus on tema jaoks juba aegunud, algse tähenduse kaotanud, põnevus tuhmunud.

Kuid kes on see maailm, mille soosingut me meeleheitlikult võita ihkame? Enamasti inimesed, keda me ei tunne. Võõrad tänavalt, foorumitest, suhtlusgruppidest, loomeliitudest, asutustest või organisatsioonidest, millega me seotud oleme või tahame olla. Kust iganes, kelle hinnalist tähelepanu me ennastunustavalt liblikavõrguga taga ajame. Vaid pisuke osa on neid, kes meid teavad ja kelle ees näitemängu korraldama ei pea.
Kuid miks me üldse peaksime ihalema võhivõõraste poolehoidu ja tähelepanu? Miks meile võõra arvamus sedavõrd korda läheb, et unustame selle nimel iseenda? Me loodame, et keegi teine asetaks meie maailma paika, selle asemel, et seda ise teha. Me soovime, et keegi ütleks meile, kuidas olla õnnelik, kuna me ise seda ei tea. Me tahame, et keegi teine otsustaks meie eest, võtaks ära kohustuse vastutada. Pühiks põselt pisara. Seda viimast ei juhtu. Vaata peeglisse, sa oled täiskasvanu, aeg on elama hakata. Seda küll suurte inimeste karmivõitu maailmas, aga seal valitsevad omad mängureeglid ja seaduspärasused, kuid neid on võimalik ära õppida ja siis on kohe hulga lihtsam.  

Lugu on aga hoopis iseäralik siis, kui maailmale midagi priipärast, heast südamest anda, käest ära jagada. Olete märganud, et kui kusagil midagi tasuta pakutakse, tekib paras rüselus, haaratakse alati, olenemata, kas pakutavat ka reaalselt vaja läheb või mitte. Mine tea, äkki kunagi ikka.
Me oleme hingelt vaesed. Seepärast olemegi ahned. Me arvame, et asjad, mida me hingevaesuse varjamiseks ostame, on võimelised täitma seda kohutavat hinges haigutavat tühimikku. Võib-olla sellest korraks ongi abi, aga ainult korraks. Siis on vaja järgmist meelehead. Ja järgmist. See ring ei lõpe kunagi ja me ei saa viimaks ise ka aru, miks me sedaviisi raiskame, kui ainus, mida me tegelikult ihkame, on tunda rahulolu ja õnne. 

Anna maailmale midagi ja sa ei jõua tõepoolest ära imestada, kuidas pakutavale küüned külge lüüakse sedaviisi, et aitähki ununeb. Aga eks andmisrõõm ole ka emotsioon ja mitte sugugi väike ning väärtusetu. Seetõttu tasub ikka anda. Kasvõi naeratust, mis ei maksa midagi.
Maailm on leige ja igavlev. Ootab, et teda lõbustataks. Otsib pealiskaudset, kergemat ja odavamat ajaviidet. Inimestel pole õieti aega millessegi süveneda. Meil pole aimugi, kas see, mida me oma vaevaga teenitud raha eest saame, omab üldse väärtust või mitte. Kõik meie ümber on mingi pealiskaudne virvarr, kus me päris täpselt ise ka ei tea, kes me oleme või missugused me peaksime olema. Seetõttu loodamegi kinnitust kuulda kellegi teise käest, sarnaneda neile, kel on natuke rohkem selgroogu või elus rohkem vedamist. Kopeerime üksteist ja salgame maha enda isikupära.
Kui sul veab, leiad oma koha ja oma tee. Võib-olla ka teatava ükskõiksuse kogu võiduajamise suhtes, kui mõistad, kuivõrd tähtsusetu on enamik näiliselt olulist.
Hoia ja väärtusta iseennast. Leia endas parim ja mine mööda teed, mis pakub hingerahu. Selleks ei ole vaja teiste arvamust. Sa oled kõik, mis sul on. Hinnaline just sellisena, nagu oled. Kui maailm seda ei märka, on see tema probleem. Kogu ülejäänu on nagunii illusioon.


Tekst: Kiiri Saar
Pilt: internet