Aasta 2017 loominguline kokkuvõte

Loomingulist olemist on sellesse aastasse jagunud paraku vähe. Kõik asjad olen saanud tehtud kiiruga ja käigult, aega selleks on enamasti alati jagunud napilt. Ühesõnaga, loominguliseks keskendumiseks võimaluste leidmine ei ole sel aastal olnud üldse lihtne, kuna põhitöö on neelanud väga suure osa ajast ning energiast. Samuti pole aasta ka isiklikus plaanis üldse kerge olnud. 

Siiski, terve aasta vältel olen suutnud igakuiselt kirjutada avaldamiseks ühe ajakirjaloo ehk novelli. Neid lühilugusid on aasta vältel kogunenud kaksteist. Paremikust saab peagi kokku panna kolmanda novellikogumiku, võib-olla tahaksin kirjutada paar lugu veel, enne kui käsikirja kirjastusele üle annan. Avaldamine jääb uude aastasse. Samuti on selle aasta jooksul valminud uue lasteraamatu käsikiri, mille pealkirjas ma  veel küll päris kindel ei ole. Õigupoolest ootabki käsikiri veel kõigest võib-olla sobivat peakirja, muus osas on teos valmis, ja uuel aastal on plaan seda pakkuda paari lasteraamatuid kirjastavasse kirjastusse, eks näis, kellega kaubaks läheb. Praeguse seisuga on teose pealkirjaks "Lamantiin Lonni otsib internetisõpru", kuid kas see oleks kõige sobivam, selles ma momendil kahtlen. Raamat räägib Aafrika loomadest, on lastepäraselt lõbus ning lustakas lugemine, sekka raasike õpetlikku. Kirjutasin käsikirjast lõviosa valmis sügispuhkuse ajal, mida mul oli tervelt kolm nädalat ning lõpetasin viimased lood talvisel haiguslehel olles. Selline see võimaluste leidmine kahjuks on.

Ilmunud teostest. Sel aastal nägi trükivalgust loomaraamatu sarja esimene raamat "Maailma parim dingo" (kirjastus Argo) ning peresuhteid kajastav lühiromaan "Tupiktänavas" (kirjastus Kentaur). Uuel aastal peaks siis prognoositavalt ilmuma minult samuti kaks raamatut: üks lastele, teine täiskasvanutele. Tahaksin mõistagi kirjutada ja avaldada palju rohkem, kuid tõenäoliselt võib sellegi isikliku panusega kirjandusmaastikule momendil rahul olla. Ja kui õnn on jätkuvalt minuga ning ikka aega ja inspiratsiooni leian, siis avaldab ajakiri "Saatus&Saladused" igakuiselt minult uuelgi aastal lugusid, mida ma jooksvalt kirjutan. Võiksin kaaluda koostööd ka mõne teise ajakirjaga või osaleda veelkord mõnel romaanivõistlusel, aga reaalselt tõenäoliselt seab ajanappus momendil omad piirid. 

Siiski, annan endale aru, et kogu tormlemine ja elurutt on nagunii ajutine ning mööduv ja küllap tulevad millalgi jälle ka rahulikumad ajad, mil saan piisaval määral end loominguliselt teostada. Kirjutamine on alati minu jaoks olnud primaarne ja hinges olen seda alati esikohale olen seadnud, ka siis, kui kahetsusega näen, kui vähe selleks reaalselt praegu aega jagub. Miks ma kirjutan? Rahulolust ning armastusest tehtava vastu. Sisemisest vajadusest. Miks mesilind lendab või pilved üle taeva liiguvad? Nii lihtsalt on. 


Pilt: internet